koeraomanike raske elu

Sedakorda mitte minu enda elu, kuigi tunnistan, et see kevad on minu jaoks üsna sarnane olnud. Aga traditsiooniliselt olen mina ju see koeraomanik, kes sõidab autoga metsa veerele või dendropargi juurde ja laseb koerad hullama, ilma et kellelgi oleks võimalik enne või pärast seda meid väga pikalt jõllitada.

Koeraomanik, kes varjub koondnime K.k.p.s. kirjutab aga nii:

Nonii, mina ei julge enam trennikaltsudesse rüütatult koos BB-ga linnaliinibussis sõita. Täna tulime eriti väsinult agility’st ja bussis vaatas meid pikalt üks veidi napsune naisterahvas, kes peatus enne bussist väljumist, jäi meie kõrval seisma ja hakkas tasa rääkima. Et katsugu me tublid olla, kui oleme kodust jalga lasknud. Et ta aitaks ju meid, kui saaks, sest on kohe näha, et me oleme kodutud. Ma olin nii täiega keeletu, et kokutasin ainult, et tglt on mul ju kodu olemas, mispeale sain vastuseks, et on ju kohe näha, et pole. 

Ma olen küll mõelnud, et huvitav, mida arvatakse, kui ma bussis sihukese katkise ja trööbatud jopega sõidan. Aga nii ekstreemse variandi peale pole tulnud. Olen mõelnud, et ehk peetakse lihtsalt veidi b-sotsiaalseks ja las siis peavad. Aga et kodutu… 

Nii ta kipub juhtuma jah, kui just ülikonnaga trenniplatsil ei käi.

Eshatoloogia ja apokalüpsis

Mitte mul, vähemalt mitte veel. Hoopis sellenimeline konverents on tulemas. Kuna minu blogi loevad mitmed erinevad inimesed, olgu öeldud, et eshatoloogia EI uuri liblikaid, vaid on õpetus maailma lõpust. Nii et tasub teada, juhuks kui lõppema hakkab. Mitmed targad mehed peavad huvitavate pealkirjadega ettekandeid. Kiri, mis minu postkasti tuli, on selline (“ebatähistav aparaat” on muidugi lausa suurepärane termin):

 Tere.

Nagu kolmel varasemal aastal, kutsume ka sel kevadel osa saama Eesti Kirjandusmuuseumi kultuuri- ja kirjandusteooria töörühma korraldatavast konverentsisarjast, mis seekord leiab aset 13. mail Tartu Kirjanduse Maja krüptis nime all “Eshatoloogia ja apokalüpsis: konverents representatsiooni piiridest”. Nagu pealkirigi viitab, on sel aastal vaatluse all representatsiooni piirid ning igasuguste lõpukujutluste staatus ja seisund tänapäeval. Mida tänapäeval tähendab üleüldse kujutlus lõpust ning millised mehhansmid on selle varjus töös?

Olles üle elanud filosoofia, ajaloo ja inimese lõpu, tuleb paratamatult küsida, kas meil on üleüldse võimalik enam lõppu ette kujutada, ilma et see kujutaks endast üht järgmist simulaakrumit. Võib-olla ei olegi lõpp kui selline enam võimalik. Kas on võimalik, et me oleme juba lõpu kui sellise üle elanud, aga pole seda veel tähele pannud? Kui me oleme tänapäeva kultuuris ümbritsetud kõiksugustest lõppudest ja lõpukujutelmadest, siis võib-olla just selle tõttu, et lõpp ise on juba toimunud, aga pole täielikult kohale jõudnud. Sest representatsiooni piiratus ei võimalda lõppu täielikult endasse haarata.

Mis juhtub siis, kui representatsioon võimalustest tühjaks jookseb ja alles jääb ebatähistav aparaat, just nurjunud revolutsioonikatse tühi kest? Mis juhtub sel hetkel, kui muusika lõppeb?

The rest is silence.

Neeme Lopp & Jaak Tomberg

**************************

“ESHATOLOOGIA JA APOKALÜPSIS”:

konverents representatsiooni piiridest

13. mail kell 12.00-18.00 Tartu Kirjanduse Maja krüptis (Vanemuise 19)

12.05-13.30 [Death metal]

Neeme Lopp “Surma re/serveermine”

Tõnis Kahu “Helid ja deemonid”

Jaak Tomberg “Lõpu sündroom”

13.30-13.45 [Paus]

13.45-15.15 [Representatsiooni piirid]

Bruno Mölder “Vaimu piirid”

Toomas Lott “Mittemõisteline tajusisu kreeka filosoofias”

Leo Luks “Lõppude lõpu mõistmise katse ülevuskogemuse abil”

15.15-16.30 [Lõuna]

16.30-18.00 [Apokalüptika]

Meelis Friedenthal “Maailmalõpp varauusajal”

Hent Kalmo “Apocalypto ja reservaadi piirid”

Hasso Krull “Apocalypse Now: räägitakse, et maailma lõpus olevat üks kohvik”

***************************

Konverentsi lõpetab kell 18.00 Jaak Tombergi raamatu “Kirjanduse lepitav otstarve” (Tartu Ülikooli Kirjastus, 2011) esitlus.