ja gavarjuu parusski

Sattusin täna hääletades 60 km ühe jutuka venelasega ühes autos veetma. Eesti keelt ta ei osanud, aga oli rõõmsasti valmis ka minu kohmaka pudrutamisega leppima. Enda meelest sain hakkama, kuigi iga kord, kui mulle mõni sõna meelde ei tulnud, üritasin seda traditsiooniliselt prantsuse vastega asendada (kohati ise arugi saamata, näiteks kasutasin ma mingil hetkel sõna bicyclette ja kui tüüp aru ei saanud, mõtlesin, et on loll, ei tea, mis asi jalgratas on; läks ikka paar sekundit, enne, kui aju tagaruumis kahtlus idanema hakkas), eriti pisikeste sõnade puhul. Ütlesin talle ka, et ma kirjutan hispaania keele kontrolltöösse ka vahel rahumeeli prantsusekeelseid sõnu ja alles üle lugedes avastan. Rääkisime maast ja ilmast ja nagu juba ütlesin, olin ikka üsna tubli ja isegi pisut uhke oma suurepärase (kuigi kokutava, kohmaka, sõnaahtra ja väga piiratud sõnavaraga) keeleoskuse üle.

Autost välja astudes ilmutas mulle end järsku minevikumälestus meie vene keele õpetajast Ria Nurgast, kes meile korduvalt selgitas, miks on nii oluline meeles pidada, et писать on ebareeglipärane verb ja pöördub vastavalt. Esimese hooga ei tulnud ainult meelde, miks…

Need, kes vähekenegi vene keelt oskavad, said juba aru, mida ma oma jutu järgi hispaania keele kontrolltöö ajal teen. Neile, kes ei oska, jäägu see koduseks ülesandeks. Olgu ainult öeldud, et mees ise ei teinud selle lause peale teist nägugi, ainult noogutas mõistvalt. Küllap arvab, et tänapäeva tudengitest võib kõike oodata.

osad on vaesed ja osad on rikkad

Vahel lisatakse siia pateetiliselt juurde:”Ja see on alati nii olnud.” On tõesti, alati on keegi kellelegi kiviga pähe löönud. Ainus erinevus on selles, et vanasti peeti seda asjade loogiliseks käiguks, aga nüüd peetakse seda ebamoraalseks. Väikestviisi varastamist siis. Suurejooneliselt varastamist vist ei peeta, pole kuulda olnud, et keegi oleks karistada saanud selle eest, et Gruusiasse (?) koolide ehitamiseks saadetud raha “kaotsi läks” ja ma söön oma mütsi ära, kui Silvio Berlusconi päriselt rahast lagedaks tehakse (ja ta alaealistest armukestest räägitakse ajalehes nagunii rohkem kui korruptsioonist, esimene on järelikult huvitavam). Võb-olla vibutatakse veits sõrme.

Aga etiooplastega võrreldes oleme kõik rikkad. Täna kirjutas jälle Postimehes, et kaks miljonit inimest vajavad kohest toiduabi. Huvitav on muidugi see, et riigis elab 88 miljonit inimest ja Etioopia ei ole tegelikult sugugi nii vaene riik (selles mõttes, et tulusid on ja “administratiivkulusid” annaks vajadusel päris korralikult kärpida), nii et lausa uskumatu, et sellele kahele protsendile elanikkonnast ise kohe mitte midagi anda ei suudeta. Valitsus laiutab käsi ja ütleb, et ei ole kuskilt võtta, ega me ju oma kuluhüvitise kallale ei lähe. Tuletab suisa üht tunduvalt lähemal asuvat riiki meelde.

Teisalt muidugi, nälgivaid neegreid saab süüdistada täpselt sama moodi, kui nälgivaid eesti ehitajaid (nüüd hakkavad nad jälle tööle saama, aga ka see pole ju nende endi teene), kes masu ette näha ei osanud või oskasid, aga muud ametit ei osanud. Enamik neist riikidest said tagasi küll iseseisvuse, aga suur osa maast kuulub ikka võõrastele peremeestele – või on vähemalt neil rendil. Keenias oli pärast koloniseerimise lõppu 50% maast ühe protsendi valgete käes (see pärineb videost, aga ma tean, et enamuse attention span nagunii seda vaadata ei luba, ikkagi üle pooleteise tunni). Või nagu üks tark vanamees seal ütles:”Two kinds of British came to Kenya – the ones with guns to kill and steal the land; and the ones with a bible to deceive.” Nii ta kipub olema. Seal, kus maa kuulub tehniliselt inimestele, on nad aja jooksul majanduslikult sõltuvaks muudetud, nii et neil pole võimalik ise väga suuri muudatusi teha.

