anna kannatust

siin näeb ikka tõelist maa soola

Töötasin neljapäeva öösel öises vahetuses. Jube külm ilm, selline, et hea inimene ei ajaks Pulleritsugi trenni. Kella viie paiku hommikul vajub sisse purupurjus noormees, kes alustab vestlust järgnevalt:”Aidake palun! Ma olen esimest korda nii suures linnas ja ei saa enam mitte midagi aru!”

Pärast väikest üllatunud pausi juhtisin ta tähelepanu leebelt sellele, et me oleme Tartus. Vastu ootusi selgus, et noormees on sellest teadlik ja täpselt seda ta fraasiga “nii suur linn” silmas pidaski. Telefon oli poisil ka kadunud, nii et aitasin tal venna telefoninumbri meelde tuletada, saime ta aadressi ja kutsusime takso järele. Eemal kurameeris üks paarike, noormees vaatas neid ja küsis mult:”Kas käivad närvidele? Kui tahad, ma lähen taon ära. Ma olen maapoiss, ma ei kannata seda lärmi.”

Kirsiks koogi peal oli viimane kompliment, mille tegemiseks poiss ekstra tuppa tagasi tuli:”Ma olen sulle nii tänulik, et ma annaks sulle raha, kui ma poleks kõike baaris litsidele ära jaganud!”

Word.

3 kommentaari “siin näeb ikka tõelist maa soola

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.