Jaa, mu hariduses on lünki. Täna näiteks sain teada, et kuigi üldiselt eeldatakse kaksikute puhul ühe- ja kahemunarakukaksikutest rääkides, et esimese viljastamisel on mängus olnud üks spermatosoid ja teise puhul kaks, on võimalik, et kaks spermi viljastavad ühe munaraku. Kui veab, tähendab see seda, et munarakk on pooldunud juba enne viljastumise toimumist, aga see on haruharv juhus. Tihedamini (kuigi samuti väga harva) juhtub seda, et kaks spermi jõuavad ühel ajal munarakku ja see hakkab ise ühel hetkel nö oma aruga, saadud kraami ümber jagama. See ei tähenda aga sugugi seda, et ühte poolde jääb ühe spermi materjal ja teise teise oma, vaid kõik sõltub vedamisest ja näiteks artiklis kirjeldatud juhtumis on üks lastest poiss ja teine hermafrodiit.
Ja seda ma muideks ka ei teadnud, et meeste saamiseks ei olegi palju Y-kromosoome vaja, piisab sellest, kui neid nii 15 protsendi jagu on. See seletaks ka, miks nii palju eitmehi liikvel on, kui nad kõik ka kaksikud oleksid, võiks väita, et kromosoomidest piisas selleks, et noksi kasvatada, aga meheliku iseloomu jaoks jäi väheks. 😀
Ja seda ma teadsin küll, aga olgu ka siin öeldud, et emmedel/issidel ei ole väga põhjust oma rõõmsameelse ja eduka lapse üle uhkust tunda, sest väidetavalt määravad iseloomu umbes poole ulatuses geenid, kolmandiku ulatuses juhuslikud keskkonnategurid (näiteks seltskond, kuhu inimene satub) ja 20 protsendi ulatuses on kõikumisruumi. Nii et kasvatusest sõltub eelkõige see, kas laps oskab noa ja kahvliga süüa, aga mitte see, kas ta seda ka teha viitsib. Samuti sõltub geenidest see, kuidas ta kasvatusele reageerib – näiteks mõne jaoks võib karm ja edaspiitsutav kasvatus tõesti vilja kanda, samas kui teine murdub vaimselt, kui teda viieaastaselt klaveritundi sunnitakse. Nii et pigem näitab vanemate meisterlikkust see, kuivõrd suudetakse oma lapse iseloomuga arvestada ja vastavalt sellele erinevaid võtteid rakenduda.
Ja kõige selle eneseharimise aluseks oli see, et sõber oli feissi oma järglaste pilte lisanud. 😀
Pärdikute päevaraamat 