feminismus

Miks vägistamistest ei teatata?

Sattusin lugema EPL-i lugu keemilisest kastreerimisest. Muuhulgas räägiti lõpus taaskord statistikast ja sellest, et ametlikult moodustab vägistamine ühe protsendi kõigist kuritegudest, aga tegu on väga alaraporteeritud kuriteoliigiga. Üks põhjus on muidugi see, et naised (ja lapsed, eriti lapsed) häbenevad, süüdistavad iseennast ja kardavad mõnitamist, mis on ka ilmselge, arvestades seda, et siiani on vahel kuulda, kuidas politseinikud alustavat sel juhul KANNATANU üle kuulamist küsimustega selle kohta, ega ta provotseerivalt ei käitunud ja purjus ei olnud (sest purjus inimesi on ilmselt normaalne vägistada) jne. Ennetusest rääkides rõhutatakse, et vastu ei tohiks hakata, sest see on liiga ohtlik, ning ohvrite käest küsitakse, miks nad vastu ei hakanud. Viimati räägiti siin sellist lugu eelmisel aastal ja tookord tüdruk lõpuks avaldust ei teinudki. Liiga häbi oli.

Teine põhjus on aga statistika. Nimelt kirjutab EPL:

2010. aastal registreeriti 274 seksuaalkuritegu. […] Aastas mõistetakse seksuaalkuritegudes süüdi keskmiselt 50–60 inimest, neist ligi pooled vägistamise eest. Ligi kolme neljandikku seksuaalkuritegudes süüdimõistetutest karistati lastevastase seksuaalkuriteo eest. 2009. aastal jõustunud kohtuotsuste järgi mõisteti 42 protsendile seksuaalkuritegudes süüdimõistetuist reaalne vanglakaristus ja 46% vabastati tingimisi.

Mida teie siit välja loete? Mina loen, et registreeritud 274 seksuaalkuriteost jõudis asi süüdimõistva otsuseni ÜHEL VIIENDIKUL juhtudest ja neistki said reaalse karistuse vähem kui pooled (eeldusel, et eelmise aasta protsendid umbkaudu samad on). Mõelge nüüd ise – naist või LAST kasutatakse seksuaalselt ära ja tõenäoliselt ka ähvardatakse millegagi “kaebamamineku” korral – häbimärgistamisega, ehk isegi tapmisega. Nüüd peab ohver valima, kas vaikida või minna politseisse teadmisega, et tõenäosus, et kurjategija kinni pannakse, on ainult 10 protsenti, tõenäosus, et tal on soovi korral kõik võimalused tulla kätte maksma, aga 90. Kas teie läheksite avaldust kirjutama?

21 kommentaari “Miks vägistamistest ei teatata?

  1. Mina hakkasin seda teemat netis uurima siis kui ise v2gistamiskatse ohvriks sattusin. Kahjuks on inimeste suhtumine selline, et ise oled lits ja ise oled syydi, seelikuga k2id siis ju lausa palud enda v2gistamist. Karta on, et paljud ei julgegi siis politseisse minna. Kuuldavasti on ka politsei suhtumine olnud samasse auku, kuigi endal ega enda tuttavatel pole konkreetselt kogemust olnud (Eestis).

    Mina kutsusin kyll politsei v2lja ja sain ka v2ga hea kohtlemise osaliseks (ei asu Eestis). Kuigi k2tte pole seda tyypi veel saadud, helistatakse mulle politseist mitu korda kuus, alguses helistati mitu korda n2dalas, et uurida, kas mul on k6ik h2sti ja korras. Mulle 6eldi, et kui see tyyp k2tte saadakse, l2heb ta v2hemalt viieks aastaks raudselt kinni. Kusjuures suguyhet kui sellist aset isegi ei leidnud. Eestis oleks v6ib-olla t6esti politseis mindki v2lja naerdud…kurat teab…

  2. Ma arvan, et number 274 on avalduste arv, mis on politseile tehtud. Kui palju nendest avaldustest lõpetatakse kuriteo koosseisu puudumise tõttu ning palju neist väidetavatest kuritegudest jäävad avastamata/tõendamata, on selles artiklis jäetud vist mainimata. Artiklis tuuakse esile vaid seda, et aastas jõuab kohtusse 50-60 juhtumit. Seejuures on märkimisväärne just kohtusse jõudnud pedofiilsete juhtumite arv.

