anna kannatust

empaatiavõimetu tõbras

Lugesin täna ühe tuttava üliõpilase blogist (eks ta ise lingib, kui huvi on), et talle ei meeldi vaadata loomade abistamiseks korraldatud kampaaniaid, kui ta ise rahapuuduses elab ja peab mõtlema, kuidas majandada, et ennast ja last ära toita. See vana tuttav delfi kommentaatorite teema, et milleks abistada loomi, kui meie ümber on nii palju hädasolevaid inimesi. Mina tunnen loomadele kaasa küll, nii koertele kui sigadele kui kas või peadpidi mäkitopsi kõngevatele siilidele. Nälgivatele aafriklastele tunnen ka kaasa ja joodikute lastele ja inimestele, kes on terve elu müüjaametit pidanud ja nüüd MASU ajal koondati. Ma tunnen kaasa isegi inimestele, kes tunnevad, et nad tõesti ei ole ambitsioonikad ja võiksid müüja või aedniku või bussikonduktorina väga õnnelikult elada, kui nad ei peaks seda tegema Eesti miinimumpalgaga.

Aga nälgivatele üliõpilastele, alaealisena laste saanutele ja muudele inimestele, kes on oma olukorra ise valinud, ma TÕESTI ei suuda kaasa tunda. Näen probleemi korralduslikus pooles ja riigipoolses tegevuses (näiteks Pärnus ja Tallinnas saavad õppivad emad oma lapsed kooli ajaks tasuta lastehoidu anda, aga Tartus mitte*), sest inimestel peab olema väljapääs ka siis, kui nad langetavad otsuseid, mis lühemas perspektiivis mitte just kõige arukamad ei tundu** ja see tekitab muidugi nördimust, pettumust ja mida kõike veel, aga kaastunnet küll mitte. See oleks ju sama hea, kui tunda kaasa taimetoitlasele, sest ta, vaeseke, ei saa liha süüa.

Eestis on kõigile kohustuslik põhiharidus, mille käigus kõigil ka kõht täis söödetakse. Nende 9 aasta jooksul räägitakse igasuguseid huvitavaid asju. Näiteks räägitakse, et kaitsevahenditeta seksides võib jääda rasedaks ja lapsega on tunduvalt raskem koolis edasi käia ja tema eest tuleb vastutada. Räägitakse, et haridus suurendab töö- ning vahel isegi palgaväljavaateid. Kõike ei räägita, aga kes leiab feissbuki ja reidi, leiab ka ülejäänud interneti, ja saab teada, et näiteks Tartus on tööstuskoolis stipendiumisaamise tõenäosus tunduvalt suurem kui ülikoolis, st kutsehariduskeskuses saavad seda pea kõik. Või saab teada, et Skandinaavias on haridus EL-i liikmetele tasuta, Iirimaal tasuline, aga stipp on mitu korda suurem, kui õppemaks. Kui ta nüüd otsustab lapse saada või tööstuskooli asemel siiski Eestisse ülikooli minna või üldse mitte õppida, siis miks peaks keegi hirmsasti kaasa tundma?

Olen ise kohe varsti kuus aastat vaheldumisi küllaltki kehvades oludes elanud ja kooli kõrvalt töötanud, kuidas parajasti jaksu on (kuigi pool sellest ajast toetasid mind vanemad), sest mul on selline aeganõudev hobi, nagu päevases õppevormis ülikool – minu erialaste valikute tõttu on seda hobi vähemalt aastajagu veel. Ja kui ma seda endale enam lubada ei saaks, võtaks ma õppelaenu või töötaks aasta aega välismaal või läheksin üle kaugõppesse. Okei, see viimane pole minu jaoks variant, aga külma kalkuleeriva mõrrana on mul muidugi veel paar varuvarianti, ma olen oma valikuvõimalustega kursis ja ma olen ise selle elu valinud.  Ja kui valikud on juba tehtud, tuleb nendega elada. Kurtmiseks on muidugi ka põhjust, aga lähema paari aasta jooksul pole lootagi, et mingid riigipoolsed toetused suurenema hakkaksid, ei üliõpilastele ega noortele lastevanematele, nii et see ei ole väga perspektiivikas tegevus.

Kusjuures kõik pered, keda ma lähemalt tunnen, kus on otsustatud noorena laps(i) saada, on samuti üldises plaanis eluga rahul. Raik lööks mind ilmselt rusikaga näkku, kui ma küsiksin, kas ta vahetaks oma tütre suurema sissetuleku ja vaba aja vastu. Rahulolematud on pigem need, kellel pole olnud mingit teadlikku otsustamisprotsessi ja kelle elu on lihtsalt mingisse punkti kulgenud, samal ajal, kui ta ise lihtsalt elab ja hingab. Nojah, koeral muidugi ei ole samuti teadlikku otsustamisprotsessi, aga talle on mul siiski lihtsam kaasa tunda, sest temalt oleks seda palju oodata. Olen külma südamega mõrd, olen.

* ja ka see on ainult projektipõhine ja ei puuduta näiteks üliõpilasi, nii et ehe näide sellest, et võimaluste suurendamiseks oleks abi vaja veel ja veel ja veel, aga see on tglt see koht, kus noored üliõpilased saaksid näiteks ise kamba peale projekti teha või luua mingi lastevanemate liidu ja linnalt ruume paluda, kus kordamööda üksteise lapsi hoida

** Näiteks lapsesaamine tundub ilmselt pikemas perspektiivis päris hea ideena, eriti, kui ta juba kaela kannab ja teleka ette õllepudelit kätte tooma hakkab

78 kommentaari “empaatiavõimetu tõbras

  1. “Igal pool on inimesi, kellel on kõhud tühjad ja kes on selles oluliselt vähem ise süüdi kui mina.” oleks ideeliselt pidanud töötama vihjena, et ma saan aru, et ma olen oma olukorra suures osas ise valinud.

    1. Vähemalt Tartu töökuulutusi vaadates jääb mulje, et täiskohaga suvatöö leiaks hetkel küll – igasugu Rimid ja Maximad otsivad müüjaid. See tähendab seda, et töötud on eelkõige nõudlikumad inimesed, kes iga tööga ei lepi, ja need, kes enne MASU (=need, kes ei tahagi tööd leida, sest usu mind, keskmine kodutu ei taha teha midagi, mis eeldab alkoholikoguste vähendamist). Tõsi, meestele on haridusnõueteta tööpakkumisi vähe, aga millal ehitajad, vabrikutöölised jms üldse Eestis ametlikult tööl on käinud.

    2. Murca, see vastik plakat, kus inimesed hoidsid käes silte, millega nad kassidele häid asju soovisid, see oli ühe eriti mõttetu kassitoidu reklaamplakat. Friskies vms. Kommerts, mitte heategevus. Ja mitte kedagi ei kutsutud seal üles annetama loomade varjupaikadele.