Ja isegi kui hiljem on siiras tahtmine aidata, tuleb abi ka osata anda. Kui abi antakse nii, et riigijuhid selle raha eest endale lennukeid ostavad, on midagi tõsiselt viltu. Rääkimata sellest, et abiorganisatsioonides liiguvad väga suured rahad, abistajatel endil on (kõrgematel pulkadel) väga suured palgad, nii et pole ime, kui seal midagi pudeneb ja kaotsi läheb. Nagu ma olen varemgi öelnud, abi ei tohiks olla rahaline (või peaks sel juhul olema sihtotstarbeline) ja abi peaks olema suunatud tuleviku projektidesse, et kohalikud saaksid töö üle võtta ja edaspidi ise oma elu korraldama hakata. Tõsi, paljud sellist abi ei tahagi, sest tõesti on ka neid, kes on harjunud lääne kulul elama (kusjuures see ei käi ainult vaeste neegrite/mehhiklaste kohta, ka paljud valitsused on juba harjunud kätt ette sirutama). Lihtsalt praegu ei aita me inimestel taas jalule saada, kuigi miskipärast üritatakse sellist muljet jätta, vaid praeguse abistamise ainus eesmärk ongi hoida karja sellistes piirides, et nad Aafrikast/Aasiast välja laamendama ei murraks ja et oleks võimalik neid siiski kasumi teenimiseks ja valgele inimesele toidu kasvatamiseks ning odavate T-särkide tegemiseks kasutada. Orjus tundub ju hulga humaansem, kui me seda enam nägema ei pea.

Filmiks on “The End of Poverty”. Võimalus end maailmamajanduse ajaloo ja tänapäeva osas harida, kuigi neile, kes ajalehti loevad, ei tohiks siin metsikult palju uut olla, lihtsalt faktid kontsentreeritud kujul. Siin räägitakse sellest, et tegelikult jätkuks ressursse hulga rohkemaks, kui need ei oleks kitsa ringkonna kätte kokku koondatud. Räägitakse koloniseerimise otsestest (ja jätkuvatest) seostest vaesusega ja sellest, et vaba turumajandus on eufemism, mis otsesõnu tähendab “tugevamal on õigus nõrgemalt kas või seitse nahka koorida ja seadus kaitseb seda õigust kiivalt”. Nagu kolme apelsini näidendis – “Ma loon nii õiglase riigi, et mitte üks rikas ei nuta!” Mainitakse ära, et enamus koloniseerimise käigus oma kodu kaotanud perekondadest ei ole siiani oma maid tagasi saanud. Räägitakse pisut neist 80 miljonist inimesest, kes ka täna veel orjuses elavad – ja neist, kes ametlikult EI ELA orjuses, kuid kes põlvkonnast põlvkonnale päranduva võla tõttu töötavad ainult söögi eest ja ei saa kunagi kodukohast lahkuda (ehk siis elavad orjuses).

Susan George mainib muuhulgas ära selle, et see, et Aafrika elab meie armust on üsna väär ettekujutus. Tegelikult liigub varem pealesurutud võlgade katteks praegu Sahara-tagusest Aafrikast meile 25 tuhat dollarit MINUTIS ja summad, mis Aafrikast välja liiguvad on kordades suuremad, kui need, mis igasuguseks abiks sisse viiakse (rääkimata sellest, et abist tuleb väga suur osa tavainimestelt, kes maksavad oma valitsuse patte kinni). Igal aastal liigub Aafrikast meile umbes 200 miljardit dollarit rohkem, kui meilt Aafrikasse. Rohkem ei räägi, vaadake ise, kui huvitav tundub. Viimase viieteist minuti jooksul räägitakse pisut võimalikest lahendustest kah. Arvata on, et röövkapitalismi need ei hõlma.

Kuidas lõõgastavaks liikumiseks rohkem aega leida?

