Suurepärased kohtumised meessoo esindajatega

Maailmas on kord juba asjad nii seatud, et normaalsed inimesed on pisut tagasihoidlikumad, mille tõttu ebanormaalsed eriti teravalt silma torkavad. Mul oli õnne (?) viimase 24 tunni jooksul kohtuda nelja sellise meesisendiga, et kui oleksin vallaline naine, kelle elu ainsaks eesmärgiks on leida armastav abikaasa ning rajada ühine kodu, hüppaksin vist kaevu.

Esiteks kaks eestlast, kes kordamööda mulle armastust avaldasid – üks jõudis vähem kui viie minutiga jutuni, et kui keppi ei saa, tahaks ta vähemalt suhu anda. Ei, ma ei olnud ultraminis ja väljakutsuvalt meigituna ööklubis, vaid kurguni kinninööbituna ja ilma meigita tööl. Otsustasin kasutada meievahele jääva akna suurepäraseid võimalusi ja keerasin selle lukku. Selle peale tegi esimene nägu, et ta sõber on tõesti väga kohatult käitunud, ajas ta välja – ja tuli siis tagasi, nagu oleks midagi maha unustanud, ja küsis, et äkki ta läheb paremini peale.

Teiseks itaallane, kes rääkis mulle, et talle meeldib Austria rohkem kui Itaalia, sest seal on kergem üheöösuhteid leida. Ei, me ei olnud Austrias, ma olin ikka veel sama administraatorilaua taga. Seejärel rääkis ta mulle pikalt ja laialt sellest, kuidas Itaalia on maailma parim riik, mis kohe varsti Euroopa jõukaimaks riigiks saab ning et rahvas armastab Berlusconit, sest ta on tõetanud, et pole vananev impotent. Muuhulgas mainis ta ära, et eestlaste probleemiks on see, et nad on liiga täpsed ja töökad ning sellest tulevat ainult jama. Eriti huvitav oli tema mõttekäik, mis kõlas umbes nii, et In Estonia they teach you, that you have to build yourself to win, but in Italy they will just tell you that you will win. Kui ma küsisin, kas see tähendab seda, et vanemad ütlevad lapsele, et pole mõtet väga vaeva näha, mu pisike printsike, sinust saab ilma jalgpallitrennitagi parim jalgpallur kogu maailmas, vastas ta jaatavalt ja ütles, et selles peitubki Itaalia tugevus. Minu loogika jättis mu siinkohal maha.

Ja last, but not least, veel üks Eesti jõmm, kellele ma pidin täna kella viie ajal helistama (selleks ajaks oli Tõeline Eesti Mees muidugi juba purjus) ja kes leidis, et ma olen ikka ehe debiilik, et teda laupäeval tüütada julgen. Ilmselgelt ei arvestanud noormees sellega, et Tartus kipub liiga terava keele karistuseks olema sitt postkastis, aga küll ta seda lähematel päevadel teada saab. Karmale tuleb ometigi abikäsi ulatada.

Advertisements

Nagu te ehk eelmisest postitusest aru saite, tunnen end juba nii palju paremini, et jaksan jälle sapiseid märkusi teha. Öösiti magan, mitte ei nuuska (kuigi norsates ja paar korda öö jooksul iseenda köhimise peale ärgates) ja üldse päris inimese tunne on. Isegi mängublogisse tegin üle hulga aja postituse ja ütlen siin ka ära, et Discworld Noir on täitsa muhe mäng.

Reedel sai töölt otse Tallinnasse mindud, siis oli küll paras ehmatus, kui tegin saatusliku vea ja tahtsin bussiuksest välja astudes kopse õhku täis tõmmata ja oleks otsekui noa rindu saanud – see jääkuubik, mille ma olin suutnud kuidagi ninna tõmmata, konkreetselt lõikas nagu noaga. Kusjuures kraadiklaasi järgi oli Tallinnas kraadi võrra soojem kui Tartus, nii et ilmselt on asi lihtsalt selles, et õhk on nii palju niiskem. Üldse avastasin kohe, et minu Tartust kaasa võetud komme külma ilmaga suusariietes käia, ei ole Tallinnas sugugi normaalne, seal kandsid nii noored kui vanad naissoo esindajad ikka seelikuid, ja sugugi mitte ainult pikki, ja ühel daamil olid isegi moekad lühikesed kontoripüksid koos läbipaistvate mustade sukkpükstega. Esikoha võitis siiski taas tartu, kus nägin õhtul tüdrukut, kellel oli lühike mantel, mille alt paistis ca cm või kaks kleidiservakest, muidu katsid jalgu ainult õhukesed sukkpüksid. Peab alles tahtmist olema, muud ei oskagi öelda. 😀

Ahjaa, homme tasub Postimees online’i lugeda, sest Eesti suurim klounikool nimega Iseseisvuspartei, vastab homme lugejate küsimustele ja tahaks kohe teada, mida nende juht asjadest arvab.