      1. Ma pean end taas kordama (Murca blogis seda juba ütlesin) ja mainima, et eriti nõme oli see plakat selle pärast, et ühel inimesel oli silt kirjaga “Palju nunnusid kassipoegi!” Nagu mida veel.

      2. pean tunnistama, et mina osalesin selle neetud kampaania facebooki pildikonkursil… ja kirjutasin vastavale plakatile, et soovin kassidele “vastutustundlikke peremehi”. Õnneks ma ei võitnud konkurssi, auhinnaks pandud friskisepakkidega poleks mul mitte midagi teha olnud. Aga ma sain oma sõnumi esitatud.

  2. Jättes hetkel kõrvale selle isikliku põhimõtte, et inimene saab enda eest seista ja loom ei saa, tahaks märkida, et seda posti lugedes meenus mulle üks ütlemine – kes ise hakkama ei saa, sellest saab kriitik.

    Märkuse korras, et ma ei tunne ei blogi autorit ega seda inimest, kelle postitusele on viidatud.

  3. Mina olen Sinuga küll täiesti nõus, pean tunnistama.
    Lisaks siia, et tegelikult on meil täiesti asjalik sotsiaalsüsteem inimestele, kes hakkama ei saa (ma tean esmasest kogemusest), kogu Su elamine makstakse kinni ja toiduraha antakse kah. See, kui sealt kõrvalt Interneti ei jõua maksta või nädalavahetusel joomas saa käia, on absuluutselt enda asi.

    Töökohaga tundub mulle samamoodi. Tööd on raske leida inimesel, kellel on tingimusi (mis on ka ju suuremas osas enda valitud), aga tüüpilise üksiku noorega on minu tutvusringkonnas läinud täpselt nii, et töö leiab see, kes seda ka tegelikult tahab, teised muidugi mitte.

    1. Meie sotsiaalsüsteem ei tööta tegelikult nii hästi, kui sulle tundub. Ntks – selle hirmsa talvega said paljudel peredel küttepuud otsa. Uute ostmiseks ei ole nälja piiril vaakuval perel vahendeid, eriti veel, kui keegi pereliikmetest haigestub, tuleb osta ravimeid, peab töölt (miinimumpalgaga) puuduma ja saab ainult 70% palgast kätte. Sotsiaalosakond justkui lubab kütte kinni maksta, aga – selleks peab olema enne ette näidata kütte ostmise tshekk. Nüüd ongi nõiaring. Naabri Kallelt kütet osta ei saa, tema ei kirjuta tsekki. Ametlikult müüjalt osta on tavaliselt veidi kallim. Ok, ostaks ära, aga mille eest?

      See on üks võimalik skeem.

      Ravimitega sama lugu. Pole raha neid osta – sotsiaalosakond hüvitaks, aga selleks on neile enne tsekki vaja, Kui e i ola aga raha osta, ei saa tshekki ka. Ilma ravimata võib mõnigi haigus üsna hulluks muutuda, vajades hiljem juba palju tõsisemat ja kallimat ravi.

      Nii, edasi, toidupangad ja supiköögid – need ei ole nii toredad kohad, et seal kõigile suppi jagataks. Supiköögist söögi saamiseks peab sul sotsiaalosakonna talong olema, neid aga ei anta igaühele, valik tehakse aga sissetuleku järgi, arvestamata nt kodukulusid.

  4. Juhuslikult elatud elu on ju ka valik. Miks mitte sellist elada? Sel on omamoodi võlu, ausalt! Ja juhuslikult elatud ja virisebv elu on samuti valik ning miks mitte sedagi valida, kui loomuselt seesuguse ollakse, et see sobib. 😉 Ega me kõik saa ju Rentsid olla. Kui oleksime, siis oleks päris hull värk. Eriti vaesel Rentsil – konkurents läheks isegi tema jaoks jõhkralt suureks. 😀

    1. Ega mind ei häirigi see, kui keegi elab nii, nagu juhtub. Lihtsalt varjupaigast võetud koerte omanikuna läheb süda täis, kui keegi hakkab rääkima, et mis neist kodututest loomadest ikka rääkida, kui mul kõht tühi on. See oli pigem see osa, mis mind ärritas.

      1. Aga kas sa kirjutajale Pedigreepakikest pakkusid? Või vähemalt põhku, milles kevade tuleku puhul püherdada? Kuri-Ossu 28nda suukorvi sa vist annetasid varjukale. Muidu oleks ehk see äkki parim annetus talle? Kui ta nii väga tahab, et ta ise saaks seda, mida koertele annetatakse, siis võiks talle ikka võimaluse anda!

        1. Ei tulnud selle peale. Isegi oma aega ei pakkunud ausalt öeldes, et viiks vahel jalutama või nii, aga ma arvan, et ta saab ka sellega tglt ise hakkama.

      2. Inimene, kel endal kõht tühi, on võimeline ka ütlema, et tühja neist aafrika nälgivatest lastest, mina pole juba tervelt kaks päeva lihakildu hamba alla saanud. Ja omast vaatevinklist on ka temal õigus.

  5. minul on jällegi lastest kahju, kes on sündinud vaesuselõksu kukkunud peresse, ja ma ei pea siinkohal silmas lapsega tudengineiut, kes ju tegelikult aktiivselt püüdleb suuremate teadmiste poole ja järelikult oma eluolu parandamise poole, vaid 9-kl haridusega inimest, kes joodiku tökkiga kogemata lapsed saanud. Sa ei saa muide väita, et tema elu on 100% ta enda valikute teha, me kõik tuleme oma lastetubadest, ja see, et sinul on enda lastetoa ja iseloomuga vedanud, ei ole ka 100% sinu teene.
    Nendest lastest on mul kahju puhtpragmaatiliselt- inimene, kes pole paremat näinud REAALSES ELUS OMA LÄHIKONNAS ei oska ise paremat tahta ka, reeglina, ja nii teevad lapsed tihti samad valikud, mis tegid omal ajal nende vanemad. Need lapsed, kes niimoodi üles kasvavad on aga tulevikus ühiskonnale koormaks isegi rohkem kui nad on seda iseendile.

    Mina ei tunne aga absolutuselt kaasa võimu juures olijatele, kellele nende raske elu ja tappev töö ülearu hästi kinni makstakse – riigikogulaste kuluhüvitised on niipalju suur summa küll, et tuhandeid lapsi vaesuselõksust välja upitada, neile kasvõi köieotsake visata, enne kui nad panetuvad.

    Loomadelt, kes on jah, niigi nõrgema positsioonil, ma raha ära ei võtaks, võimuritelt küll.

    1. *joodiku tölliga, ma tahtsin öelda.

      Ja inimene ON niipalju sotsiaalne loom, et meie käitumine ja sügavale sissejuurdunud käitumismustrid vastavad väga suurel määral nn sotsiaalsele tellimusele ehk tegelikult eeldusele, et nii käitutakse. Hiljem, väljakujunenud inimese juures, on neid mustreid väga raske muuta.

