anna kannatust · faith

Supportige mind, sõbrad!

Kas teie mäletate sellist mängu nagu MUD? Mina ise seda ei mänginud, sest olin veel liiga pägalik, aga mäletan seda sellest hoolimata. Klišeedele tuginedes võiks öelda, et tegu on kauni mänguga, kus kogu ilusa tausta loob maailma võimsaim arvuti – mängija aju. Ehk siis otsesõnu öelduna mingit kaunist pilti ei olegi, vaid sa näed musta ekraani, kuhu on valgete tähtedega kirjutatud, mis sind ümbritseb ning mis seis on ja sa pead sellele vastavalt oma valikuid tegema. Kui keegi ikka veel aru ei saanud, siis ülaloleval pildil on näha selle mängu näide (sellele klikkides näete seda veidi suuremana).

Tänu Mašale nägin aga väga lahedat versiooni sellest, kuidas inimesed olid Facebookis kambaga Muda mänginud (siingi teeb vajutamine selle normaalsesse suurusesse) ja mina tahan kah, tahan kah! Nii et teeme siin oma mängu. Ma alustan, aga ei pretendeeri gamemasteri rollile, see tähendab, et kommenteerijad ei pea mitte ainult tegevusi pakkuma (käskluste nimekiri on selleks tarbeks siin, aga meie võime kasutada loovat lähenemist), vaid võiks adekvaatselt reageerida eelmisele kommentaarile – ehk kui viimases kommentaaris oli tegevus, siis järgmine kirjeldab tulemust ja kui viimases kommentaaris on olukirjeldus, siis peaks sellele järgnema. Seejuures ärge vastake eelmisele kommentaarile, vaid lihtsalt lisage uus kommentaar, et see joondumine silme eest kirjuks ei võtaks. Seejuures žanrilisi piiranguid ei ole, peas olev pilt võib olla nii traditsiooniliselt selline:

kui selline:

Lugu, millest kõik alguse saab, on selline:

Sa ärkad ning avastad, et lamad väga pehmes, aga kahtlemata võõras VOODIs. Tuba on suur ja valge, kuid oled seal täiesti üksi. VOODI kõrval on PEEGLILAUD ja PEEGEL, nende ees TOOLil vedelevad su RIIDED. LÄÄNes on AKEN, mille ees on suur KIRJUTUSLAUD. LÕUNAs on uks. Pea lõhub meeletult, tahaks oksendada, tervis -5.

Blogijad on juba korduvalt tõestanud, et kirjutada te oskate ja loovust teil jagub, nii et tulge. Let’s play!

feminismus

Miks vägistamistest ei teatata?

Sattusin lugema EPL-i lugu keemilisest kastreerimisest. Muuhulgas räägiti lõpus taaskord statistikast ja sellest, et ametlikult moodustab vägistamine ühe protsendi kõigist kuritegudest, aga tegu on väga alaraporteeritud kuriteoliigiga. Üks põhjus on muidugi see, et naised (ja lapsed, eriti lapsed) häbenevad, süüdistavad iseennast ja kardavad mõnitamist, mis on ka ilmselge, arvestades seda, et siiani on vahel kuulda, kuidas politseinikud alustavat sel juhul KANNATANU üle kuulamist küsimustega selle kohta, ega ta provotseerivalt ei käitunud ja purjus ei olnud (sest purjus inimesi on ilmselt normaalne vägistada) jne. Ennetusest rääkides rõhutatakse, et vastu ei tohiks hakata, sest see on liiga ohtlik, ning ohvrite käest küsitakse, miks nad vastu ei hakanud. Viimati räägiti siin sellist lugu eelmisel aastal ja tookord tüdruk lõpuks avaldust ei teinudki. Liiga häbi oli.

Teine põhjus on aga statistika. Nimelt kirjutab EPL:

2010. aastal registreeriti 274 seksuaalkuritegu. […] Aastas mõistetakse seksuaalkuritegudes süüdi keskmiselt 50–60 inimest, neist ligi pooled vägistamise eest. Ligi kolme neljandikku seksuaalkuritegudes süüdimõistetutest karistati lastevastase seksuaalkuriteo eest. 2009. aastal jõustunud kohtuotsuste järgi mõisteti 42 protsendile seksuaalkuritegudes süüdimõistetuist reaalne vanglakaristus ja 46% vabastati tingimisi.

Mida teie siit välja loete? Mina loen, et registreeritud 274 seksuaalkuriteost jõudis asi süüdimõistva otsuseni ÜHEL VIIENDIKUL juhtudest ja neistki said reaalse karistuse vähem kui pooled (eeldusel, et eelmise aasta protsendid umbkaudu samad on). Mõelge nüüd ise – naist või LAST kasutatakse seksuaalselt ära ja tõenäoliselt ka ähvardatakse millegagi “kaebamamineku” korral – häbimärgistamisega, ehk isegi tapmisega. Nüüd peab ohver valima, kas vaikida või minna politseisse teadmisega, et tõenäosus, et kurjategija kinni pannakse, on ainult 10 protsenti, tõenäosus, et tal on soovi korral kõik võimalused tulla kätte maksma, aga 90. Kas teie läheksite avaldust kirjutama?

prantsuse muusika

Émilie Simon

Ma olen Émilie Simonist juba põgusalt rääkinud, aga ta on tegelikult selline tüdruk, kellel tasub kohe pikemalt peatuda. Tegemist on Prantsusmaal sündinud lauljannaga, kelle kaubamärkideks on ülinaiselikkus (eriti ta mahe hääl) ja temaatilisus – ta valib albumile teema ja lähtub sellest. Näiteks album, millest sai “Pingviinide marsi” soundtrack, oli algselt lihtsalt albumina mõeldud, kuna teda paelus jää murdumise heli. Lisaks sellele on ta hirmus ilus – mitte klassikalises mõttes, aga kuidagi meeldejääv. Esimest korda tutvusin temaga aga siis, kui ta tegi väga hea  kaveri laulust “I wanna be your dog” (üldse teeb ta inglise keeles ka palju muusikat):

Aga prantsusekeelsetest lauludest meeldivad mulle näiteks need: