kergitaks pisut koera saba

Olen viimase kahe nädala jooksul sooritanud kaheksa ainet, seejuures veetes hirmuäratavalt palju aega Perekoolis (intensiivne ajutöö vajab ka intensiivset lõdvestust) ja venitades öötunde nelja-viieni hommikul, et esseesid enne õppejõu ärkamist ära saata.  Mõru maitset annab ainult see, et selle ühe eksami, millest ma siin rääkisin (see, kus arvasin, et eksam toimub avatud materjalidega, aga selgus, et sugugi mitte), sain E, koos kirjaga, et essee oli siiski suurepärane – nii et vähemalt kirjanduse baka ei ole minu puhul mahavisatud aeg olnud. Õnneks ei ole keskmine hinne mul enam eriti oluline, kui ma just doktorantuuri astuma ei hakka (ja ka seal vaadatakse rohkem magistritöö hinnet), sest olen nende sammaste vahel juba niivõrd kaua aega veetnud, et stipendiumile enam nagunii kandideerida ei saa – ja ülejäänud hinded on tegelikult nii head olnud, et eriti see mu keskmist alla ei tiri nagunii.

Igatahes esitasin ma täna oma viimase essee ja nüüd kavatsen ma täna õhtul lihtsalt siidripudeli kätte võtta ja lesides “Burlesque’i” vaadata, leidsin torrenti, kus kommenteerijad lubavad, et A/V mõlemad 8, kuigi cam record. Nii et my hopes are high. Tõsine haritlaste meelelahutus.

Btw, kui keegi tunneb huvi mu läpakasaaga vastu, siis selgus, et kõvaketas hakkab lihtsalt üles ütlema, õigemini osa sellest ongi juba üles öelnud. Õnneks sain kõik olulised failid kõrvale kantida, kustutasin maha kogu kodutehtud amatöörporno ja alastipildid (järele mõeldes meenub, et deskdopile jäi fail nimega meyoupluscup.avi, aga ma loodan, et see nimi ei ole nii huviäratav, et IT-meeste tähelepanu võiks püüda) ning saatsin läpaka virtuaaltuttavate lahket abi kasutades Tallinnasse garantiisse. Nimelt selgus, et kui ma oleksin tahtnud seda Tartu kaudu saata, oleks see esmalt läinud Rakverre ja sealt alles reedel Tallinnasse, mingid kummalised süsteemid. Nüüd siis istun lauaarvuti taga ja tänan õnne, et läpakas otsustas just sessi lõpus jamama hakata, muidu oleks mul häda käes. Selline elu siis, sõbrad.

Ahjaa, kuna viimasel ajal on kombeks blogisse iseendast pilte lisada ja koleda pildi meem on nagunii tegemata, siis lisan ühe pildi viimasest tüdrukuteõhtust ikka kah. Mina siis poti peal muidugi. Laikige ja kommige siis, eks!

Miks ma üldse vaevun?

Nii mõnigi kord on olnud nii, et olen tahtnud midagi kirjutada, aga mõni teine tarkpea on juba kõik ära öelnud. Seekord näiteks on paljude iidol ja Eesti feministide meesideaal Priit Pullerits taaskord üllitanud blogipostituse, mille peale mina, a mere woman, ei oska enam kohe midagi öelda selle järsu informatsioonitulva peale, mis mulle osaks sai.

Mitte et ma tahaks Priitu kuidagi solvata, aga ausalt öeldes suutsid ta kommenteerijad seekord teda ületada. Nii näiteks sain teada, et naised töökollektiivis ei ole mitte lihtsalt madalama tootlikkusega, vaid vähendavad ka meeste tootlikkust/tööviljakust, sest need hoorad kannavad ju vahepeal V-kaelusega pluuse. Eriti koomiline oli kommenteerija järeldus, et seega on täiesti loogiline, et meestele tuleb maksta suuremat palka, sest neile tuleb ju hüvitada naiste poolt tekitatud kahju. Tõlge: kuna mees on (selle kommenteerija meelest) vaimselt nõrgem ja oma munni ori ning ei suuda oma tunge kontrollida, tuleks teda eelistada ning talle rohkem maksta.  Kas ma olen ainus, kes siin loogikaviga näeb? Ja kas ma olen ainus, kes arvab, et kui naine hakkaks tööl rääkima, et ta ei suuda keskenduda, sest IT-mehe teksad rõhutavad nii seksikalt ta prinkis tuharaid, peetaks teda debiilikuks?

Miskipärast ma arvan, et eeldataks siiski, et naine suudab enda jaoks prioriteedid paika panna ning tööle keskenduda. Meestele, vaesekestele, tuleb aga selle kommentaatori meelest luua selline töökeskkond, et nad ikka keskenduda saaksid ja miski nende tähelepanu kõrvale (=töölt riistale) ei tõmbaks. No andke andeks, ma tunnen küll mõnda sellist meest, kes ilmselt normaalselt segakollektiivis töötada ei suudaks, aga nende kõigi jaoks on isegi kesk-eri liiga kõrge eesmärk (samas muidugi ka loogiline – nii palju on ju naisõppejõude ja ka lihtsalt õpetajaid, et diagnoosiga mehi lihtsalt diskrimineeritakse seeläbi räigelt) ja füüsilise töö puhul (olgu see siis oskus- või mitte) on naiste osakaal nagunii nii väike, et pole karta, et naised seal nende tootlikkust ohustama hakkaksid. Kui mõelda traditsiooniliselt ja/või stereotüüpselt, siis võib muidugi juhtuda, et kui kümme elektroonikut on juba kümme aastat pisikeses toakeses mikrokiipe kokku pannud ja järsku satub neile töökaaslaseks hästi lõhnastatud V-kaelusega naine, ei suuda keegi neist enam töötada, aga olgem ausad, sellises olukorras võiks see naine ilmselt ka näha välja nagu Godzilla tütar ja haiseda oma isa sõnniku järele ning olukord oleks täpselt sama. Ikkagi naishormoon majas ju.

P.S. Vastuseks seal kommentaariumis tekkinud küsimusele, et milles siis on naine parem – kas nüüd just parem, siin on see subjektiivne hinnang, aga antropoloogias on kuulsaid ja väga tunnustatud naisteadlasi minu hinnangul umbes sama palju, kui meesteadlasi. Või siis üritavad mu õppejõud ja ka välismaised autorid meeleheitlikult sellist muljet jätta, avaldades artikleid rangelt pooleks (st teadusajakirjades on ca pooled artiklid naisautoritelt) ja isegi viidates nii mees- kui naisteadlastele üsna võrdselt. Ja kui vaadata vähe madalamale ja sellele, et Eestis saavad tüdrukud matemaatika eksamil juba paremaid tulemusi kui poisid ja poisse jõuab ülikooli tunduvalt vähem, kas ei ole siiski võimalik, et NATU-NATU-NATUKENE on asi siiski ka lihtsalt selles, et poisid lihtsalt ei ole (keskmiselt) vaimselt nii võimekad?