      Ma palun väga vabandust, aga väide, et inimene vastutab oma valikute eest 100% sarnaneb natuke jutuga, et depressiooni põdev inimene on simulant, hakaku kohe rõõmsaks ja lõpetagu lolluste mõtlemine…

      1. Ma olen sinuga nõus.
        Ma olen muidugi nirtiga ka nõus, et lapse saamisega koos võtad vastutuse. Ja Rentsiga, et omad valikud on omad valikud.
        Aga krt, phmt mul ikkagi tekib küsimus, et kui loom saab armastust ja heategusid ja kampaaniaid ja igast nänni selle eest, et ta on armas ja nunnu ja karvane, miks mina ei saa? Miks mina pean ise vaeva nägema? Kus on õiglus? Sest ma olen ka sitaks nunnu ja vahel ka karvane.
        Kass suudab phmt ka elatuda linnu- ja närilisepüügist. Mul oli üks tuttav kass, kes elas suvi läbi talus, ja ohh, kus tema perekond nägi vaeva lindude kaitsega! isegi kellukese kaelariputamine ei aidanud. Jälle mingi äranätsutatud värvuline läve peal hommikul.
        Teine tuttav kass jätab oma hiiri igale poole. Nagu IGALE poole. KOgu aeg. Mitu tükki päevas. Point: nad ka suudavad ise hakkama saada, kui on piisavalt kvaliteetsed isendid. Täpselt nagu inimesed – kvaliteetsed saavad hakkama.

        Aga miks inimene peab oma kvaliteeti kasvatama isegi siis, kui ta ei suuda ja oska, aga looma hoitakse nagu s***a pilpa peal?

        Ehh… jah, ma utreerin. Meelega. Lihtsalt mul on sageli tunne, et loomahoolduse teemad ajavad inimesi (loe: Rentsi ja Nirtit) jube keevaliseks – arvestades, kui karmid on nende nõuded inimestele. Eriti Rentsi omad.

        1. 1. Mina ei arva, et kõiki loomi tuleks hoida nagu sitta pilpa peal. Arvan, et inimesed peaksid vastutama nendest sõltuvate loomade eest. Vahet pole, kas väärkoheldakse sigu või koeri, inimesed on ise nad endast sõltuvaks teinud ja neid ei saa lihtsalt metsa surema visata. St saab, aga pole eetiline. Kui tegu on metsloomaga, siis seal reguleerib muidugi looduslik valik ja see on loomulik. Nagu mingil määral on loomulik ka see, et looduslik valik reguleerib ka inimeste elu – ainult et looduses tähendab see, et saad heal ajal kolm kutsikat ühe asemel, nälja ajal surevad kaks maha. Inimestel tähendab see seda, et buumi ajal võetakse majalaen ja autoliising ja majanduslanguse ajal hakatakse nuruma, et keegi teine selle kinni maksaks. Rahvaarv kahjuks ei vähene. Seejuures pooldan ma varjupaika sattuvate liiga nõrkade kassipoegade kutsikate magamapanekut, sest koduotsijaid on niigi palju ja kui loom juba alguses on liiga haige, pole mõtet teiste tervist ohtu panna. Sama moodi pooldan väljaminejate steriliseerimist, et vähendada juurdetekkivaid horde. Mida vähem on koeri ja kasse, seda suurem on tõenäosus, et neil kõigil on head kodud. Hetkel on neid ilmselgelt liiga palju, seega tuleks nende paljunemist piirata.

          2. Armastust saavad nunnu olemise eest ainult minu isiklikud koerad. Nunnu olemise eest saab armastust ka mu mees, olenemata sellest, kui edukas ta on, piisab minu nunnu olemisest, kõik muu on boonus. Kui ta ainult looderdaks, siis muidugi ajaks närvi, aga samas ei ole ka armastus koerte vastu tingimusteta, vaid nad käivad VÄGA mööda nööri ja kasvõi käsklus “stopp” peab kehtima esimesel sekundil ka naabri kassi nähes, muidu on “mida armsam laps, seda valusam vits”. Nii et päris kindlasti nõuan ma oma koertelt kõvasti rohkem, kui keskmine koeraomanik. Teistele ma armastust ei paku, arvan vaid, et nad on ära teeninud elu – ellujäämine on tagatud ka igale suvalisele joodikule, keegi neid tänavale surema ei jäta, nii et ei ole koerad/kassid sugugi eelisseisus.

          3. Minu nõuded iseendale on tunduvalt karmimad, kui nõuded teistele inimestele. Teised inimesed jätavad mind enamasti üsna külmaks, kui nad minu läheduses ei haise või ei lõuga vms. Kui naabrilaps on näljase näoga, pakun võileiba. See, kas tal on koolitükid tehtud või mitte, mind ei huvita, aga kui ei ole, ei viitsi ma viie aasta pärast viginat kuulata ega võileiba pakkuda, kui ta kutsekasse soovitud erialale sisse ei saa. Nii et enda meelest ei nõua ma teistelt midagi, lihtsalt igasugune hala tekitab minus tavaliselt küsimuse, mida olukorra parandamiseks tehtud on. Ja kui midagi ei ole, siis pole ju mõtet ka rääkida, kui halamine just hobi ei ole. Kui mu postitusi mõttega lugeda, kasvõi seda hiljutist kaaslase leidmise postitust, peaks üsna selgelt välja paistma, et minu poolest võib inimene end kasvõi pealaest jalatallani sinepiga kokku määrida ja pea peal seistes trummi lüüa, kui ta ainult ei vigise, et nii on raske meest/tööd/õnne leida. Kui inimene on ise eluga rahul, tehku, mis tahab.

        2. Eee, loomahoolduse teemad ajavad inimesed ka teisipidi keevaliseks, ntks võib ju teisipidi utreerides pidada halvaks inimeseks hoopis mind, kui ma kitsa eelarvega peres pean vajalikuks osta oma kassile kvaliteetseid vet-krõbuskeid (mis sest, et reaalselt ei lähe need eriti palju rohkem maksma kui värvilised reklaamtoidud universaalkauplustest) ja samal ajal saab mu laps vähem näksi ja šoksi. Sest ressursse pole lõputult. Ja ma olen kuulnud ka teist poolt, loomavihkajaid, kes hüsteeriliselt kiljuma pistavad, kui noh… koeraga samasse bussi satuvad vms. Või ütlevad, et “kass tuleb siia majapidamisse ainult üle minu laiba, kassid on reeturlikud, silmakirjalikud, egoistlikud”*
          utreerida on üldse igas suunas võimalik kui tahad. Mina ütlen, et loomadelt raha äravõtmine EI OLE lahendus!
          *päriselt ka leidubki inimesi, kes nii räägivad. ausõna.

