anna kannatust

Suurepärased kohtumised meessoo esindajatega

Maailmas on kord juba asjad nii seatud, et normaalsed inimesed on pisut tagasihoidlikumad, mille tõttu ebanormaalsed eriti teravalt silma torkavad. Mul oli õnne (?) viimase 24 tunni jooksul kohtuda nelja sellise meesisendiga, et kui oleksin vallaline naine, kelle elu ainsaks eesmärgiks on leida armastav abikaasa ning rajada ühine kodu, hüppaksin vist kaevu.

Esiteks kaks eestlast, kes kordamööda mulle armastust avaldasid – üks jõudis vähem kui viie minutiga jutuni, et kui keppi ei saa, tahaks ta vähemalt suhu anda. Ei, ma ei olnud ultraminis ja väljakutsuvalt meigituna ööklubis, vaid kurguni kinninööbituna ja ilma meigita tööl. Otsustasin kasutada meievahele jääva akna suurepäraseid võimalusi ja keerasin selle lukku. Selle peale tegi esimene nägu, et ta sõber on tõesti väga kohatult käitunud, ajas ta välja – ja tuli siis tagasi, nagu oleks midagi maha unustanud, ja küsis, et äkki ta läheb paremini peale.

Teiseks itaallane, kes rääkis mulle, et talle meeldib Austria rohkem kui Itaalia, sest seal on kergem üheöösuhteid leida. Ei, me ei olnud Austrias, ma olin ikka veel sama administraatorilaua taga. Seejärel rääkis ta mulle pikalt ja laialt sellest, kuidas Itaalia on maailma parim riik, mis kohe varsti Euroopa jõukaimaks riigiks saab ning et rahvas armastab Berlusconit, sest ta on tõetanud, et pole vananev impotent. Muuhulgas mainis ta ära, et eestlaste probleemiks on see, et nad on liiga täpsed ja töökad ning sellest tulevat ainult jama. Eriti huvitav oli tema mõttekäik, mis kõlas umbes nii, et In Estonia they teach you, that you have to build yourself to win, but in Italy they will just tell you that you will win. Kui ma küsisin, kas see tähendab seda, et vanemad ütlevad lapsele, et pole mõtet väga vaeva näha, mu pisike printsike, sinust saab ilma jalgpallitrennitagi parim jalgpallur kogu maailmas, vastas ta jaatavalt ja ütles, et selles peitubki Itaalia tugevus. Minu loogika jättis mu siinkohal maha.

Ja last, but not least, veel üks Eesti jõmm, kellele ma pidin täna kella viie ajal helistama (selleks ajaks oli Tõeline Eesti Mees muidugi juba purjus) ja kes leidis, et ma olen ikka ehe debiilik, et teda laupäeval tüütada julgen. Ilmselgelt ei arvestanud noormees sellega, et Tartus kipub liiga terava keele karistuseks olema sitt postkastis, aga küll ta seda lähematel päevadel teada saab. Karmale tuleb ometigi abikäsi ulatada.