alcohol · anna kannatust

think positive

Minu puhul nii haruldane enesehaletsuse nädal, kus mulle tundus, et ma ei saa mitte millegagi hakkama ja feilin absoluutselt kõiges, sai mööda ja tunnen taas, kuidas ma kohe maailma vallutama hakkan (st see on juba ongoing process). Seoses sellega tundub maailm kohe tunduvalt ilusam, päike paistab mõnusamini ja isegi inimesed ei tundu enam nii lollid. Jaa, teie laiskust, lollust ja distsiplineerimatust on kohe tunduvalt kergem välja kannatada, võiks isegi öelda, et te meeldite mulle. Natukene.

Ahjaa, pool semestrit (ja mu kõige raskem aine) on ka tänase seisuga lõppenud ning päike meelitab tudengeid juba vägisi õllega parki. Embame!

anna kannatust

Ülipõnev

Sõin täna toitu, milles oli rohkem kui viis värvi. Kõik looduslik. Personal win!

Õhtusöögi kõrvale vaatasin make-up totoriali, et end tõelise naisena tunda. Need naiste asjad tunduvad mulle ikka kohati ebaloogilised, mitte ei saa aru. Näiteks huulte värvimine – kas te teadsite, et sinna läheb NELI kihti erinevat kraami? Esmalt pani ta sinna huulepulka, siis mökerdas peale midagi, mis veits rohkem nahaga ühte tooni oli (ehk siis kõigepealt värvis huuled ära ja siis tegi need jälle loomulikumaks, hull point), siis veel mingit roosakamat möksi ja lõpuks huuleläiget otsa. Kas neil seal mingit kaheksa ühes asja ei ole siis või? Mulle ema selliseid asju ei õpetanud, nii et olen vist sotsiaalne hälvar selle koha pealt.

Ja inimestele, kes seksuaalse orientatsiooni või lihtsalt kujutlusvõime poolest suudavad ette kujutada olukorda, kus nad ööklubis naisi landivad – milline oleks teie reaktsioon, kui läheksite klubist tüdruk nr nelja (pildil all paremal) korterisse ja ärkaksite hommikul selle peale, et vetsus tõmmatakse vett. Sealt naaseb tüdruk, kes on vahepeal näo ära pesnud, kunstripsmed ära võtnud, digimuutunud tüdrukuks pildilt number 1 ja ronib rahulikult voodisse tagasi. Mida te mõtleksite? Mina mõtleksin tõsimeeli, et ta friigist õde vms trügib kaissu, sest see, et tegu võiks olla sama tüdrukuga, mulle küll esimese asjana pähe ei tuleks.

faith · feminismus

pilk kaadri taha

Olen aktiivselt oma kohustuste vältimisega tegelenud ja selle käigus sattusin vaatama videot sellest, kuidas Megan Fox Emporio Armani jaoks poseeris – ja see on imeline. Tõsiselt, see peaks kõigile anorektikutele ja isegi Katie Price’ile vabastavalt mõjuma. Terve hunnik suvaliselt ja vähemsuvaliselt riides inimesi, suuremate ja väiksemate kehavormidega, kortsulised ja mittekortsulised, võtavad kätte ja teevad ühest tüdrukust reklaami. Jah, tüdruk on muidugi ilus ja seksikas, aga kui vaadata nende inimeste nägusid, siis ilmselgelt nad ei mõtle sellele, vaid eelkõige oma eesmärgile. Ja mitte kuidagi ei saa väita, et Megan seal teistest rõõmsam ja õnnelikum oleks, vaid pigem vastupidi, mis on ka mõistetav, sest tema õnnelikkuse kese on ilmselt kuskil mujal, see on lihtsalt üks paljudest asjadest, mis raha toovad, aga teised näevad tõesti välja, nagu ajaks Oma Asja. Tõsiselt, ma nägin päris mitut inimest, kellega võiks ja tahaks samastuda ja ühelgi neist ei olnud Marilyn Monroed käele tätoveeritud. Oleks ma dieedil olnud, sööksin ma praegu kuklit ja mõtleksin, mida asjalikumat oma eluga peale hakata, peale pringimast kannist mõtlemise.

NB! Artikli autor on teadlik sellest, et viimasele mõttele tasuks niigi rohkem rõhku panna ja et pidev prokrastinatsioon saab viia ainult vältimatu hävinguni. Rentsi ainus hale vabandus on veel see artikkel.

music

otsin üht lauljat

Kuna ma esimesel hetkel üldse leidsin selle laulja kellegi blogist (ja mul pole õrna aimugi, kelle omast), siis kirjutan ka siia, et ei leia ühte lauljat üles. Mäletan, et ta oli noor (alla 25) ja üsna kena ja vist oli albumi kaane peal (st ma nagu mäletan, et tal olevat eelmisel aastal album ilmunud, kuigi vähemalt rada7-s tehtud nimekirjas see ei kajastunud) pilt temast, pea autoaknast väljas.