    Ma ei oska midagi ütelda ega arvata tüdrukute ja naiste kohta. Julgen aga väita, et enamus täiskasvanute seksuaalset ahistamist alaealiste poiste suhtes kunagi ei menetletagi, sest poisid eelistavad sellistest asjadest reeglina vaikida. Põhimõttel: ah, mis ma põen, oli mingi pede…

    1. Ma sain seda lugedes aru, et osasid ei võeta menetlussegi jne – aga kas sa TÕESTI arvad, et NELJAL VIIENDIKUL juhtudest puudub tegelikult kuriteokoosseis? Et 80 protsenti naistest/lastest lihtsalt vigiseb põhjuseta või tahab kellelegi millegi eest kätte maksta vms? Mina ei arva. Samuti arvan, et laste osakaal on nii suur ka selle pärast, et lastega seotud kuritegudesse suhtutakse tõsisemalt.

      1. Ei, kindlasti ma ei arva nii.

        Normaalse inimesena oletan, et valekaebusi võib avalduste hulgas olla kaduvväike osa. Seepärast olengi huvitatud teadma, miks nii vähe asju lõppeb süüdistuskokkuvõttega?

        Kindlasti on kusagil siin peidus ka osaline vastus Sinu pealkirjas püstitatud küsimusele. Pole ju mingit põhjust teatada vägistamisest või muust seksuaalkuriteost kui praktika tõestab, et enamik sedalaadseid kuriteoteateid jäävad erinevatel põhjustel sisuliselt lahendamata.

  3. Siin banaaniias ei tasu ylepää ytestki kuriteost teadustada konneki, sest ku asi lõpuss kohtusse lätt, mõistetasse kriminaal õigess ja syydi jääb ohhoopis varguse, röövi, mõrva vai muu vägistamise ohver. Hullemb viil, nimetet ohver massku kohtukulu’ kinni ning annetagu kogu uma maapäälne vara valurahass tollelesammale õigessmõistet’ retsile.
    Lõpuss pannasse kinni ka viil, vajadusel kaivatasse ntx mõrvatu korjus ka havvast vällä ning visatasse tyrmi edasi mädanema – nekrofiilidel rõõmu ku pallu.
    Tundub, et ainumas võimalus om omakohus?

  4. Vägistatakse vist tavaliselt väga noori inimesi, kes teavad, et teeksid isegi oma vanematele juhtunust rääkides muret rohkem kui seda ongi.

    Ja nii targad nii noored veel ei ole, et nad mõtleksid, et teevad seda heateo pärast, et see maniakk kinni võetaks ja teistele hiljem viga ei teeks.

    Või siis on noored just väga targad, et ei hakka torkima.

  5. Tõenäoliselt ei läheks. Ega see asi ei ole vanuses kinni, pigem tõepoolest selles üldises suhtumises. Aga, mida sa siis tegid, et sind vägistati, sa pidid ju ikka oma käitumise või riietumisega seda põhjustama? Need on küsimused, mida tihtipeale küsitakse kannatanu käest. Oma valuga on siis lihtsam üksi olla, kui saada kaela sellised küsimused.

  6. See Maša lingis toodud hüpoteetiline vestlus röövimisohvriga ei pruugi tegelikult ka röövimise puhul tõsielust nii kaugel olla. Kui ma olin tänaval ühe röövlihakatisega rüselemise peale kotist ilma jäänud ja läksin politseisse avaldust tegema, siis esitati samuti küsimusi stiilis “aga mis asja te kell üks öösel tänaval tegite?”

  7. Ma ei ole küll praegu kindel, aga kas avastamisprotsent pole meie politseil umbes 50% kandis. Ehk siis iga teise avalduse põhjal menetlus peatatakse umbes poole aasta järel, kui selleks hetkeks pole miskit asjalikku jälge, mida uurida. Muidugi, ka seda arvestades on seksuaalkuritegude kohtusse jõudmise protsent keskmisest kõvasti madalam.

  8. Kuulge, soiute ja anaallüüsite siin seda õnnetut 274 registreeritud juhtumit. Et kuipalju avastatakse ja kuipalju kohtusse ja mida … Aga seksuaalkuritegude latentne osa, see mida ei registreerita, ei vormistata teate/avaldusega? Kui muis asjus on latentne osa jämedalt kolmandiku juures*, siis seksuaalkuritegude puhul pakun pigem 9/10. Selle üle peaks ehk näägutama – kui ka neist avastataks ja karistataks kasvõi sama suur osa kui täna registreerituist, siis oleks hoopis suurem osa sisuliselt seksuaalkuriteo toimepannud isikuist karistatud. Ma ei hakka siin isegi ironiseerima mastaabiefekti üle.

    * andmed pärinevad pooleteise kümnendi tagusest ajast

    1. Jah, muidugi jääb enamus neist kuritegudest teatamata. Aga arvata on ju, et inimesed ei julgegi teatada, kui statistika selline on ning lisaks on tõenäosus, et neid politseis/kohtus veel mõnitama hakatakse.