Rääkisin juba sellest, kuidas raamatute eest rohkem maksta, nüüd räägin sellest, kuidas trenniks rohkem aega leida. Minul tuleb see justkui iseenesest välja. Täna näiteks tegime KKPS-ga väikese jalutuskäigu ja kuna mul oli Oskar kaasas ja olime jalutuskäiguga jõudnud Eedeni sillani, mõtlesin, et olgu peale, viin siis Oskari üle silla ja saab mõnusalt kanali äärest tagasi jalutada. Oskar muidugi omakorda otsustas nummi olla ja hüppas kõhuli vette (tema auks tuleb öelda, et ta ei lähe kevadeti kunagi ujuma, vaid läheb ainult kõhuni – mulle tundub, et ta unustab talvega ära, et ta ujuda oskab, ja õpib seda igal aastal uuesti). Ma siis mõtlesin, et noh, mis seal ikka, K on Pirogovil, lähme ütleme siis tere, Haiget Poissi ka nagunii ammu näinud ei ole – nii kui sinna jõudsime, viskas ta murututtide vahele mullale pikali ja hakkas end rullima. Mis seal ikka, koer uuesti rihma otsa, tagasi jõe äärde (läksime sinna, kus muidu on jõeäär, kus saab jalutada, aga mis hetkel on vee all, nii et trepiastmed viivad otse vette). Nii kui loom sai aru, et seekord ma TAHAN, et ta vette läheks, otsustas ta loomulikult, et sel juhul tema enam ei taha. Sest ta tahab ometigi ainult keelatud asju. Nii et pidin ta pea põlveni vette suruma (sügavamale keeldus minemast) ja sel ajal kui ma teda küürisin (igale poole ei ulatanud), tegi ta sellist nägu, et möödakäijad helistasid ilmselt kõik kordamööda loomakaitsesse. Pooletunnisest jalutuskäigust sai rahulikult tund ja peale.

Jalutada oli mõnus sellest hoolimata. Kahju ainult, et mina ei saa olla üks neist, kes võtab koera kaasa ja läheb sõpradega parki juttu ajama – see on võimalik ainult siis, kui pargis on vähe inimesi, nii et koer saab end rahumeeli murul rullida, ilma et ta kedagi ei segaks ja kellegi pudeleid ümber ei ajaks. Praegu oli linn ju rahvast täis nagu kilukarp. Istu seal külg külje kõrval nagu Tallinnas.

Haridusest ja hinnetest

Pean didaktika jaoks õppekava lugema. Muuhulgas lugesin hindamise kohta, et:

1) Hindamise eesmärk on:
1) toetada õpilase arengut;
2) anda tagasisidet õpilase õppeedukuse kohta;
3) innustada ja suunata õpilast sihikindlalt õppima;
4) suunata õpilase enesehinnangu kujunemist, suunata ja toetada õpilast edasise haridustee valikul;
5) suunata õpetaja tegevust õpilase õppimise ja individuaalse arengu toetamisel;

Ma ei tea, kas asi on minu kehvas mälus, aga minu mälestustes on nii põhikooli kui gümnaasiumi koha peal ainult teine punkt täidetud. Arengu huvides oli õppetöö, hindamisel taheti lihtsalt teada saada, kas on midagi kohale jõudnud (mõne õpilase ja mõne õpetaja koostöö puhul tahtis õpetaja ilmselgelt lihtsalt kinnitust, et “no sulle pole ikka mitte midagi kohale jõudnud”) ja et oleks võimalik hinded välja panna. Muu jaoks poleks aegagi jäänud, kust õpetajal see aeg, et käib ja räägib 36 inimesega sellest, kuhu täpselt rohkem rõhku peaks panema jne.

Vähemalt enamasti. Paar ülipositiivset momenti oli küll. Näiteks see, kui meie kirjandusõpetaja Kersti (kes oli väga hea õpetaja) ütles ühele õpilasele, et tal on väga kahju, et ta pidi ta kirjandit kolmega hindama, sest kirjavigu oli palju, aga et sisu on lausa fantastiline ja tal oli väga meeldiv seda lugeda. Usun, et see tunnustus varjutas halva hinde küll päris kenasti. Ehk isegi motiveeris veits õigekirjareegleid uurima. Aga sellega ei taha ma kuidagi öelda, et teised õpetajad kuidagi väga halvad oleks olnud või et see konkreetne õpetaja oleks kogu aeg neid viit punkti täitnud. Viitan rohkem sellele, et meie õppekava ei ole reaalsete võimalustega väga kooskõlas.