        3. EI võta keegi midagi loomadelt ära =)
          Ma käisin ka oma roti sügelistega 7 x loomaarsti juures, iga kord 180-220 krooni ja lapsed siis noh – said sellevõrra vähem ujulas käia.
          Lihtsalt põhimõte tegi tuska.
          (Kunagi sain nirti blogis pähe selle eest, et minu meelest on normaalne jätta mitte ainult koer vaid halvasti ligipääsetava poe puhul ka lapsevanker poe ukse taha, kuni ma ise poe sees tegutsen. Eks see on mul siiamaani natuke hinge peal, sest omast arust ma ei ole julm metslane, aga näib, et osa ühiskonna meelest ikkagi olen.)

        4. kahju küllm aga tänapäevamaailmas olen ma ka seda meelt, et kui TÜHJA vankri veel julgeks poe ukse taha jätta, siis abitut elusolendit küll mitte. ja asi pole seejuures valikus loom versus inimene vaid asi on reaalsuses, mis ongi julm. Äärmiselt julm.
          Mina olen julgenud vankrit lapsega jätta üksnes ühe väikepoe akna taha, kus ma kogu ostuprotsessi vältel saan kontrollida, kas kõik on korras. Muudes olukordades sõitsin julmalt vankriga poodi sisse, ilmselt ka omakorda selle eest pahameelt pälvides.

        5. Mina kui Perekooli endine stammkunde võin öelda, et lapsevankriga poodi mineku eest saab plusspunkte, sest siis on kindel, et:
          a) su tupsu ei ole jalgupidi ostukärus
          b) su tupsu ei saa riiulitelt asju kiskuda, sest ta on kärus kinni

        6. Tsiviliseeritud ühiskonna pahedest rikkumata heauskselt naiivne metslane…
          Tegelt ma ei usu, et päris metslased omi lapsi endast väga palju silmaulatusest kaugemale jätavad. Kui tuleb näljane puuma? Või purjus bemmar?

        7. No palju seal Tartus Rüütli tänaval neid autosid sõidab ja puumasid luurab? See on ju see tänav, kus ääres Abakhan on?
          Ma ei jaksanud sellest kõrgest trepist käru sisse tarida ja samas ma ei saanud kangaid valida ka, kui titt süles.
          Ja oma koera jätsin kogu aeg toidupoodide uste taha, kui mul koer oli. See oli küll … mingi … 16 aastat tagasi viimati.
          Aga ega mul ei tuleks pähe praegu teisiti teha.
          Või ei oleks tulnud, kui ma poleks lugenud, et “Kesse idioot jätab koera poe ukse taha?!”

        8. Kuule järelikult oleneb poest ja oleneb koerast ja kui oleks kuri või tsiviliseerimata koer ja täpselt selle koha peal ees, kustkaudu mina tahan minna kangaid valima, siis ma küsiks samamoodi: no kesse idioot jättis oma halvasti sotsialiseeritud/agressiivse koera täpselt kõige käidavama koha peale ette?
          Kui ma näen tänaval üksi kaootiliselt jooksvat koera, siis ma helistan loomade varjupaika, ka see on mõnede inimeste meelest halb tegu – äkki omanik lasi kutsu lihtsalt jalutama ja mina lendan neile kohe jõuvõtetega selga, bitsh selline? Aga mina mõtlen, et kesse idioot laseb oma koera üksinda tiheda liiklusega tänavale.
          Ma ei taha, et koer saab autolt löögi ja ma ei taha, et koer mind hammustab, ma ei taha kõiki hulkuvaid koeri magama panna lasta, ma ei taha, et koer üksi ringi jookseb! Elu ei ole mustvalge! Ei ole maailmas ainult kahte sorti inimesi – õilsad metslased ja kurjad bürokraadid, isegi loomasõbrad ei ole alati kõik ühel meelel!

        9. Sinna abakhani läheksin ma küll ainult, titt süles, see on kahekorruseline, selle akendest ei ole ju näha, mis vankris toimub. Kas liigub mõni pervert või oskamatu titesõber ringi või ei liigu.

        10. See toonane hala oli küll teemal, et üks ülisõbralik kutsukoer oli poe ukse tagant piistu pandud.
          Milles nähtavasti olid süüdi siis omanikud, kes koera jätsid sinna ukse taha.
          Mina panin ikka oma koera rihmaga sinna poest välja ja ka mitte otse ukse taha, nii et sisse ei pääse, vaid ikka kuhugi puu või laternaposti külge. Ta oli küll ka ülisõbralik kutsukoer, aga ega ma loll old, ma teadsin küll, et inimesed vahel kardavad ja kui inimene on etteaimamatult imelik, võib ka ülisõbralik kutsukoer seda pahaks panna. =)
          A praegu on säästukate ukse taga isegi sangad, kuhu oma koer rihmapidi kinnitada, koerapilt kõrval.
          Ausõna, ma ilma selle blogisissekande ja järgnevate kommentaarideta polekski saanud teada, et koera ukse taha ootama panek on kuidagi paha.

          Lapse puhul vähemalt on endal jube sabin sees, et äkki ärkab ja nutab, äkki ärkab ja nutab, ruttu-ruttu-ruttu!

        11. Tallinnas kardetakse pigem seda, mida inimene koerale teha võib. Joodikud lasevad neid nalja pärast rihma otsast lahti, mingi uudis oli, kus kustutati sigarett vastu labradori jne. Minul ei ole nunnukoer ja on see probleem, et sangad on nii lähestikku, et kui üks mõuraahv seal on, siis järgmise sanga küljes olev mõuraahv ulatub temani. St reaalselt on tavaliselt võimalik üks koer jätta sinna sanga, et asjad ohutult oleks.

      2. Ja tegelikult pole ka põhjust väita, nagu kehtiks reegel “ainult kvaliteetsed isendid saavad hakkama” vaid inimeste kohta.
        Sama reegel kehtib ka loomade puhul, looduslik valik töötab ka varjupaigaloomade puhul.
        Nunnud – nendele leitakse kodud.
        Mittenunnud – need on määratud kiirele väljasuremisele. Antud kontekstis nunnu=kvaliteetne ja kvaliteedimärgita loomal pole sedagi lootust, mis ebalvaliteetsel inimesel.

        1. See ei toimi pikemas perspektiivis, sest kõik omadused, mis teevad nunnust nunnu, on looduslikus olelusvõitluses pigem takistavateks teguriteks.

        2. Väikestena on kõik nunnud, sest üks “nunnu” element on abitus. Seega kutsikad leiavad pea kõik kodud. Kui juba nunnu varjupaika on sattunud, leiab ta ka kergemini kodu, aga probleem on just teel ühest kohast varjupaika, sest enamasti tähendab nunnu näiteks pehmet karva, mis ei ole nii vetthülgav, kui näiteks sakslase kasukas jne. Nunnude õnneks neid tavaliselt ka märgatakse tänaval kiiremini, nii et mitme otsaga asi.

