Mul on juba tõsiselt kõrini sellest, et mina suudan oma kahe suure koera tagant korralikult koristada, aga mu majaümbrus on sellest hoolimata pasalaviini all, sest nii normaalne on ju taksi üksinda välja saata. Kuna taks on nii väike, ei roni ta isegi lumme, vaid situb lahtilükatud teeradadele, mis on lihtsalt sitta täis. Kahtlustan, et vähemalt osa sellest (see, mis minu pool maja on), on tegelikult ülal elava Millu koera oma, sest tema käib küll koeraga koos väljas, aga ütles mulle ükskord, et tema oma koera tagant ei korista, sest tema koer ei situgi avalikku kohta. Kuna Tartu linn ongi minu meelest ainult üks suur avalik koht ja kuna seda paska on rõve vaadata (rääkimata sellest, et kui kõrvaloleva ärihoone inimesed vihastavad, tulevad nad meiega rääkima, sest meil on ju suured koerad ja väikesed teatavasti ei situgi), ajab ikka minu isikliku soolika ka üsna sõlme. Koerte omanikke ilmselgelt ei häiri, kurja naabritädi, kes muidu kõigi peale karjub, vist kah mitte, sest ma pole juba mitu nädalat lõugamise peale ärganud, nii et pean ise ära ootama päeva, mil ma enne päikeseloojangut ärkan, ja naabritega arveid klaarima minema. Raisk, isegi sellist asja peab inimestele ütlema.
Selline väga eluline ja üldse mitte kaunis postitus siis tänasel jumalast antud päeval.
P.S. Üldse mitte teemasse – lugesin just, et mõned tõlketeooriaga tegelevad feministid leiavad, et välismaa feministide tekste ei tohiks inglise keelde tõlkida, sest see on language of power ja see oleks välismaa feministide keeleline alla surumine. Elagu terve mõistus!
Pärdikute päevaraamat 