see on küll äss diil

Mulle tuli postkasti suurepäramine pakkumine – blogFesti pääse on KÕIGEST 75 eurot. Pluss muidugi käibemaks. See pole aga sugugi kõik. Kui panen oma blogisse blogFesti bänneri, saan iga lolli õnneliku piletiomaniku eest, kes oma pileti läbi minu bänneri soetab, 20 eurot. Ja kui otsustan endalegi pileti soetada, saan ka seda oma bännerile klikkides teha ja ongi pilet 20 euri odavam. Põhimõtteliselt ilma saadud ju.

Muidu on kõik samasugune. Perevägivalda ei peeta ikka veel kuriteoks ja ahjuroobiga oma naise käeluu purustamine ning oma pojale rusikaga näkku löömine on selline asi, et tee või tina, avalikkuse huvi lihtsalt ei ole, pole ju mõtet menetleda. Ka siis mitte, kui mees on varem sarnase asja eest tingimisi karistatud. Ja ei saa öelda kah, et Toivo Kuldmäe maksis prokuröri ja/või kohtuniku kinni maksis, sest see olevat täiesti tavaline. Huvitav oleks teada, miks kannatanud menetluse lõpetamisega nõus olid – kas oli aastatega lihtsalt viha üle läinud või seisab roop ikka veel ähvardavalt seinal.

Edit: Minuga te sel laupäeval Tartu loomade varjupaika heakorrapäeval kahjuks ei kohtu. Eraelu tuli vahele, väga kurval moel.

Ei tasu vist sünnitada

Sattusin täna lugema Aarne Leisalu artiklit selle kohta, et inimestele ei saa võrdset palka saada. Tsiteerin teile paari lõiku:

Ettevõtluskonsultant Aarne Leisalu leiab, et naiste väiksem palk sama töö eest on paratamatu, kuna naistel on füüsiliste iseärasuste tõttu tööandja silmis suurem riskitegur, ja seda seadustega reguleerida oleks rumalus.

Sama töö eest võrdse palga nõue on igati põhjendatud tööde puhul, milles põhiliseks teguriks on vaid tööjõu hind. Need on kvalifikatsiooni, olulist ettevalmistust, teadmisi, töösse pikaajalist sisseelamist ning meeskonnatööd jms mittenõudvad tööd.

Mida laialdasemaid vahendeid kasutab ühiskond ja tööandja töötajate väljaõpetamiseks ning tööprotsessi kaasamiseks, mida rohkem sõltub tööprotsessi edukus sellest konkreetsest töötajast, seda rohkem hakkavad tööjõuturul tema hinda määrama muud tegurid kui otsese konkreetse tööülesande täitmise eest saadav töötasu. Ning peamine nendest on töötajaga seotud risk.

Võib öelda, et tööandja maksab rohkem nendele töötajatele, kellel tema arvates on tema ettevõtte suhtes vähem  riske, st töötajale, kellelt ta loodab suuremat pikaajalist panust ettevõtte hüvanguks.

Tõlgin: emakas on risk, sest on oht, et naine hakkab seda sihtotstarbeliselt kasutama. Juba sünnitanud naine, kelle laps on vahemikus aasta kuni kaks/kolm, on veel suurem risk, sest kui laps läheb lasteaeda, pole immuunsüsteem üldiselt selle koormusega harjunud ja alguses on laps tihti haige. Äkki ei ole kah, aga RISK on ju olemas. Pole hullu, aasta pärast kandideerite tööturul juba teistega võrdselt ja kindlasti tõstab ka tööandja teie palga töökaaslastega võrdseks, eks? Ei, sest tööandja teab, et aasta-kahe pärast on risk, et sa otsustad teise või kolmanda lapse saada. Ja varsti sa oled 35 ja siis ei ole mõtet mõeldagi, et sa kellegagi võrdsetel tingimustel kuskile kandideerid, sest KÕIK teavad, et naised hakkavad 35. eluaastast tädistuma. Täpselt sama moodi, nagu KÕIGIL meestel lööb hiljemalt 40. sünnipäeval noks pöörlema nagu ootamatult magnetvälja sattunud kompassinõel, et leida seltskonnast kõige noorem ja seksikam naisterahvas ja tema kõrval võimalikult naeruväärne välja näha. Sest kui sa oled personalijuht, ei ole sinu tööks mitte ainult võõraste inimeste facebooki kontodel kolamine (ja need, kelle profiil võõrastele suletud on, võivad arvestada sellega, et personaliülema jumala sõrm saadab ta CV otse prügikasti), vaid ka stampides mõtlemine. Ilmselt on neil ülikoolis selle jaoks eraldi loeng. Või kuidas teisiti selgitada seda, et autori meelest “risk” terve naise elu nii suur on?

