Tahaks rääkida kõigist asjadest, mida ma viimase poole nädala jooksul teinud olen. Peaaegu et maailma kõige pikem postitus, nii et võite julgelt kohvi teha. The Jacket oli hea film ja Keira Knightley nägi kena välja, mida enamat üldse tahta võiks. Lisaks veel salapära, sest reaalsus ja aegruum ei toimi seal päris nii, nagu me harjunud oleme. Soovitan vaadata. Kirjutaksin sellest isegi eraldi postituse, aga kuna olen hetkel töönarkomaan, üritan aega kokku hoida, igatahes väga mõjuv oli see. Loodan, et lõpp oli siiski õnnelik, mina vähemalt tõlgendasin seda nii.
Mu sein on varsti kaetud tuhandete sääskede verega. Teoreetiliselt on tegu pestava tapeediga, olen üritanud seda veits nühkida kah, natuke nigu isegi on kasu. Aeg aknaraam võrguga variandi vastu vahetada (loe: Tanelile pinda käia, sest seda on üksi raske teha, eriti kui oled 1.63 ja seetõttu pole ka käte siruulatus suurem asi – üleeile ei suutnud ma isegi tooli peale ronides kõrgelt kapist peldikupaberit kätte saada, peaaegu oleks tekkinud vanasõna, et kus häda kõige suurem seal paber kõige kaugem, aga õnneks oli Tannu taaskord kõige lähem).
Tasuta reklaam Fastersile (mida ma teha ei tahaks, sest ma olen sinna kaks korda tööle kandideerinud ja need raisad pole võtnud, nagu oleks teadnud, et ma nad esimesel võimalusel parema töö pärast üle laseks) – ma ei elaks vist sessi üle, kui neid olemas ei oleks. Hiljuti ostsime K-ga kahepeale suure burksi ja see oli esiteks hea ja teiseks tõesti nii suur, et kaks tibi saaksid vabalt kahepeale kõhu täis, kaks täismeest ilmselt mitte, meile ikka midagi kõhtu sai. Täna ostsin sealt fetarulli (põhimõtteliselt wrap, aga tundub, et Fasters pooldab oma nimest hoolimata eestikeelseid sõnu, et kõik ikka aru saaks). Alguses tahtsin suurt võtta, aga piff ütles, et see on hiiglaslik, nii et võtsin tavalise ja see oli ka nii pirakas, et ma vaevu suutsin selle endale sisse pigistada. Maksis 2.80 – kui arvestada, et Tartus on iga päevapraadki kolm eurot ja need on tihti nii väikesed, et mul jääb küll kõht tühjaks, on see lausa suurepärane hind. Teine tasuta reklaam on Tere Pasha kohupiimakreemile. Seda olen vist maininud kah, aga see on tõesti väga hea. See viimane oli nüüd suunatud eelkõige maailma ilusaimale loomaarstile, kes eelmisel nädalal poes toidusoovitusi küsis.
Antud ajahetkel tunnen, et paslik oleks ka tänu- ja tervitamisvoor. Esiteks tervitan K-d, kes on kaugel. Teiseks peaksin vist tänama oma mõlemat töökohta mõistmise eest – ühest antakse sessi ajal vähem tööd ja teises ollakse arusaavad, kui ma pean kolm tundi hiljem tööle tulema, sest ettekanded tahavad pidamist. Kolmandaks tänan oma vanemaid, kes esiteks tegid toreda sünnipäevakingi ja teiseks lisas emps sellele vihje AirBalticu soodusöö kohta – pilet maksis kokku ca sama palju, kui see odavlennufirmas maksma läheks (koos linnadevahelise seiklemise jms-ga), aga nüüd saan sama raha eest mõnusalt Tartu lennujaamast lennukisse ronida ja ei mingit jamamist. Neljandaks tänan sugulasi ja sõpru selle eest, et nad minust veel lahti pole öelnud. Kohati tundub, et põhjust nagu oleks.
Kui kedagi huvitab, kuidas mul koolis läheb, siis mul on 13 ainest juba 3 tehtud. Eile oli üks ettekanne, mis läinud väga hästi, sest kõik teised rääkisid rohkem kui ettenähtud 15 minutit ja mina rääkisin alla kümne ära ja siis ei osanud enam midagi öelda. Nimelt kodus tundub mulle, et kõik on täiesti normis, aga ettekande ajal selgub alati, et ma räägin kiiremini, kui plaanisin ja lisaks otsustan poole ettekande pealt osade lausete kohta, et need on täiesti debiilsed ja jätan need üldse ütlemata. Viimane aeg sellega arvestama hakata ja ettekandeid pisut pikemalt vormistada. Hinnet veel ei tea. Üldiselt on hetkel ajakava selline, et igal nädalal tuleb läbida kolm ainet ja nii juuni keskpaigani.
