Oma ettekujutlustes olen ma staar

Nägin unes, et mängisin seiklusfilmis ühe spiooni armukest, kelle kohta ühel hetkel valetati, et ka tema on spioon. Armukese kohta siis, et nagu vastuluure või nii. Enne olime näinud spiooni bokserite väel mingites paberites tuhnimas ja must-valges tagasivaates näidati nüüd mind täpselt samas riietuses sama tegemas. Loodan selle eest nüüd vähemalt kõrvalosatäitja Oscari saada, sest ega ma mingi tissi-Mirtel ei ole, kes une pealt kah sõnapaari “eesti film” kuuldes rinnalt tekinurka kergitab. Hollywood, siit ma tulen!

Hea uudis on see, et arvuti on tagasi – uus kõvaketas, uus klaver, kõik on uus aasta esimeses kuus. Uus klaver on eriti uhke, windows media playeri nupudki on jälle uued ja puha.

Halb uudis on see, et avastasin, et mu kodu lähedale on solaarium tekkinud. Seal, kus ma tavaliselt käin (tavaliselt võrdub talvekuudel ca kaks korda kuus või harvem veel, et laibanägu ei oleks), võtan ma kõige tugevama masinaga 14-15 minutit. Siin oli valida ainult kahe tugevuse vahel, nii et võtsin traditsioonilise, unustades, et eri firmade masinad on täiesti erinevad. Või noh, mitte isegi unustades, aga eeldades, et mu nahk on juba harjunud küll. Muidu plaanisin täna välja minna, aga nüüd istun lumekoti otsas. Ei kurda, jahutab küll. Õnneks tundub, et näol pole midagi viga, kuna esmaspäeval on üks olulisem vestlus ees, siis sealt ei tahaks nahka ajada.