Kusjuures põhimõtteliselt vastab see artikkel osaliselt tõele. Mina ise ei võtaks ka tööle naist, kellel on väike laps, sest Eestis on tavaline, et mehed ei jää haigete lastega koju ja seega saab naise palkaja kogu sita enda kaela.  Jah, kui ema haige lapsega kodus on, maksab selle eest haigekassa, aga miks peaksin mina kui ettevõtja pidevalt rabelema, et asendajat otsida, kui mõne teise töötaja puhul ma ei peaks sellele lisakohustusele aega raiskama? Ainult et sellest alates, kui lapsed on ca kolmesed-neljased, oleks mul juba savi. Ehk eelistaksin isegi  naist, sest kui talle normaalselt palka maksta, on tunduvalt väiksem võimalus, et ta ikkagi Soome ehitajaks otsustab minna. Ehk siis ma ei maksaks kellelegi väiksemat palka, aga ma lihtsalt eelistaksin võimalikult stabiilseid töötajaid. Inimene on loom ja looma huvitab eelkõige see, et ENDAL oleks kõht täis ja keha rahul. Kui need nõuded on täidetud, tuleb perekond ja sõbrad. Teised ei tule kunagi, kui mõni väga erandlik isend välja arvata. Järelikult huvitab rasestuda soovivate naiste heaolu ainult nende mehi ja muid lähedasi.

Nii et tegelikult on normaalne see, et ettevõtja diskrimineerib väikeste lastega naisi, sest seal on risk tõesti olemas ja seda vähendaks ainult see, kui eestlannad sunniksid mehi rohkem haigete lastega koju jääma. Siis oleks risk võrdne ju nii noore naise kui noore mehe puhul. Bioloogilisel tasandil on normaalne ka see, et ettevõtja diskrimineerib kõiki, keda vähegi on võimalik, sest oma nahk on ju ihule lähemal. Aga ideaalis on vist ikka nii, et kui riiki huvitab, et lapsi rohkem oleks, siis ta üritab ka omalt poolt midagi teha, et ema saaks normaalselt tööturule naasta? No näiteks maksusoodustus firmale, kes palkab ema, kelle laps on noorem kui viieaastane vms. Või vastupidi, võimalused, et saaks kauem lastega kodus olla, aga see on alati luksus olnud. Ja ideaalis võiks ju olla, et Eesti suurim ajaleht ei avalda täiesti tõsimeeli artiklit, kus räägitakse, et naise palkamine on terve naise eluea jooksul suurem risk ja võrreldakse naise palkamist ja talle võrdse palga maksmist koguni puudega inimese palkamisega.

Hetkel, kui noori emasid tõesti diskrimineeritakse (põhjusega, aga see on siiski diskrimineerimine*), on järgmised lahendused: loobuda laste saamisest ja öelda tööintervjuul, et kahjuks ei ole te pärast operatsiooni võimeline lapsi saama (sest naisi, kes ütlevad, et lapsi ei taha, peetakse nõrgamõistuslikeks, sest IGA naine tahab ju last saada); rääkida sellest, et teil on mehega kokkulepe, et võtate vajadusel lapse jaoks hoolduspuhkust kordamööda (eeldusel muidugi, et see on tõsi) või et teil on olemas mõni tuttav, kes on valmis vajadusel haiget last hoidma (eeldusel, et see on tõsi). Lisaks on võimalik Eestist ära kolida, sest mujal vähendab tööandjaks riski see, et peetakse normaalseks seda, et ema kuu pärast sünnitust tööl tagasi on (iseasi, kui toredaks lahenduseks seda lapse seisukohast pidada võib). Või end nii karmiks spetsialistiks arendada, et tööd pakutakse sulle, mitte vastupidi, ja sa võid töö juures ka rääkida, et asendasid mehe orangutaniga, sest seks on metsikum. Viimase eesmärgi puhul (töö osas siis, mitte orangutangi) on ilmselt targem valida eriala, kus on vähe tegijaid või suur nõudlus. Keevitajad näiteks saavad head palka, kuigi soeng ei ole paari aasta pärast enam endine. 😀

Veel ideid?

