antropoloogia

Minu põnevad kogemused supermarketis

Kuna mul on jälle üks päev vaja parajaks teha, kasutan ma aega, et kirjeldada, kuidas ma eile poes käisin. Tavainimesel ju ikka hea lugeda, millega suured staarid tegelevad. Seda enam, et ma saan ju nii harva välja (mis seal imestada, Urmas Otile toodi ka toit ja ajaleht kilekotiga ukse taha) ja iga kord on nagu seiklus. Seekord oli seiklusi lausa kaks!* Nii et loe ja imesta.

Seiklus number 1: moodsalt riietuv keskealine Eesti mees? Tõsi-tõsi, nii uskumatu, kui see ka ei oleks, seisis minu ees järjekorras umbes 40aastane mees, kes ei kandnud suvalisi dresse/pükse, mille värvlist õllekõht nii mõnusasti üle ulatub, ja suvalist kilejopet. Vastupidi, ta riietusest jäi mulje, et ta on VALINUD, mida ta selga paneb – ja kuigi ta kandis nahktagi, ei olnud see see nõukaaegne kulunud lohvakas hõlst, vaid selline nagu päris. Et noh, ümber ja moodsa lõikega. Isegi müts ei olnud Karhu reinkarnatsioon. Kahjuks hävinesid kõik mu illusioonid, kui mees asju letile hakkas laduma – korvist ilmus välja venekeelne ajaleht. Nii et moodsalt riietuvat keskealist Eesti meest näeme me ilmselt siis, kui Vaido Neigaus nii vanaks on saanud. Kuigi räägitakse, et Tallinnas olevat neid küll ja veel, aga kes neid imejutte usub.

Seiklus number 2 ei kanna nime, aga alustuseks olgu märgitud, et Rents oli vahelduseks viisakalt riides, sest lõuna ajal oli üks vähe korrektsem asjaajamine ja läksin sealt otse poodi. No ikka viisakas mantel, särgid-värgid. Ja peaaegu et eestlasest moodsa keskealise mehe ees seisis üks purupurjus mees, kes ostis kolm kaheliitrist õlut** ja paki suitsu – ja 19 senti jäi puudu. Ja kui see mees hakkas ainult talle omase kergelt põriseva alatooniga müüjaga naljatoonil arutlema sel teemal, mida nüüd tagasi tasuks panna, taipasin järsku, et see on mu vana tuttav, võiks isegi öelda, et kunagine hea sõber. Nii et hüppasin muidugi letti ja hakkasin talle oma saja erineva riigi müntide hulgast oma väheseid eurosente välja otsima. Seisime seal kahekesi arvutades peadpidi koos ja moodustasime ilmselt üsna ilusa koosluse – eriti viisaka välimusega piff ja mees, kelle välimusest on selgelt näha, et vähemalt kolmas päev läheb ja vahepeal riideid vahetatud ei ole.

* Ja seda, et hiljem ei saanud ma mäkist jäätisekokteili osta, sest kaardiga ei saanud maksta, ma isegi ei loe

** Meenutab hiljutist kohtumist ühes teises toidupoes ühe teise vana tuttavaga, kes jalutas minuga koos riiulite vahel ja ütles mõtlikult:”Peaks emale ka midagi viima.” Vaatas ja valis ja lõpuks pani korvi kaks kaheliitrist õlut, mõtles veel veidi ja lisas:”No võtaks siis ikka ühe omale kah.” Mina ostsin piima. Nagu nohik.

5 kommentaari “Minu põnevad kogemused supermarketis

  1. Kas on vähemalt lootust, et see, kelle eest sa 19 senti maksid, sulle järgmiseli sabas kohtumisel 18 äsjasaadud kleepsu (ost >1800 eeku, kuidas eurodes kleepsuvärk käib, ma ei tea) pärandab, et sa saaksid hunnitu lihanoa endale soetada? Seesugstel ootamatutel kohtumistel võivad olla kaugeleulatuvad tagajärjed, tead. 🙂

  2. mis sa nüüd jändad, 3 päeva samade riietega on jumala normaljonks, eriti ära tõusnud ja tähtsaks läinud seal… maeivõi.

    1. Allar, Allar, kas sa oled tõesti nii kogenematu? On vaks vahet, kas kolm päeva järjest samade riietega näiteks tööl käia (eeldusel, et sa ränka füüsilist tööd ei tee) või kolm päeva järjest samade riietega kuskil juua. Joomine nimelt on selline asi, mis kipub oma jälje jätma, vaja vahepeal kukkuda ja kuskile põrandale magama jääda ja nurgas püherdada jne.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.