Oskar suutis jälle üht teist isast raputada, seekord endast tunduvalt väiksemat, nii et võib öelda, et teisel koeral vedas, et kõik enamvähem õnnelikult lõppes. Minu süü muidugi, et ma ei osanud ohtu oodata – siiani ei ole ta endast tunduvalt väiksematega kunagi ülbitsenud, vastupidi, on isegi nendepoolse ülbitsemise kenasti välja kannatanud. “Põhjuse” (isase koera mõttemaailmast lähtudes on tal põhjus alati olemas) avastasin järgmisel päeval – Atul on jooksuaeg. Igatahes ei kavatse ma enam riskida sellega, et ta mõnele teisele isasele ohtlik on, nii et ta läheb juba väga varsti kastreerimisele. Esmalt keemilisele ja kui sellest kasu on, siis poole aasta pärast tavalisele (nii kaua keemiline kestab). Dominantsust ja teiste isaste vastu suunatud agressiivsust, see ilmselt ei mõjuta, sest käitumismuster on juba sees, aga peaks kõigi eelduste kohaselt mõjutama vähemalt seda, kui aktiivselt ta seda teeb, kui väga teda meie emase koera hormonaalne olukord mõjutab jne. Ei pea vist ütlema, et teiste isaste koerte seltskonnas ta enam kunagi rihmast lahti ei saa ja selle konkreetse koeraga ei kohtu enam üldse. Keegi soovitas küll proovida neid üksteisega harjutada, aga isegi kui mul sellesse ettevõtmisesse usku oleks (ja tõesti ei ole), ei hakkaks ma väiksema elu ja tervisega riskima. Südamest kahju, et Oskar nii kuradi isane peab olema, ta oleks saanud terve suve maal veeta, nüüd on oma eelistuste tõttu linnas, kui teine maal mõnuleb.
See võiks olla mõtlemisaineks ka mu neile tuttavatele, keda dominantsed tõud (molossid, bullterjerid jne) huvitavad. Kui veab, saab suure sotsialiseerimise peale neist koera, kes ka samasoolistega hästi läbi saab, aga tihti ei vea ja siis pead arvestama sellega, et hoiad teda teiste seltskonnas kogu aeg rihmas. Või kui veab, piisab tihti ühest negatiivsest kogemusest (okei, Oskaril oli kaks kogemust, esimese peale hakkas ta vihkama dalmaatslasi ja teise peale leidis, et kõikidesse isastesse tuleb suhtuda kui potentsiaalsetesse vaenlastesse), et kogu see sotsialiseerimine vastu taevast visatud oleks.
Minu närvid on igatahes sessist ja koerajamast ja üldisest raskest perioodist nii läbi, et tahaks ainult oma koopas istuda. Isegi telefoni ei lülita enamuse ajast sisse, sest tõenäosus, et ma sealt positiivset tagasisidet ja nunnutamist saaks, on kuskil 50 prossa kandis ja nii madalate šanssidega ei näe ma põhjust seda sees hoida. Isegi msnis ei ole. Lisaks on mul öiste vahetuste tõttu unerütm paigast ära, nii et kui teil midagi vaja on ja ma kättesaadav pole, siis kirjutage ja joonistage, postkasti ma ikka paar korda päevas kontrollin. Mu lugejate seisukohast on mu eraklus muidugi hea, sest kuidagi pean ma oma suhtlemisvajaduse siiski täidetud saama, nii et ilmselt hakkab postitusi tulema nagu midagi, mida tuleb palju.
Ja tegelikult ma ei tahtnud negatiivse tooniga lõpetada, ma olen praegu lihtsalt ületöötanud ja igasugu jama on palju ja K on ära, nii et veits raske on, aga tegelikult saab kõik varsti korda. Ma tunnen end juba täna tunduvalt normaalsemalt kui pühapäeval, nii et hullu pole midagi. Ma oskan end motiveerida, söön oma pashakreemi ja kirsijäätist ja mõtlen sellele, kui vedanud mul on kiire seedimisega, mistõttu ma seda luksust endale lubada saan, ja tuju läheb kohe paremaks. Täna näiteks kassat lugedes arvutasin selle peast kokku ja sain täitsa õige vastuse – tundsin end peaaegu nagu mu vend, kuigi tema poleks seda muidugi hiljem kalkulaatoriga üle kontrollinud, keeleots samal ajal suurest pingutusest suust väljas. Mitte et ma seda teinud oleks või midagi.
Ahjaa, sünnapidu oli ka tore, kuigi alati on raske, kui on koos hulk inimesi, kes teineteist ei tunne ja tegu on sünnipäevaga, mis tähendab, et sünnipäevalaps tunneb teatud kohustust kõigiga suhelda. Lähtusin lihtsast loogikast ja suhtlesin kõige rohkem inimestega, kes a) olid kõige rohkem joonud ja seetõttu suutsid kõige rohkem tähelepanu välja pommida ja b) keda ammu näinud polnud ja keda on kõige väiksem tõenäosus UG-s lähemal ajal uuesti kohata. Ma nimelt ise loodan sinna juuni jooksul veel jõuda, mis tähendab, et suuremat osa seltskonnast näen ma nagunii varsti jälle, heal juhul käite te ju ainult vahepeal kodus söömas, kui baarist pitsa otsa on saanud.
Aga nüüd head ööd kallid lugejad, mu õhtu on juba nii kaua kestnud, et teistel inimestel on lõuna. Muuhulgas tervitan kõiki, kes mind tunnevad.
Pärdikute päevaraamat 