* ärgem unustagem, et tehniliselt on diskrimineerimine ka see, kui ma keeldun tööle võtmast inimest, kelle ma olen juba kaks korda töölt varastamise pärast vallandanud

P.S. Siil, sa linkisid kunagi mingit blogipostitust teemal “parim mees töö jaoks on naine”. Lingi veel.

Kuidas 15-eurose raamatu eest 20 maksta?

Uhkustasin siin paar päeva tagasi, et sain 15 euroga endale megalaheda prantsuse keele harjutuste raamatu. Sisaldab 900 harjutust ja CD-d jne. Juba siis vaatasin, et vastuseid kaasas ei ole, aga tagakaanel oli kirjas, et need on sur demande ja müüja ütles, et tavaliselt on võimalik vastused neti teel saada ja nad lubasid minuga meili teel ühendust võtta. See tundus mõistlik lahendus, sest selle õpiku vastused, mida ma Austraalias kasutasin, olid ka netis. Nii et köhisin selle 15 eurot välja, sest minu kui semestrit lõpetava tudengi jaoks (eile loobusin ühest kiirest tööotsast, sest pole lihtsalt aega) on see suur raha, aga samas see raamat tundub seda väärt olevat.

Eile tuli nüüd neilt meil. Nimelt selgus, et mul on võimalik soovi korral osta endale ülal pildilt paistev raamat, mis sisaldab kõiki vastuseid – viie euro eest (4.80 vist) ja tarneaeg on kuus kuni kaheksa nädalat. See tähendab minu jaoks esiteks seda, et raamatu tegelik hind on 20 eurot (sest ilma selle lisata pole raamatust lihtsalt kasu*) ja teiseks, et minu lootus, et saan raamatut prantsusekeelseteks eksamiteks valmistumiseks kasutada, on purunenud, sest kuue kuni kaheksa nädala pärast on mul juba kõik eksamid tehtud.

Nii et saatsin neile veritseva südamega meili, et minu jaoks on kokku 20 eurot veits liiga palju ja ma tahaksin raamatu neile tagasi anda. Hea on, et ma CD-d veel pakist välja ei kiskunud, kuigi nad ei ole mulle veel vastanud, nii et ega ma ei tea, kas nad on üldse nõus seda tagasi võtma. Ärge saage valesti aru, see raamat on päris kindlasti ka 20 eurot väärt, see oleks isegi 30 eurot väärt, sest see on vajalik ja kasulik ja hästi tehtud, aga mulle meeldib, kui hind on paigas ja kalleid asju ei saa ma hetkel endale lihtsalt lubada. 20 euroga oleksin ma tegelikult isegi nõus, sest see 75 lisakrooni mind ei tapaks, aga sel juhul tahaksin ma seda ka maksimaalselt kahe nädalaga kätte saada. Oleks mul võimalik seda e-bookina osta, ei kõhkleks ma hetkegi (googeldasin juba, ei ole). Ma oleksin isegi nõus, kui see raamat oleks meie raamatukogudes olemas, kasutaksin lihtsalt seda, kuni enda värgi kätte saan – aga hetkel ei saa ma raamatut esiteks eksamiteks valmistumiseks kasutada ja teiseks peaksin maksma rohkem, kui esialgu öeldi. See pole muidugi ilmselt üldse nende süü, sest kui teised selle firma asjad on neti teel kättesaadavad olnud, siis pole ju nende süü, kui see ei ole, aga kurb ikkagi. 😦

* jah, osasid harjutusi saan ma ise teiste raamatute abil kontrollida, aga need on harjutused, mida ma niigi oskan, kitsaskohtade kontrollimisega ma iseseisvalt hakkama ei saa

Täna räägime ukse kontseptsioonist

Ma tean, et see on keeruline teema, nii et lugege aeglaselt. Lääne ühiskond on traditsiooniliselt jagatud avalikuks ruumiks ja privaatsfääriks. Privaatsfäär on näiteks sinu kodu ja avalik sfäär on selline koht, kuhu iga inimene minna võib, nagu näiteks tänav või miks mitte ka toidupood. Neid eraldavad üksteisest seinad ja aknad ning muuhulgas ka see, mida tavaliselt sisenemiseks kasutatakse – uks. Ja nüüd huvitav osa – kui te sisenete privaatruumi, mis juhuslikult ei ole teie enda oma, ja teid parajasti ei oodata, on viisakas koputada.