      1. see politseis-kohtus mõnitamine on mingite linnalegendide ja utreeringute pinnalt üldistamine. Proua kodust saadud sinist silma võiks ju ka käsitleda kui tema “oma viga”, sest supp oli üle soolatud või paukus niisama oma tubli mehekesega, aga see ei ole sugugi aktuaalne vist praegu?
        Riskides siin šovinisti täägi saada, pakun, et koos iseenesestmõstetava õigusega “ei” öelda, kaasneb ka kohustus teatada-registreerida, kui keegi sellest “ei!”st väevõimuga üle on astunud. Et ega muudmoodi seda keeldumisõigust ju realiseerida ei saa meie seadusepõhises kultuuriruumis.

        1. Kusjuures mina olengi täheldanud, et vägivaldsete isikuvastaste kuritegude puhul kipubki tihti nii olema. Näiteks küsiti mu tuttavalt, kes läks avaldust tegema, sest oli tänaval peksa saanud ja oli suutnud kuskilt ühe peksja nime välja uurida, kas tal tõesti sõpru ei ole, et ta sellise asjaga politseisse tuleb. Ehk siis teda küll ei süüdistatud, aga soovitati põhimõtteliselt omakohtuga asju ajada. Ja näiteks perevägivalla puhul on minu meelest väga suur osa inimesi seisukohal (mina paljude juhtumite puhul kaasaarvatud), et politseisse minekust paremini mõjub see, kui proua a) elamisest välja kolib (mis pole väga hea soovitus, kui korter naisele kuulub või kaasomandis on) või b) pesapallikurika hangib ja seda soodsal hetkel kasutab.

  9. Mu komm läeb nyit vähäkse teise auku, a’ ntx aprillilamendajatele määratet naeruväärse’ “karistuse'” om kyll suisa eesti rahva mõnitamine, mette sugugist liinalegend vai utreering.

  10. noh, mina leian, et kui ma ahistajast omade jõududega jagu saan, siis olen mina niikuinii võitnud ja kuskile teatama minna ei näe mõtet. Seega vägistamiskatsest teatamine pole nagu küll eriti teema… vist.
    samamoodi, kui mulle tänaval käsi tasku aetakse ja ma varga käpast õigel ajal kinni kraban ning oma varanduse päästan, aga varas ise põgeneb, ei viitsi ma teda veel taga ajada, et seaduse õiglase käe alla toimetada.

    Kui ei saa jagu ja kannatan, siis on teine lugu.
    Teiseks on vägistamine selline hell teema, et ka libakaebused isikliku kättemaksu eesmärgil on täiesti mõeldavad, kahjuks. Usun, et 9/10 juhtudest ei jõua kohtukullini, aga usun ka, et nendest, mis jõuavad, võib arvestatav osa olla fabritseeritud.

  11. Mitu korda mainiti latentseid juhtumeid. Samas, milline üldse on üks tüüpiline latentne juhtum? Tõenäoliselt midagi piiripealset, ma julgen pakkuda. Nt juhus, mil mees hakkab õhtul oma abikaasale peale käima, et kallis, seksime. Naine keeldub, tuues põhjenduseks väsimuse. Aga mees käib ikka jätkuvalt peale ja kuna naine on väsinud, siis ei viitsi vaielda ja annab alla. Ise seksuaalset erutust ei tunne, kuid laseb mehel lihtsalt seni tegeleda, kuni too orgasmi saada. Vaevalt, et naine ennast selle ühte ajal või vahetult peale ühet hästi tunneb, aga vähemalt jättis mees ta rahule.

    Kas siinkohal oli tegu vägistamisega? Iseenesest oli see enda tahte teisele pealesurumine. Kuigi füüsilise vägivalla asemel kasutati verbaalset (mis ei pea ju alati ropendamist, karjumist vms tähendama). Ja need kaks on seaduse ees võrdse kaaluga. Kui paljud naised läheksid taolisest juhtumist politseisse teatama? Ja kas on üldse politsei asi selliseid omavahelisest suhtlusest tekkinud probleeme lahendada? Kui kummalgi osapoolel oidu on, siis lahendavad isekeskis asja ära.

  12. veel üks link, vb mitte päris teemasse, aga on feminism meile ju südamelähedane ja hämmastav, kui paljud peavad seda reaktsiooniks seksuaalsele vägivallale:

    (mitte, et ma seda kõigi arvamuseks peaksin ja igal pool tonti näen, tunnen vajadust vabandada – leidsin selle netis hulkudes ja mõtlesin sulle, kulla rents)

Leave a reply to hundva Tühista vastus

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.