    2. Selle pärast ma ütlesingi, et tunnen kaasa joodikute lastele, et nad näevad väiksest peale ainult viletsust. Pm vaesuslõksu ma mõtlesingi. Aga minu meelest lähed sa veits ikka liiale, sest selle teooria järgi on su näiteks toodud rikutud võimulolijatest ka kahju – nad tahaksid olla head inimesed, mitte varastada, vaid ausalt elada, aga näed, ema ei õpetanud teistest hoolima ja teistega arvestama. Nagu koolis kiusajategagi, kaasa tuleks tunda vaesekestele.

      Teiseks vajaksid muidugi need lapsed abi ja neid tuleks ka aidata, aga nö parema maailma ja võimaluste näitamisega tuleks alustada juba varakult, soovitatavalt lasteaias, sest paljud õpetajad väidavad, et 7aastaselt kooli minnes on lapse iseloom juba nii välja kujunenud, et kui õpetaja näiteks räägib teadustööst, peab selline õpilane teda siiralt debiilikuks. Nooremas eas eeldab see aga vanematepoolset koostööd, mis võib tihti tähendada, et midagi ei hakkagi juhtuma, sest vanem on ka liiga oma mullis.

      1. Ja see tähendab, et kasvatada ja drillida tuleb neid vanemaid, muide, sest inimene õpib kogu elu. Ning päris paljud inimesed on suutelised ennast kokku võtma lastele parema tuleviku tahtmise nimel.

        1. Õnneks tõesti on selliseid inimesi. Mina olen näinud vanemaid, kelle lapsed ei jõua kohaliku omavalitsuse poolt kinni makstud ringi, sest emme joob. Või naist, kes keeldus oma pojale süüa andmast, kui see gümnaasiumisse sisse sai, sest “pole meil vaja mingit tõusikut, kes end paremaks peab, mingu tööle” – kui kohalik omavalitsus ütles, et alaealisele on ikka vaja süüa anda, siis hakkas valetama, et on andnud. Lõpuks hakkas poiss kooli kõrvalt lihtsalt poole kohaga tööl käima ja kui tal oleks õppimiseks korralikult aega olnud, oleks ta kindlasti ka ülikooli jõudnud, nüüd pidi tööstuskooliga leppima – ja tema on elus hakkama saanud ainult tänu sellele, et hoolimata oma vanematest võttis ta vastu otsuse, et tema tahab hakkama saada. Minu kogemused on näidanud, et lastele antavast haridusest on huvitatud eelkõige just keskklass, sh selle madalam osa, aga need, kes päris vaesuslõksus on, on tihti suhtumisega, et kui meil pole, saab ka tema ilma hakkama. Ilmselt kardetakse ka, et laps kaugeneb neist jne. Muidugi peab üritama nende inimestega töötada, aga kahtlen selles, kui suurt osa sealt päästa õnnestub.

        2. Sellisel puhul tuleb muidugi tegeleda lapsega, kui vanemaga tefgeleda ei anna.
          Muide, kas sa teadsid, et kutsekoolides nn tasuta antav söök tähendab, et õppur saab lõunasöögi, millele riik v omavalitsus kulutab umbes 12 krooni per ports ja kui õppur ise juurde ei maksa, siis see ports on üsna hale? St kutsekoolides reaalselt siiski ei ole tasuta lõunaid. Vaja oleks tugisüsteemi, mis tagaks sellisele õppurile, kes kodunt mitte mingit tuge ei saa, ka hommiku- ja õhtusöögi, sooja toa ja kirjutuslaua. Et ta saaks õppida.

          Teoreetiliselt on kutsekoolist võimalik ka ülikooli edasi minna. Praktikas võib kõik jääda ööbimiskoha ja kõhutäite puudumise taha, isegi kui motivatsiooni on eeldatavast rohkem.

    3. seda et jah, ei ole mina süüdi selles, et läbielamised noores eas mu peast segi ajasid.

      aga mind alati veidi haavab see jutt, et ei oska paremat tahta… no ma ei näinud lapsena oma kodus enamvähem ühtki head asja, aga teadsin ja tean ikka küll, et ma seda ei tea. ja oli küll kole tühja kõhuga kooli minna, aga ikka sai mindud. ja ei teinudki 15aastaselt last ega midagi.

      aga jah, inimesed on erinevad ja eks Jumala pihu peal oleme kõik võrdselt tühised loomakesed. empaatia ja kaastunne ongi sellepärast empaatia ja kaastunne, et neid peaks jaguma ka neile, kes on teinud su meelest vbl täitsa lolle valikuid või on laisad ja lollid või muidu kuidagi ise süüdi…

      1. Ah, pole minugi süda kivist – kui empaatiavõimet poleks, siis ma räägiksin sellest, kuidas tuleks a la supiköögid kinni panna. Ma mõistan neid inimesi, kui aega/energiat üle on, ka aitan. Kui on näha, et tuttaval läheb sitasti, üritan aidata ka siis, kui leian, et ta nö ise end sellesse seisu mängis. Lihtsalt aitamine ja samal ajal kellegi pärast pisara poetamine on kaks erinevat asja. St ma poetan üldse harva pisaraid, sest nutmisest pole suurt midagi kasu, aga lapsed/kassid jm ilmsüüta ohvrid, mõjuvad mu kujuteldavale pisarakanalile hulga rohkem, kui naabrimees, kellel on kõht tühi, sest raha sai maha joodud.

        Näide – ma ka vahel kurdan, et raske kahe koeraga, aga see on ajutine vigin ja ma ei eelda, et mu sõbrad mulle nüüd selle pärast kaasa tunnevad. Sellegi poolest tuleb mõni neist minuga vahepeal koertega jalutama. Sama moodi kurdab mõni tuttav vahel, et raske lapsega nelja seina vahel passida ja vahel ma siis hoian mõnd last, et sõbranna saaks vahelduseks ööklubisse minna. Kumbki meist ei ütle teisele, et viska kaevu siis see koer/laps, kui ei meeldi. Kui kumbki meist pidevalt vigiseks, soovitaks teine ilmselt ravi otsida.

  6. No selle eest võiks ikka vastutuse võtta, et millal ja kelle ees ning mis tingimustel jalad laiali ajad. Kondoomid, pillid, spiraalid jne. Tuleb kokkuvõttes odavam kui last kasvatada.

    1. vaata… asotsiaalsest perest või paduusklikust perest või ahistatud vaimuga laps – tal ei ole neid valikuid. Tegelikult. Need on olemas kusagil kellegi jaoks, aga kui mõttelised tõkked takistavad tal nende kasutamist, siis tema jaoks neid sama hästi kui ei ole. Või nad on olemas sama palju, kui palju depressiooni korral aitab inimest elupõlise optimisti käsklus: ära mõtle lollusi! Elu on ju ilus!