Täna hommikul tuli meile näiteks külla Piret, koputas viisakalt (kusjuures tundus, et talle ei valmistanud see erilisi raskusi, nii et usun, et ka teie võite proovida ja saate ilmselt hakkama), sai mis tahtis ja läks jälle minema. Üsna varsti läks uks uuesti lahti ja kuna koerad lõugamata vastu jooksid, eeldasin ma, et ju siis Piret tuli oma asjadele järele. Kuna ma teadsin teda oodata ja ka koerad on temaga nagunii harjunud, ei läinud ma talle vastu. Koerad ei tahtnud aga ukse pealt eest ära tulla ja kuna Piret on juba pikka aega ühe teise organismiga sümbioosis (pole küll kuulnud, et ta selle 9 kuu jooksul konkreetselt väga palju vastu saaks, aga parasiitluseks pole seda viisakas nimetada), läks K appi, arvates, et ehk ta ei saa neist jobudest lihtsalt normaalselt mööda, sest kahest 30 kg peletise vahel on niisamagi üsna raske manööverdada, kui nad sind parajasti rõõmsalt tervitada tahavad.

Selgus aga, et meil oli lihtsalt uksest sisse astunud üks noor daam (samuti sümbioosi harrastav, aga tema sümbioosi tulemus oli juba rinnal kõhukotis), kes loomulikult avastas, et ta ei pääse nüüd edasi, sest kuigi mu koertel on mingi kummaline põhimõte, et väikelapsi ei hammustata (mis on väga imelik, arvestades seda, et Atule pidi isegi eraldi õpetama, et kui seltskonnas on väikesed lapsed, võivad nad teistega võrdsetel alustel laua pealt toitu võtta – ta üritas neid kasvatama tormata, eeldades ilmselt, et kui ka meie võime essadena süüa, siis tittedega konkureerib ta küll võrdsetel alustel ja lööb nad lihtsalt pikali), aga see ei tähenda, et nad võhivõõra inimese korteri peale ringi patseerima laseksid. Nii et seal ta siis seisis ja ei saanud ei edasi ega tagasi.

Ma ausalt öeldes vahelduseks isegi ei vihastanud, vaid olin lihtsalt hämmeldunud – selleks peab ikka päris positiivne mõtlemine olema, et väikelapsega julgelt sisse astuda korterisse, mille kohta sa tead, et seal on suured koerad. Ta on siin täpselt ühe korra varem käinud, seega ta teadis, et koerad on olemas, aga tal pole olnud aega nendega sõbruneda. Selles mõttes on usklikel ikka tõesti lihtsam, kogu aeg tead, et küll Jumal kaitseb. Aga teile panen siiski südame peale – kui Tartus on kogudus võtnud siiski vaevaks Pauluse kiriku igaks juhuks ära kindlustada, siis võtke ka teie vaevaks koputada. Ei ole üldse keeruline, ma teen seda pidevalt.

Alkoholism võib ka järsku välja juua

Ma ei ole muidu joodik. Päriselt ei ole. Ma joon kuus ehk paar korda paar pudelit siidrit (ja väikest mitte suurt) ja vahel jääb mõni kuu päris vahele, sest tuju ei ole. Ja nüüd mõjus päikesepaiste koostöös eksliku pingelangusega* täpselt nii, et ma tunnen, et ma PEAN minema Pirogovi istuma ja siidrit jooma, mitte kooli õppima. Lähen ikka kooli, sest mul on vaja sinna minna, aga illi konkreetselt tilgub nii, et pean iga viie minuti tagant lonksu vett jooma, et seda alla suruda. Täiesti hullumeelne.

