Mitmeid päevi küpsenud mõttepoegadest on saanud korralik plaan. Teisipäeval, kui mul on vaba päev, võtan ma kaasa oma teravaima noa, lähen Eesti Hüdroloogia ja Meteoroloogia Instituuti ja võtan pantvangi selle juhataja Jaan Saare, kuni Eesti Vabariigi valitsus mu nõudmisele vastu tuleb. Nagu näha, ei taha ma palju, mul on ainult üks nõudmine – et Eestisse installitaks üks aktiivne vulkaan. Magma võib maapinnale jõudes olla vahemikus 1200-1600 kraadi, nii et minu isiklike arvutuste kohaselt peaks selle kohtumine Eesti kliimaga andma tulemuseks mõnusa talveilma, kus külma on umbkaudu viie miinuskraadi jagu.
Kui meie saamatu valitsus sellega hakkama ei saa, olen valmis asendusvariandina kaaluma paari miljoni aasialase sisse toomist – kui ikka küljed kogu aeg koos on, läheb varsti ka mõnusalt sossuks. Nii et tahaks näha erakonda, kes tuleb esimesena loosungiga “Igasse perre oma soojendushiinlane!”
Üldine meeleolu on selline, nagu kisuks AbFabil leiba suust (või pigem klaviatuuri sõrmede alt). Olen vahelduseks ühikas tööl (viieks nädalaks), aga tänu sellele klimaatilisele hemmoroidile mõnusale talveilmale on nina (ja aju) JUBA kogu aeg tatti täis. Muidu poleks midagi, siin on nagunii soojem kui kodus ja vahet pole, kus ma istun, aga esiteks on üliõpilased jätkuvalt lollid ja teiseks tahaks vahest magada – esmalt on öövahetused ja pärast seda ei tule und, sest nii, kui horisontaali lased, hakkab tatt gravitatsiooni mõjul valulikult kuskile teed uuristama. Lisaks on nina juba pea veriseks hõõrutud (kahe päevaga!), sest kuna pea on tatti täis, läheb poes meelest ära, et tahtsin beebilappe osta (need on niisutatud ja pehmed ja nahk ei saa kannatada). Töölt koju jääda ka ei saa, sest mulle meeldiks vahelduseks rahaboss olla – õnneks pole vaja karta üliõpilaste nakatamise pärast, sest ma olen siin nagu katk. Nii kui mind tulemas nähakse, langevad üliõpilased kahte lehte laiali, jaluta nagu läbi Punase mere. Eile öösel ei tahtnud üks noormees hästi aru saada, millest ma räägin, ja üks ta sõber rabas tal käest kinni ja ütles:”Hey! She’s one of THEM!” Nii et ma olen nüüd one of THEM. Ja hommikul on öövahetusest otse Tallinnasse koolitusele sõit, sest kuigi koolitus kestab ainult kaks tundi, elab kogu Eesti ju otse loomulikult Tallinnas, nii et kõik asjad tuleb alati hommikupoolikule panna.
P.S. Keegi võiks selgitada, miks ta arvab, et on normaalne alustada iga teist vestlust lausega “Küll siin on külm” – kas te arvate, et ma ise pole seda märganud või teile tõesti tundub, et kui kaks sekundit pole midagi öeldud, on vaikus juba liiga ebameeldiv? Tahad midagi öelda, siis ütle midagi ilusat nagu “Oi, te ei näe üldse välja nagu paistes ninaga elav laip, minu komplimendid!”
Pärdikute päevaraamat 