      Jah, mõtteviisi saab muuta, jah, maailmamudeleid saab muuta, aga see sünnib sama vähe üleöö, kui depressiivik ühtäkki väikeseks miss päikesekiireks hakkab. Ja teiseks kolmandaks ja üheksakümne kaheksandaks – isegi inimesel, kelle valikud sinu meelest ei kõlba kuskile, on omad kõlbelised juhised ja kui üks nendes juhistest on, et aborti ei tee, ja teine, et peab iga hinna eest hea olema teiste inimeste, eriti aga mehe vastu, ja kui puudub adekvaatne kujutlus sellest, mida tähendab hea olemine… siis kui palju on sel inimesel valikuid? Tal ei ole neid. Veel ei ole. Kui ta saab aru, et elu võiks teistsugune olla, siis saab neid valikuid tasapisi tekitada, mudeleid muuta ja mustreid ümber kududa, aga see nõuab aega, vaeva ja eriteadmisi ja – inimene peab ise seda tahtma.
      Igatahes pole see iial nii lihtne, et sõrmenipsuga mõtteviisi muuta saaks.

      Mis puutub rahadesse ja nende jaotamisse, siis jah, ei, ma ei tunne riigikogulastele kaasa, armsad ja karvased nad ei ole. Ja ma ei usu, et loomadelt äravõetav ressurss oleks piisav aitamaks hädas inimesi. Samas võite täiesti kindel olla, et kui ma satun kusagile koopasse lõksu teie karvase lemmikuga, siis enda ellujäämine on mu jaoks olulisem kui nunnu ja karvane – kui jõud üle käib, söön looma ära ega nuta kah. Ent kui mul on teoreetiliselt valida, kas “süüa ära” poliitik või “süüa ära” hüljatud hagijas, siis ma valin poliitiku. On õiglasem. Ehkki koerast saaks kergemini prae.

      1. Nagu mu eelmine komm käis ka su kommi pihta… No ON ikka küll mingid valikud. St ma olen nõus, et on isikuid, kellel ei ole, aga kui sa ütled, et nagu üleüldse ei ole, siis see on veidi solvav mu jaoks. ON valik mitte hakata vaevu suguküpsuse saavutanuna sigima, isegi kui su ema oli su sünni ajal 16, ON valik mitte juua, kuigi vanemad on alkohoolikud. mind ajab see veidi vihale, kui keegi viitab oma raskele lapsepõlvele ja puust mänguasjadele, et need nagu õigustaks igasuguseid hilisemaid sigadusi. JAH, kindlasti on neid, kes ei saa, ei oska, ei taha paremini, on nii hulle olusid, et sealt ei pääse välja, aga on ka neid, kes suudavad mingid muud valikud teha.

      2. Minu arust oli teemaks rohkem see keiss, kus inimene ise ei ürita midagi õigustada, vaid arvab nagu see ekspressis kirjeldatud naisterahvas, et elu ongi selline, et mees peksab teda ja kupeldab, võtab kogu raha ära ja süüa annab nii, et hing kuidagi sees püsib.

    1. Kassidel võib ka nohu olla. Aga minu koerad on sünnist saadik norsanud, vanemaks saades läks enam-vähem üle, sest nina kasvas pikemaks (sinu kassil seda muidugi loota ei ole, nii et pead kannatama). Ükskord ärkasin öösel ehmatusega üles, sest keegi ei norsanud, ja läksin kontrollima, kas Oskar ikka hingab.

    2. järgi jättis, ei, see oli midagi enneolematut. vilistav norskamine.
      Kusjuures loodusliku valiku seisukohast…
      mu kass on steriliseeritud, samas on ta muidugi eriliselt nunnu ja pai kiisu, tänu millele ma ta üles korjasingi ja steriliseerimise peale raha kulutasingi… vaat see on nüüd küll darwinismiga vastuolus. Kuidas saab looduslik valik toimida, kui ma oma nunnuka paljunemisorganid kinni panen?
      Samas mõni räpane ja katkutud üldsemittenunnu kõuts käib ja sigitab nii et laksub, ja kuna ta kellegi nummimeetrit üles ei kruvi, ei tunne keegi ka tema vastu nii palju huvi, et teda steriliseerida lasta.
      Ei ole tegelikult loogikat selles asjas.

  7. Eelistan koerte varjupaika. Minu sealset päritolu koer oli kuulekas, õpihimuline ja üdini truu – võin oma pea panti panna. Üksikvanemast tudengi puhul poleks ma milleski kindel.

    1. Ikka eriline nats.

      Üksikvanem =sõimusõna ja tagatippu tudeng ka = sõimusõna.

      Valus, valus,
      Sellised need loomasõbrad ongi? Esindad iseennast või suuremat gruppi?

      1. Miks nats? Ise olin kah üksikvanem ja tudeng samaaegselt. Allpool on enam-vähem ära öeldud, et küsimus on vastutustundlikkuses.
        Paljusid, kes ei taha end aidata, rebivad erinevad ametkonnad muudkui põhjast üles. Isik ise avaldab vastupanu – ignoreerib kokkuleppeid jne. Aga ametnik leiab ikka igakuise eurokese toetust. Tean selliseid inimesi ja nende lapsi. Lapsed võivad kukkuda kännust kaugele – soovida ringist välja astudagi. Nende puuduseks on olematud sotsiaalsed oskused ning väijatõugatus “korralike inimeste hulgast”. Viimastele on ta “joodikute laps” – haisev ja vaenel… Sellest järgmisest põlvkonnast on mul tõesti siiralt kahju.

        Lühikeses köies olev loom end aidata ei saa. Abitu on. Hammustada saab. Ning siis arvab omanik, et kuri on, raibe. Halvimal juhul saab loom kuuli, paremal jõuab varjupaik ette.

  8. Üksikvanem ei ole mitte sõimusõna, vaid raskendatud idioodi kaasusega tekkinud situatsioon, milles ei ole alati süüdi see üksikvanem, kelle kasvatada see laps lõpuks jääb. Muidugi on kuhjaga erandeid. Kuid sel juhul on see tavaliselt ikka selline situatsioon, mida tulevane üksikvanem kas või südamepõhjas ette näeb ja sellega kuni teatud maani arvestab kuni ühel või teisel osapoolel närv otsa saab.
    Tudeng ka veel? On olemas selline sotsiaalne grupp sinu ümber nagu sõbrad. Kui sa oled tudeng ja üksikvanem, siis oleks tore kui inimene, keda sa oma sõbraks pead, aeg-ajalt sind ka hädast välja aitab mitte ainult vastupidi ja näiteks kaks tundi aitaks last hoida kuni sa oma viimasel aastal kohustuslikus loengus oled või eksamit teed. Maailm ei lõpe lapsesaamisega, kuid oma elu ei tohi ka selle pärast lõpetada, et su tähelepanu nõuab nüüd veel üks silmapaar ja nöpsnina.
    Küll olen aga 100 protsenti nõus sellega, et ei oska alaealisele vanemale kaasa tunda või sellisele, kes ei näe oma ninajuurest kaugemale enne kui hetk käes ja jätkuvalt oma ajuvaba otsustusvõimet demostreerib. Kui võtsid otsuse vastu – ela sellega edasi, sest elus vigade parandusi ei ole.
    Milleks abistada loomi kui on abi vajavaid inimesi? Sest loom on meist sõltuv kaaskondlane nagu lapski, kellel puudub oskus enda eest hoolt kanda, endale soe kõhualune otsida ja toitu hankida. Ma ei näe põhjust siin vingumiseks kah – kui sa ei saa aidata, siis ära aita, aga ära mõista hukka ka neid, kes oma käe alla panevad. Isiklikult ei näe ma põhjust anda oma raha abistamaks supikööki, kus käib söömas joodik, kes hommikul kogu oma raha maha jõi või osta riideid inimesele, kes on pankrotis selle tõttu, et kulutas liiga palju luksesemetele. Kui ma inimest tahan aidata, siis tehes seda otse, teades, et ma ei investeeri seda tema joomisesse ega narkouima. Samas looma puhul ei ole mul kaksipidi mõtlemistki, et raha jaotatakse vastavalt vajadusel tekkidele, toidule ja ravimitele – treeningutele. Sest tema peas ei teki mõtet “ma lähen joon selle nüüd ikkagi maha, sest mu kihk on nii suur!”.