* pingelangus on tingitud sellest, et üks referaat sai valmis, ekslik on ta selle pärast, et pole siin midagi langeda, mitu tööd tahavad veel tegemist

Edit: Olgu mainitud, et plaanisin pealkirjaks panna (ja enda arvates seda ka tegin) “Alkoholism võib ka järsku välja LÜÜA“. There’s no such thing as Freudian slip.

Liikidevahelisest ja liigisisesest diskrimineerimisest

Koertefoorumis oli taas juttu kupeerimisest. Mul iseenesest on üsna hea meel, et kupeerimine keelatud on, sest ma ei poolda meditsiinilist sekkumist, mis on ette võetud ainult omaniku ilumeele või mugavuse pärast. Näiteks isase koera kastreerimine ainult selle pärast, et siis on ju lihtsam armsat padjakoera kasvatada, on minu meelest absurd – koer on siiski elusolend, milleks üritada temast võimalikult rahulikku mänguasja teha. Emaste koerte steriliseerimine on veits teine teema. Minu oma koer on küll steriliseerimata, kuigi ta kunagi kutsikaid ei saa*, sest iga operatsiooniga kaasnevad siiski teatud riskid, aga ma olen ka keskmisest veidi teadlikum koeraomanik ja mu koerad on enamuse ajast toas, mis tähendab, et ma avastaksin igasugused piimanäärme kasvajad, emakapõletikud jms mille tõenäosust steriliseerimine vähendab, tunduvalt kiiremini kui inimene, kelle koer elab aias ja seega ei aja toas päikeselaigus iga päev oma kõhtu taeva poole. Samuti suudan ma oma koera pidada nii, et tal ei ole võimalust tiinestuda. Kuna tean, mis olukord varjupaikades on, siis teistel soovitan ikka steriliseerida, kui nad just ka väga teadlikud koeraomanikud ei ole.

Rääkida tahtsin ma aga tegelikult hoopis sellest**, et ülemaailmsed loomakaitseorganisatsioonid on ajanud asja nii kaugele, et mul ei ole õigust oma koera lihtsalt niisama kupeerida lasta, kuigi ma võib-olla leian, et nii on ilusam. Samas on mul täielik õigus viia oma poeg arsti juurde ja teatada, et ma tahan lasta teda ümberlõigata. Kusjuures meeste ümberlõikamine ei ole vähem valus, väiksemate riskidega ega oluliselt väiksemate tagajärgedega tundlikkuse osas kui tavaline naiste ümberlõikamine, aga esimesega on valged inimesed lihtsalt harjunud ja teiseks nimetatakse naiste ümberlõikamiseks ka seda, kui rappimisega ikka väga hoogu minnakse ja kõik võimalik ära rabatakse, mis loob eksliku mulje, et see ongi tervikuna tohutu rõvedus. Aga poiste õigused Läänes seadusega kaitstud ei ole, savi ju, et seks nende jaoks edaspidi tuim nühkimine on, tüdrukute ümberlõikamise korral läheb perepea kinni. Või see, kes tüdruku käekõrval vastava tädi juurde viis, sest kuna see on nii keeruliseks tehtud, viiakse tänapäeval sinna tihti ka kümneaastaseid.

Teiseks, kui mul on näiteks mingi jube haigus, piinlen valudes ja on ilmselge, et ma suren ära, küsimus on ainult selles, kaua ma veel kannatama pean, peab mul olema roppu raha, et ma saaks minna riiki, kus eutanaasia lubatud on ja lasta oma piinad lõpetada. Koera puhul saan ma sellises olukorras võtta vastutuse tema elu eest – ja ükski normaalne loomaarst ei lasegi patsiendil koera piinlema jätta, vaid vajalikul hetkel ütleb, et nüüd ei ole muud valikut.

Mitte et ma kavatseks nüüd algatada liikumist, et meeste ümberlõikamist keelustada (kuigi minu meelest oleks tõesti normaalne, kui sellist asja ei tehtaks ei meestele ega naistele enne mingit vanust ja ilma nende endi nõusolekuta), aga lihtsalt kummaline, kui erinev võib vahel olla suhtumine inimese ja koera kannatustesse. Või kas või mehe ja naise omadesse.

* see oli ülikindel kõneviis, mitte meditsiiniline fakt

** aga ei rääkinud, sest koerahullus kiilus vahele ja ma ei suutnud end tagasi hoida