anna kannatust

kevin on diagnoos, vol2

Avastasin täna, et ühe mu tuttava laps on teeninud välja auväärse koha Perekooli värdnimede listis – tahaks kohe selle puhul emmele, kes vahel ikka mu blogi loeb, õnne soovida. Muuhulgas oli avaldatud arvamust, et ilmselt on lapse isa poolearuline, sest ema oli ju raseduse ajal semiootikatudeng (kuigi minu meelest oli see siiski üks teine eriala, nii et käol on valeandmed) ja need on ometigi taibukad*. Pere teine laps, kellel on samuti üsna originaalne nimi, oli kummalisel kombel tähelepanuta jäänud.

Üldse on käod selles teemas kurjad nigu hakiparv, saaks ainult mõnitada ja oma osa said kõik, nii Kevinid kui Õnnelembid. Muuhulgas oli idiootseks tembeldatud ka ühe mu lemmiknime variatsioon, nii et ka minu tulevane poeg saab tulevikus ilmselt kägude poolt nokitud. Tütar saab nagunii, sest mulle meeldivad pigem vanaaegsed tüdrukunimed, mis on ju väga out.

Aga kui see emme end siit ära tundis (ja ilmselt tundis), siis ma ütleks talle, et pole hullu, minu meelest on see nimi tunduvalt parem kui Kevin ja kõlab ka üsna hästi. Mis elu see oleks, kui isegi käod sind armastaksid.

* Kui ma õigesti mäletan, oli ema raseduse ajal alles esimesel kursusel, nii et iseenesest ütleb see midagi juba kommenteerija intelligentsitaseme kohta, kui ta arvab, et meil juba ülikooli sissesaamine eriti kõrget lendu näitab. Mitte et ma ütleksin, et see konkreetne emme loll on, sugugi mitte, lihtsalt järeldus, et üliõpilane on ilmtingimata tark, on täiesti meelevaldne.