Pildil olevat särki tahaks. Kui värvivalikus selgusele jõuan, peab vist T-särgipoodi minema.

siin näeb ikka tõelist maa soola

Töötasin neljapäeva öösel öises vahetuses. Jube külm ilm, selline, et hea inimene ei ajaks Pulleritsugi trenni. Kella viie paiku hommikul vajub sisse purupurjus noormees, kes alustab vestlust järgnevalt:”Aidake palun! Ma olen esimest korda nii suures linnas ja ei saa enam mitte midagi aru!”

Pärast väikest üllatunud pausi juhtisin ta tähelepanu leebelt sellele, et me oleme Tartus. Vastu ootusi selgus, et noormees on sellest teadlik ja täpselt seda ta fraasiga “nii suur linn” silmas pidaski. Telefon oli poisil ka kadunud, nii et aitasin tal venna telefoninumbri meelde tuletada, saime ta aadressi ja kutsusime takso järele. Eemal kurameeris üks paarike, noormees vaatas neid ja küsis mult:”Kas käivad närvidele? Kui tahad, ma lähen taon ära. Ma olen maapoiss, ma ei kannata seda lärmi.”

Kirsiks koogi peal oli viimane kompliment, mille tegemiseks poiss ekstra tuppa tagasi tuli:”Ma olen sulle nii tänulik, et ma annaks sulle raha, kui ma poleks kõike baaris litsidele ära jaganud!”

Word.

kuri miisu

Mitmeid päevi küpsenud mõttepoegadest on saanud korralik plaan. Teisipäeval, kui mul on vaba päev, võtan ma kaasa oma teravaima noa, lähen Eesti Hüdroloogia ja Meteoroloogia Instituuti ja võtan pantvangi selle juhataja Jaan Saare, kuni Eesti Vabariigi valitsus mu nõudmisele vastu tuleb. Nagu näha, ei taha ma palju, mul on ainult üks nõudmine – et Eestisse installitaks üks aktiivne vulkaan. Magma võib maapinnale jõudes olla vahemikus 1200-1600 kraadi, nii et minu isiklike arvutuste kohaselt peaks selle kohtumine Eesti kliimaga andma tulemuseks mõnusa talveilma, kus külma on umbkaudu viie miinuskraadi jagu.

Kui meie saamatu valitsus sellega hakkama ei saa, olen valmis asendusvariandina kaaluma paari miljoni aasialase sisse toomist – kui ikka küljed kogu aeg koos on, läheb varsti ka mõnusalt sossuks. Nii et tahaks näha erakonda, kes tuleb esimesena loosungiga “Igasse perre oma soojendushiinlane!”

Üldine meeleolu on selline, nagu kisuks AbFabil leiba suust (või pigem klaviatuuri sõrmede alt). Olen vahelduseks ühikas tööl (viieks nädalaks), aga tänu sellele klimaatilisele hemmoroidile mõnusale talveilmale on nina (ja aju) JUBA kogu aeg tatti täis. Muidu poleks midagi, siin on nagunii soojem kui kodus ja vahet pole, kus ma istun, aga esiteks on üliõpilased jätkuvalt lollid ja teiseks tahaks vahest magada – esmalt on öövahetused ja pärast seda ei tule und, sest nii, kui horisontaali lased, hakkab tatt gravitatsiooni mõjul valulikult kuskile teed uuristama. Lisaks on nina juba pea veriseks hõõrutud (kahe päevaga!), sest kuna pea on tatti täis, läheb poes meelest ära, et tahtsin beebilappe osta (need on niisutatud ja pehmed ja nahk ei saa kannatada). Töölt koju jääda ka ei saa, sest mulle meeldiks vahelduseks rahaboss olla – õnneks pole vaja karta üliõpilaste nakatamise pärast, sest ma olen siin nagu katk. Nii kui mind tulemas nähakse, langevad üliõpilased kahte lehte laiali, jaluta nagu läbi Punase mere. Eile öösel ei tahtnud üks noormees hästi aru saada, millest ma räägin, ja üks ta sõber rabas tal käest kinni ja ütles:”Hey! She’s one of THEM!” Nii et ma olen nüüd one of THEM. Ja hommikul on öövahetusest otse Tallinnasse koolitusele sõit, sest kuigi koolitus kestab ainult kaks tundi, elab kogu Eesti ju otse loomulikult Tallinnas, nii et kõik asjad tuleb alati hommikupoolikule panna.

P.S. Keegi võiks selgitada, miks ta arvab, et on normaalne alustada iga teist vestlust lausega “Küll siin on külm” – kas te arvate, et ma ise pole seda märganud või teile tõesti tundub, et kui kaks sekundit pole midagi öeldud, on vaikus juba liiga ebameeldiv? Tahad midagi öelda, siis ütle midagi ilusat nagu “Oi, te ei näe üldse välja nagu paistes ninaga elav laip, minu komplimendid!”

prantslased teevad punki

Üks näide on Bérurier Noir:

maailm ja mõnda – Iisraeli muusika

küll alles iniseb

ja mulle meeldib see. Tänane ininalugu on tõeliselt multikulti – soome piff, kes elab Prantsusmaal ja laulab inglise keeles:

  • Rubriigid