    1. Loomade varjupaigale annetades on ka alati kahjuks olemas see võimalus, et sinu annetatud raha läheb varjupaiga juhataja autoliisingu katteks – ja mitte keegi ei saa sellest teada, sest loomad ei räägi.
      —————
      Ei ole õiglane väita, et inimesest vaesuses vireleja on alati ja 100% “ise süüdi!! Tuletan uuesti meelde, et me oskame teha ainult neid valikuid, mida me OSKAME teha, oskamine aga ei ole pelgalt teadmine, et “tee nii”. Oskamiseks peab keerulisemates ja elulisemates asjades olema kas eeskuju või isiklik kogemus. Noored, kes ei ole paremat näinud, kes ei ole informeeritud oma õigustest, kelle vaim on murtud – neil ei ole vedanud.

      Teie siin, kõik nii enesekindlad ja tublid! Milline on teie perekondlik taust, lapsepõlv, sugulased ja sõbrad? Kas teil on raske ette kujutada inimest, kes pole suhtlemises osav, sest tal pole kunagi olnud sõpru, sest ta vanemad ntks pole tal lubanud sõpradega suhelda, sest ta vanemad on teda kasvatanud vaimus, et naine peab mehele alluma.. kas teil on raske ette kujutada alaealist, kelle jaoks “saan noorelt lapse” ei ole mitte vabatahtlik valik, vaid olenebki võimaliku seksuaalpartneri tahtest ja viitsimisest v viitsimatusest? Olete kuulnud väljendit “õpitud abitus?” Teate, kust see pärit on?
      Mina ütleksin sellise kohta pigem “õpetatud abitus”, sest inimene ei vali sellist asja ise, vabatahtlikult, ta omandab selle keskkonnast.

      Lugege kasvõi seda:
      http://www.epl.ee/artikkel/594286

      1. Ma igaks juhuks mainin ka selle ära, et minu ema oli üks neist, kes alaealiselt lapse sai ja ka mu isa oli üsna noor. Kodust väljas käia (näiteks õhtul kinno minna) ei tohtinud ma kuni põhikooli lõpuni, kuni otsustasin, et nüüd on aeg ise otsustada. Esimesed sõbrad leidsin ka alles sel ajal – ja otsustes ei tugine ma siiani sõpradele, vaid ikka iseendale. Perekond on mul siiski üldises plaanis üsna toetav, kuigi ega nad enamasti aru ei saa, mis asja ma täpselt ajan (aga see pole ka oluline, ma ka ei saa aru, mis asja mu väikevend täpselt teeb). Kõik ei ole nii lihtsakoeline, et kõrgharidusega ema võrdub kõrgharidusega tütar ja alaealiselt sünnitaja laps on hukule määratud. Alles hiljuti ju oli uurimus, mis näitas, et Eestis on üksikemade lapsed võrreldes teiste Euroopa “kolleegidega” arengus ees.

      2. Eesti vs. muu Euroopa üksikemadega võib nii olla, et Eestis on üksikema staatus aktsepteeritavam kui traditsioonilisemates maades. Sellest võiks järelduda ka see, et meil satub üksikemaks rohkem “korralikke inimesi” kui neil.

  9. hei, mina olen ka loomasõber, seejuures üksikema ja tudeng ja absoluutselt ebanunnu! Paluks mitte üldistada! Muide on seegi šovinism, kui paitamist nõutakse üksnes nunnudele, kas siis nunnutu keskealine loomasõber ei väärigi paid ja kommi? Või mittenunnu sakris koerakolakas või ühesilmaline kõuts???

  10. Aga tõsi on muidugi see, et inimeste hädast välja aitamiseks on loodud suur ja keeruline sotsiaalsüsteem, loomade jaoks midagi sellist ei ole ja loomade aitamine käib ainult puhtalt vabatahtliku aitamise alusel; inimeste aitamise süsteemi papime me kõik sotsiaalmaksu makstes. Meie sotsiaalabisüsteem EI OLE täiuslik. Seal on paljutki vajaka ja paljut ka valesti, ntks eestis kehtiv kirjutamata reegel, et lapsevanema õigused on üle kõige, sh ka üle lapse õiguste.

    Poliitikust ei ole mul kahju, sest poliitik peaks olema haritud inimene, kes on näinud paljusid erinevaid valikuid, kes saab palka selle eest, et ta teeb otsuseid, mis peaksid parandama kogu rahva heaolu ja kes ei peaks eelisjärjekorras langetama neid otsuseid, mis tema enda kaugast kosutavad.

    Lastest ja muudest kannatajatest on mul tõesti kahju, kahju on ka hüljatud loomadest. Aga kui inimese puhul peaks aitamise põhirõhk olema sellel, et anna õng, mitte kala, siis loomal ei ole õngest kasu. Seega ei saa ei võrrelda ega vastandada inimese ja looma aitamisi, pigem ütleksin ma, et kui me loomi ei aita, siis me võtame oma laste käest ära ühe väga olulise õngekonksu… me ei õpeta neid hoolima kõigest elavast.

    1. Kuidas siis poliitikute puhul erinevad koolid õpetavad erinevaid võimalusi nägema, aga põhikool ja gümnaasium ei õpeta? Et ülikool peaks olema nagu imevits, mis annab empaatiavõimet jne? Minu meelest ei anna see paljudele teadmisigi, empaatiavõimest rääkimata. Ja jah, paljugi, mis vanemad õpetavad (eriti eeskujuga) on väga oluline ja mõjutab last kogu ülejäänud elu, aga lapse sõltuvus oma vanematest ja nende valikutest ei ole ka sugugi 100 protsendiline.

    2. Nii, nüüd ajasid sa mul juhtme kokku, aga mina pole selles süüdi, minu ema õpetas mulle küll, et haritud inimese silmaring on laiem – ja mulle miskipärast tundus, et silmaringi all ei mõtle ta kolba/silmakoobaste asetust ning kuju.