Jah, see on kõik, mida ma mäletan. Isegi seda ei mäleta, mis muusikat ta tegi – disko ei olnud, karm muusika ei olnud, pigem üsna rahulik. Eestikeelne.

Noh, kõiketeadev anonymous, näita oma võimu.

Edit: juba leitud ja tõestan teilegi, et on küll tore laulja:

anna kannatust · movies

See pole hektiline, hektiline tähendab hoopis kestvat ja kroonilist

Kuigi krooniline ma muidugi mõne meelest olen. Rant-postitus tuleb, sajal erineval teemal. Kes ei jaksa kaootilist teksti lugeda, võib kohe loobuda. Esiteks on selgunud, et blogtrii esiblond oskab ja tahab lisaks kirjutamisele ka lugeda ja eelistab suisa kvaliteetkirjandust. Kes veel aru ei saanud, siis kvaliteetkirjandus on muidugi minu blogi, mis siis veel. Me kõik oleme muidugi väga uhked, kuigi miski ütleb mulle, et vaevalt tal iseenesest tekkis idee lugeda midagi, mis polegi tema enese kirjutatud ja ei sisalda ühtegi ostusoovitust (ei, tegelt Somersby siidrit soovitan mina kah, võite linnukese kirja panna), nii et tuleb ilmselt tänada mõnda mu labiilsemat või lihtsalt abivalmimat blogilugejat, kes tundis vajadust oma pisikestel sõrmekestel käia lasta.

Ma küll ei saa aru, miks oli vaja talle nüüd suisa halvasti öelda, aga kui te nüüd end kuidagi paremate inimestena tunnete, eks siis ise teate. Minul võtavad sellised üllitised siiski eelkõige naeratuse (kuigi kohati küünilise, aga olgem ausad, minust küünilisemat inimest ei ole väga kerge leida) näole, nii et oma koht neil asjadel ju on ja kurb oleks, kui need kinni pandaks. Tuletame kas või Kiisut meelde, kelle põnev suhtedraama muideks ikka pideval rollercoaster’il on, aga teie ei tea sellest midagi (ja minunigi pudenevad ainult riismed), sest inimesed on õelukotid. St hullemad õelukotid kui mina, kombineerituna ülemaailmse “tõelevitamise” vajadusega. Kas oleks raske jätta mulle mu päris riäälitistaarid, et ma ei peaks mingi Nõia-Intsu tegemistest lugema?/*Sülitab nurka

Teiseks mu igipõline polkovniku lese sündroom. Olen vist ikka veits üle rabelenud, sest olen sel nädalal hullult tubli olnud ja kuigi unetunde jagus ikka 7-8 jagu, hakkasin täna lõunauinakut tegema ja magasin kuus tundi järjest. 😀 Muidu poleks midagi, aga esiteks mul viimasel ajal mälu jamab (õnneks mitte koolis, ta teab, et seda ma talle ei andestaks) ja kirjutamisega on probleeme. St arvuti taga mitte, aga käsitsi kirjutades lähevad pidevalt tähed sassi. Mõlemas mõttes, teen nii valesid tähti kui lihtsalt teen valesti. Esimene asi, mis mulle pähe tuli, on muidugi Alzheimer. Enamasti seda küll enne 65. eluaastat ei diagnoosita, aga minu üleõppinud aju võib VABALT 65 eluaasta jagu tarkust kogunud olla. Loodame siis, et läheb üle, kuna koormus on juba 40 töötunni võrra langenud ja kahe nädala pärast langeb veel veits.

Kolmandaks laskun veidi häbelikult põlatud mängumaale ja ütlen, et tahaks ka ilusaid asju. Nimelt arutan tööasju ühe firmaga, kus on nõuded tööl kantava riietuse osas, muuhulgas on ära märgitud, et jalas peavad olema chaussures noires fermées ehk siis mustad suletud jalanõud. Ma siin endamisi arutlen, kas see võiks tähendada selliseid nummisid nagu ülaloleval pildil – ei oleks ehk kõige mugavam nendega 9 tundi järjest veeta, aga need näeksid isegi murtud jalas (mis minu puhul sellise kontsakandmise tulemuseks ilmselt oleks) ilusad välja. Pealegi, kes ütles, et peab kõndima, kui võib istuda või seista või vastu seina nõjatuda? Ja teiseks tahan ma jätkuvalt (teist või kolmandat aastat) uikareid, mille alumine osa oleks nagu rannalõvidel. Bokseritega noh ja mitte liiga liibuvatega. Mitte selle pärast, et tavalised bikiinid naisi ilgelt objektistaksid (kuigi olgem ausad, meeste liibuvad ujumispüksid ikka neid objektistavad küll, naistel paistab rindade suurus nagunii kogu aeg välja, meeste varustust päris igas riietuses hinnata ei saa), vaid selle pärast, et need on ilusad ja mugavad, aga valikut ei ole sittagi. Ma tunnen end diskrimineerituna. Perekooli Ahv ütleks hetkel, et poed toodavad kaupa ainult litsidele ja korralik naine ei saagi sealt midagi leida. Kersti Toots, ehk mõtled sellele, kui järgmine kord kaupa tellima hakkad? Kui ma tahan päevitada, teen ma seda nagunii alasti, lihtsalt aega veetes tahaksin end mugavalt tunda.

