oled 29aastane?

Või  28? Mõlemal juhul on targem kiiresti kõrgema valgustuse poole pürgima hakata, sest lugesin just usaldusväärsest allikast, et:

pärast 30ndat eluaastat ajuga juhtub midagi, mis ei lase enam valgustuda.

Kui oled juba 30 või üle selle, siis on mul kahju, et just mina selle kurva uudise teatavaks pidin tegema.

Aga tegelikult jäi mul see eilne feminismiteema ikkagi kripeldama. Lugesin Thela juures neid kommentaare ja mõtlesin, et tegelikult on kõik muidugi õige. Jah, naistel peab olema suur seljatagune, et ta millelegi pühenduda saaks, kui mehe puhul peetakse elementaarseks, et ta naine tegeleb kodu ja kõige sellega kaasnevaga. Samuti on õige, et kui kõvematel tädidel tõesti võrdõiguslikkusega probleeme ei ole, siis just keskmised kipuvad ikka kannatama – kuigi osad neist sellest aru ei saa või peavadki õigeks, et mehed rohkem palka saavad. Aga sookvootidega seda minu meelest siiski lahendada ei anna ja kõpskingadest ja klaasmägedest rääkimisega (miks selline eriti padunaiselik pealkiri?) kindlasti mitte. Ja mina olen siiski positiivselt meelestatud ja leian, et asjad liiguvad paremuse poole, nii et ehk näevad veel minu väsinud silmadki üht normaalselt meelestatud põlvkonda?

Tglt olen ma ilgelt väsinud, nii et ei jaksa eriti mõelda enam, võite kirjavigu ritta panema hakata. 😀

Black Swan

Tegime eile Mašaga filmiõhtu ja vaatasime kah selle balletifilmi ära, mida kõik ümberringi muudkui kiidavad. Tundus, et meie sellest siiski päris NII suurt elamust ei saanud. Algus oli küll väga põnev, aga hiljemalt poole filmi peal oli juba üsna selge, mis toimub, ainult detailid jäid häguseks, seda õnneks küll lõppkaadriteni ja see selle filmi ka päästiski.

Tegelikult ei ole see, et film poleks ettearvatav minu jaoks sugugi kõige olulisem, aga kui ma tean nagunii, mis edasi saab, siis peab miski muu pinget üleval hoidma. Selles filmis pidi seda teoreetiliselt tegema näitlejanna siseheitlus ja sisemine segadus, oli näha, et selle nimel pingutati, kuid tegelikult see minu jaoks oma eesmärgini ei jõudnud ja asi ei olnud päris kindlasti kehvas näitlejatöös. Aronofskyle meeldivad suured sümbolid, aga need on kahjuks ka väga lihtsalt mõistetavad. Nii oli selle filmi puhul kohe selge, et kui thrilleris käib jutt “Luikede järvest”, saab tegu olla ainult musta ja valge luige vahelise võitlusega ja kui jutt käib balletist, peab tegu olema haiglase täiuslikkuse poole püüdlemisega*.  Siin toimus kõik täpselt traditsioonilisi narratiivireegleid järgides – mis tegelikult pole halb, näiteks lõpplahendus meeldis mulle väga, kuigi ka see oli üsna traditsiooniline ja tuntud sümbolitest kantud, lihtsalt muu osa ei suutnud minu jaoks seda “räägime tuntud loo puhtaks pestud ja veidi klanitud kuues uuesti” niivõrd hästi välja mängida, et ma oleksin tundnud rõõmu sellest, et ma uut särki ei ostnud.

See miski muu, mis filmi kõrgemale oleks aidanud, oleks võinud olla miski muu peale peategelase tegude – praegu oli loo keskmes AINULT peategelane. Ja tegelikult isegi mitte tema sisemus, sest näidati ainult tema käitumist ja oli võimalik taibata motiive, aga mitte seda, mis täpselt neid põhjustas. Kogu aeg käis rapsimine, mis on küll põnevikele omane, aga kvaliteedile juurde ei andnud, sest ei võimaldanud millelegi süvendunult keskenduda. Isegi Lily ei oleks pidanud rohkem pildis olema, kui oleks Ninale endale rohkem keskendutud. Praegu jäi kiirustamise maik suhu.

