Sedakorda mitte minu enda elu, kuigi tunnistan, et see kevad on minu jaoks üsna sarnane olnud. Aga traditsiooniliselt olen mina ju see koeraomanik, kes sõidab autoga metsa veerele või dendropargi juurde ja laseb koerad hullama, ilma et kellelgi oleks võimalik enne või pärast seda meid väga pikalt jõllitada.
Koeraomanik, kes varjub koondnime K.k.p.s. kirjutab aga nii:
Nonii, mina ei julge enam trennikaltsudesse rüütatult koos BB-ga linnaliinibussis sõita. Täna tulime eriti väsinult agility’st ja bussis vaatas meid pikalt üks veidi napsune naisterahvas, kes peatus enne bussist väljumist, jäi meie kõrval seisma ja hakkas tasa rääkima. Et katsugu me tublid olla, kui oleme kodust jalga lasknud. Et ta aitaks ju meid, kui saaks, sest on kohe näha, et me oleme kodutud. Ma olin nii täiega keeletu, et kokutasin ainult, et tglt on mul ju kodu olemas, mispeale sain vastuseks, et on ju kohe näha, et pole.
Ma olen küll mõelnud, et huvitav, mida arvatakse, kui ma bussis sihukese katkise ja trööbatud jopega sõidan. Aga nii ekstreemse variandi peale pole tulnud. Olen mõelnud, et ehk peetakse lihtsalt veidi b-sotsiaalseks ja las siis peavad. Aga et kodutu…
Nii ta kipub juhtuma jah, kui just ülikonnaga trenniplatsil ei käi.