Neljandaks, kui teil on igav ja nõud on juba pestud ja tuba te nagunii koristada ei viitsi, siis vaadake filmi – “King’s Speech” oli väga südamlik ja nunnu lugu, kus ei toimunud midagi väga intrigeerivat, aga mida oli sellest hoolimata kogu aeg huvitav vaadata. Rääkimata sellest, et see põhineb tõestisündinud lool, nii et saate teada, et kuningas George VI kokutas ja et peale pikka pingutamist kokutas ta juba tunduvalt vähem. Filmisoovitus oli see!

The Islandi vaatasin ka ära (isegi Gendri nõustub ilmselt, et seda võib “Never Let Me Go’ga” võrrelda), sest üks filmiblogija ütles, et see on sitaks hea ja teine nimetas seda lihtsalt sitaks, ilma et sõna “hea” sinna lõppu oleks tulnud. Esimene pool oli tõesti suht lahe, siis hakkas kuidagi venima ja vajus ära. Oli näha küll, et tegija oli tahtnud mängida teemal nature on tähtsam kui nurture, aga ainult sellest jäi väheks. Võib muidugi olla seotud vaatamise käigus tarbitud alkoholiga (pidin ju Kurjami soovitatud siidrit degusteerima, õuna oma on parem), aga kuna ma jõin seda nii vähe, siis ei tahaks uskuda. Pealegi oli superkangelane Kaine K minuga ühel meelel. Kui aju on väsinud ja mõelda ei taha, võib vaadata, aga sajandi must see see nüüd küll ei ole, kuigi seal mängis Djimon Hounsou, kes on üks väga seksikas mees. Ilma särgita teda ei näidanud, nii et see ei osutunud piisavalt kaalukaks asjaoluks.

Ja olgu ära märgitud, et mul on kõrini sellest, et miskipärast on kõik lauljad, keda raadios lastakse, otsustanud, et hoolimata laulu teemast on vaja igale poole uuh-uuh-uuh vahele teha. Mõned meist on vahel sunnitud raadiot kuulama (näiteks poes, sest miskipärast arvatakse, et mul on parem tunne, kui saan riideid selga proovides kellegi kiunumist kuulata)  ja mul oli pärast ühte tundi tahtmine kedagi tulistada. Riided jäid ostmata, sest ma ei suutnud seda rohkem välja kannatada. Parem ikka, kui detsember, kus ei tahtnud poodi minna, sest jõululaul sümbioosis müüja ülitülpinud näoga on liiga depressiivne, aga poe käibele mõjub ilmselgelt halvasti.

Nüüd lähen poodi, sest otsustasime perekoosolekul, et täna sööme tervislikku toitu – kodutehtud hamburgereid. Ei, ma jätkuvalt ei viitsi oma toitu pildistada, aga miskipärast on mul alati pingelisel ajal rämpstoidu isu. Lisaks olen ma viimasel paaril nädalal vist sada liitrit piima tarbinud, nii piimasupi, kakao kui lihtsalt piimana ja tahaks muudkui veel. Huvitav, kas see on kuidagi mu Alzheimeriga seotud?

P.S. Keegi kuskil blogis rääkis jälle koeramistarvetest (näete, ma isegi ei mäleta, kas mõni koerapede rääkis uuest hantlist või klikkerist või hiljutisest hitist, banaanil baseeruvast koeratoidust, või mõni beib roosadest sussikestest) ja seoses sellega meenus mulle, et Austraalias oli ühe koerandustarvete poe nimi K-9. Minusugune  keelepede oli muidugi väga rahul, sellise nimega poes käiks küll. Võttis kohe naeratuse näole.

P.P.S. Huhh, küll see sai alles pikk postitus, nüüd ei pea vist viis päeva kirjutama.

anna kannatust

diip koeraomanik

Eile õhtul, vaadates, kuidas mu koer üritab puu otsa ronida, mõtlesin, et on ikka loll.

Eile õhtul, pisut hiljem, vaadates, kuidas mu koer üritab puu otsast varastatud pekiga tuppa hiilida, mõtlesin, et on minu nunnu alles tubli. Tihane oleks peaaegu pekita jäänud.

Kui kiiresti võib vaatenurk muutuda.