      1. Haritud inimeste silmaring on laiem küll, aga silmaring tähendab eelkõige teadmiste ulatust. Empaatiavõime jms areneb tavaliselt välja varases lapsepõlves. Kui poliitikut on kasvatatud suhtumisega, et teised inimesed on orjarass, pole haridusest mitte midagi kasu. Või sellise suhtumisega.

    3. Okei, välja mõtlesin – üks oluline erinevus on, et kui poliitik teeb halva otsuse, siis see mõjutab minu elu üsna kohe ja väga tugevalt, kui suvaline vaenelaps teeb halva otsuse, siis mõjutab see peamiselt siiski vaid tema enda elu.
      teine oluline erinevus on, et poliitiku kallal ei hakata mögisema: missa tegid selle otsuse! Ise oled süüdi, nüüd kannata! aga ülearu vara lapse saanud inimese kallal hakatakse küll mögisema: ise oled süüdi, nüüd kannata.
      Ootaks nagu natuke konstruktiivsemat lähenemist, selmet vinguda “naad on selles kõiges ise süüdi”. Vingumine ja tänitamine on vingumine ja tänitamine ja “miks loomadele antakse rohkem kui mulle” ei ole halvem kui “miks sa siis tegid vale otsuse!”

      1. Kas sa tõesti tunned kedagi, kes noorte emadega mölisemas käib? Mina küll ei tunne ja minu tuttavad noorena lapsevanemateks saanud inimesed ka ei kannata oluliselt ja tunduvad oma põnnide üle üsna rõõmsad olevat.

        Poliitikute puhul on erinevus selles, et üldiselt võtavad nad vastu teistele kahjulikke otsuseid, mitte iseendale. Kui keegi põhikoolis lapse saab, kahjustab ta eelkõige iseend ja oma last.

  11. ma arvan, et hättasattunud lastele kaasatundmine on sama loomulik kui hättasattunud loomadele – kummaltki ei saa nõuda, et ta oma käekäigu eest ise vastutaks. ja alaealiselt lapse saanud olid sel lapsesaamise hetkel ju ise lapsed, vbla bioloogiliselt juba küpsed, aga sotsiaalselt veel mitte (ega ilmaasjata ei ole täänpä täiskasvanu õiguste piirid kaunis kõrgele lükatud, meil ongi keeruline ühiskond). Nii et mis mõttes ei võiks alaealiselt lapse saanule kaasa tunda, kui ta tollal oligi hättasattunud laps ja pärast peab eluaeg selle tagajärgi kandma, et lapsena ühe vea tegi?

    1. See sõltub ilmselt ka sellest, kui noor see alaealine oli. Kui 13, siis ilmselt tõesti. Samas minu tuttavad on pigem sellised, kes olid juba tollal pea täisealised ja teadsid, mida nad tahavad, st olid oma soovides kindlad. Siis ei näe ma kaastundeks erilist põhjust. Abistan muidugi sellest hoolimata, kui seda vaja läheb, lihtsalt tänaval neid nähes ei tule nutumaiku suhu. 😀

    2. Kui see jutt tõele vastab, et teismelise kortikaalne süsteem ei ole veel välja arenenud, ükskõik kui arukas ta peale vaadates paistab (ja intellektuaalselt arengult võibki olla küps mis küps), siis võivad emotsioonid soovidega, isegi nende kindlate soovidega , mille kohta inimene “teab, mida tahab” mängida. Kahju, et ma igasuguseid viiteid nii halvasti mäletan, aga viimati lugesin midagi sellist, et aju saab päriselt täiskasvanuks umbes kolmenkümnenda eluaasta ringis. Neoteenia võlud ja valud.

      A kaastundeks näen ma muidugi põhjust siis, kui midagi on sitasti, kui inimesel on kõik üldjoontes OK, mis seal ikka kaasa tunda.

      Üksikvanemate koha pealt – siin ma kahtlen, kas enamik neist on ikka teinud tahtliku otsuse, et jee, nüüd hakkan üksikvanemaks. Enamasti on asi ikka selles, et teinepool, kes peale vaadates paistis kindel ja püsiv, seda ikkagi ei olnud.

    3. aa, ja viimati kõnelesid sa põhikoolis lapse saamisest. Võib-olla on asi meie vanusevahes, aga põhikooliealine tundub minu silmale ikka laps mis laps. isegi kui ta on juba üle 13.

    1. Paljude mannetute inimeste tausta arvestades usun ma, et nad on oma arenguteel peksa saanud küll ja veel, aga kasu ei paista sellest olevat.

      1. Mõned lihtsalt ongi läbinisti võimetud ja mannetud ja “ädad” ja üldiselt ei ole nad selles ise süüdi, iseloom on lihtsalt selline, et murdub kergesti. Kahjuks on lapse planeerimisel tihti nii, et lähtutakse eelkõige oma tunnetest ja soovidest jms, selle asemel, et mõelda, mis lapsele parem oleks. Näiteks noored lapsevanemad võivad lapse seisukohast väga lahedad olla, viitsivad tegeleda jne. Pohhui see kõige uuem iPod, aga kui vanemad on hakkajad, on laps üldiselt toidetud, kaetud, armastatud, tegeletud jne. Perekoolist on aga ka bipolaarsed* arvamust avaldanud, et pohhui, et pooltel päevadel pole nad just parimad lapsevanemad, pooltel ju jällegi on ja nad ju TAHAVAD last. Ainus, kes on öelnud, et ta lapse tervise huvides last ei saa, on üks vaimsete probleemidega mees.

        * paranoikutele ja ülereageerijatele olgu öeldud, et ma ei mõtle, et ükski bipolaarne ei tohiks lapsi saada, sõltub ikka inimesest, tolles teemas oli tegu inimestega, kes rääkisid juttu stiilis “viskab küll korra nädalas katuse pealt ära ja siis pillun nõusid puruks, aga mis siis, vahel olen ma ju jälle nii rõõmus”

        1. Kui ta neid nõusid lapse pihta ega lapse nähes ei pillu ja ise aktiivselt abi otsib, siis ei ole tegu inimesega, kellelt peaks kohe lapse ära võtma. Kui ta aga unustab aegajalt, et tal laps üldse on, jätab lapse kas koju v õue üksi, söögita, joogita, hoolduseta, siis on kuri karjas.
          Unustamine, hülgamine, see jube trikk, mida mõnes pampersireklaamis kasutatakse ja jube lahedaks peetakse (isa läheb autoga sõitma ja unustab turvahälliga lapse tee äärde) – need on lapsele palju kahjulikumad, kui natuke emme röökimist kuulata. Ausõna.

          A tegelt ma tahtsin siia hoopis lemmikloomade kohta ühe lingi postitada:
          http://aedjakodu.tarbija24.ee/?id=403697
          Kas poleks kena, kui seaduses oleks kirjas, et steriliseerimata lemmkiloomi ei tohigi vabalt ringi joosta lasta, ah?

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.