anna kannatust

Nagu te ehk eelmisest postitusest aru saite, tunnen end juba nii palju paremini, et jaksan jälle sapiseid märkusi teha. Öösiti magan, mitte ei nuuska (kuigi norsates ja paar korda öö jooksul iseenda köhimise peale ärgates) ja üldse päris inimese tunne on. Isegi mängublogisse tegin üle hulga aja postituse ja ütlen siin ka ära, et Discworld Noir on täitsa muhe mäng.

Reedel sai töölt otse Tallinnasse mindud, siis oli küll paras ehmatus, kui tegin saatusliku vea ja tahtsin bussiuksest välja astudes kopse õhku täis tõmmata ja oleks otsekui noa rindu saanud – see jääkuubik, mille ma olin suutnud kuidagi ninna tõmmata, konkreetselt lõikas nagu noaga. Kusjuures kraadiklaasi järgi oli Tallinnas kraadi võrra soojem kui Tartus, nii et ilmselt on asi lihtsalt selles, et õhk on nii palju niiskem. Üldse avastasin kohe, et minu Tartust kaasa võetud komme külma ilmaga suusariietes käia, ei ole Tallinnas sugugi normaalne, seal kandsid nii noored kui vanad naissoo esindajad ikka seelikuid, ja sugugi mitte ainult pikki, ja ühel daamil olid isegi moekad lühikesed kontoripüksid koos läbipaistvate mustade sukkpükstega. Esikoha võitis siiski taas tartu, kus nägin õhtul tüdrukut, kellel oli lühike mantel, mille alt paistis ca cm või kaks kleidiservakest, muidu katsid jalgu ainult õhukesed sukkpüksid. Peab alles tahtmist olema, muud ei oskagi öelda. 😀

Ahjaa, homme tasub Postimees online’i lugeda, sest Eesti suurim klounikool nimega Iseseisvuspartei, vastab homme lugejate küsimustele ja tahaks kohe teada, mida nende juht asjadest arvab.

Pildil olevat särki tahaks. Kui värvivalikus selgusele jõuan, peab vist T-särgipoodi minema.

anna kannatust

siin näeb ikka tõelist maa soola

Töötasin neljapäeva öösel öises vahetuses. Jube külm ilm, selline, et hea inimene ei ajaks Pulleritsugi trenni. Kella viie paiku hommikul vajub sisse purupurjus noormees, kes alustab vestlust järgnevalt:”Aidake palun! Ma olen esimest korda nii suures linnas ja ei saa enam mitte midagi aru!”

Pärast väikest üllatunud pausi juhtisin ta tähelepanu leebelt sellele, et me oleme Tartus. Vastu ootusi selgus, et noormees on sellest teadlik ja täpselt seda ta fraasiga “nii suur linn” silmas pidaski. Telefon oli poisil ka kadunud, nii et aitasin tal venna telefoninumbri meelde tuletada, saime ta aadressi ja kutsusime takso järele. Eemal kurameeris üks paarike, noormees vaatas neid ja küsis mult:”Kas käivad närvidele? Kui tahad, ma lähen taon ära. Ma olen maapoiss, ma ei kannata seda lärmi.”

Kirsiks koogi peal oli viimane kompliment, mille tegemiseks poiss ekstra tuppa tagasi tuli:”Ma olen sulle nii tänulik, et ma annaks sulle raha, kui ma poleks kõike baaris litsidele ära jaganud!”

Word.