Samas muidugi mängis Mila Lily rolli suurepäraselt välja (kuigi ma ei nõustu väidetega, et Ninas polnud midagi positiivset ja et Mila oli positiivne karakter) ja kui Lilyt oleks rohkem kaasatud, oleks saanud selle kaudu ka rohkem Nina enda kohta teada – kuigi oli ilmselge, miks kõigi kokkupuuted Lilyga pidid jääma nii õrnadeks, nagu nad jäid, vastasel juhul oleks see loole hoopis teise suuna andnud, sest siis oleks juba ema reageerima pidanud.

Nagu juba öeldud, oli tegu päris huvitava sümbolistliku looga ja ilusad baleriinid ja vaevatud kehad tegid ka asja ilusamaks, aga minu jaoks ei olnud tegu sellise filmiga, mida veel viis aastat hiljem täpselt mäletaksid või uuesti tahaksid vaadata. Aga seda ütleksin küll, et nii Natalie Portman kui Mila Kunis tegid väga head rollid ja mulle meeldis nende tööd vaadata.

* Selles mõttes ei olnud ka Mila Kunise karakter usutav, et on võimatu, et keegi, kes teeb balletti ainult lõbu pärast, oleks võimeline niivõrd hästi tantsima, et kohe sellisele kohale pääseda. Loomulikult võib tantsijannal olla selline karakter, kuid lisaks sellele peab ta siiski tegema ka ränka tööd – ja palju ränka tööd.

“Sigadus” Marie Darrieussecq

Mäletan, et lubasin sellest raamatust kirjutada, kui see mul ükskord läbi loetud ja läbi analüüsitud saab. Enne räägin aga paari sõnaga autorist – ehk siis daamist parempoolsel pildil.

Marie sündis 1969. aastal Prantsuse Baskimaal ja väidetavalt teadis juba 6aastasena, et tahab kirjanikuks saada. Selleks olevat andnud olulise tõuke kodune raamatukogu, mis sisaldas nii Tolstoi teoseid kui viimase aja müügihitte. Ilmselt mängis oma osa ka see, et ta ema õpetas koolis prantsuse kirjandust. Igatahes õppis ka ta ise prantsuse kirjandust ja sai selles 1997. aastal doktorikraadi, kusjuures erilist huvi pakkus talle psühhoanalüüs.

See paistab välja ka ta teostest, sest tema jaoks on tegelaste siseelu esikohal ja näiteks “Minu beebis” ei olegi süžeed, samuti ei ole seda traditsiooniliselt kujul raamatus “Naissance des fantômes“. Seejuures jagub tal ka enesekriitikat – kuigi Le Monde andis talle 1988. aastal noorte kirjanike kirjandusauhinna, teatas ta 1996. aastal, kui ilmus ta debüütromaan “Sigadus”, et see on tegelikult tema seitsmes romaan, kuus eelmist olevat ta lihtsalt sahtlisse jätnud, sest need polnud avaldamiseks piisavalt küpsed.

“Sigadus” räägib naisest, kes avastab, et ta muutub seaks, emotsioonidest, aga ka sündmustest, mida see kaasa toob. Ta käsitleb nii naiselikke kui universaalseid teemasid, ilma et teos naistekalikuks muutuks, sest ta teeb seda väga selgelt ja puhtalt, esitades eelkõige fakte ja jättes otsustamise ja hinnangute andmise lugejale. Minu jaoks oli seda (ja “Le mal de mer’i”) teistest ta raamatutest huvitavam lugeda, sest siin oli tuntav ja käegakatsutavav süžee, mis teeb raamatulugemise tunduvalt huvitavamaks kui lihtsalt filosoofilised mõtisklused. Seejuures on kasutatav keel sisuga väga hästi kooskõlas – kuna raamat on kirjutatud minavormis, sõltub kasutatav stiil sellest, mis seisus naine parajasti on, aga see ei lähe kunagi nii kehvaks, et seda halb lugeda oleks.

See oli täiesti my cup of tea, soovitan soojalt. Kui tavapärast hindamissüsteemi kasutada, siis sellele teosele annaksin suisa maksimumpunktid. Sada või kümme või viis, vastavalt sellele, mis hindamissüsteemi härrad-prouad kasutada soovivad.