anna kannatust

Kasvatusest

Lugesin hiljuti Marca blogi, kus muuhulgas oli link Karikate emanda blogile. Ja seal omakorda oli link artiklile, kus üks majandusprofessor, kes sai kaksikute isaks, oli pika analüüsi tulemusena leidnud, et see, et uuringud kinnitavad, et ka eraldi elavad kaksikud on omavahel sarnasemad, kui õdede-vendadega, kellega nad koos elavad, on ehe märk, et geenide vastu ei saa ja kasvatus on mõttetu (või noh, mitte mõttetu, aga kasvatus kestab täpselt nii kaua, kuni kasvatusobjekt kasvataja mõjuväljas on, kodust väljudes pannakse ikka põõsa taga lahe särk selga ja võetakse müts peast ära), seega võiks selle tüütu osa üldse ära jätta ja teha midagi lõbusat – näiteks lastega koos raamatuid lugeda.

Iseenesest on see uuringute osa tõesti tõsi, Postimeheski on neid kajastatud, aga järeldustest ma laiskvorstidele midagi väga lohutavat välja ei loe. Endal on ju tegelikult mugavam, kui laps mingil määral kasvatatud on. Maru tüütu on telekat vaadata, kui korgid pidevalt välja löövad, sest mingi pisike jobu topib kahvlit seinakontakti. Lööd ta sealt harjavarrega (puust!) eemale, lülitad korgid sisse – jälle plaks! Sel hetkel ikka mõtled, et võtaks selle viis minutit kallist Simpsonite ajast ja seletaks oma võsukesele, kuidas elekter toimib, mis on hea elektrijuht (metallist kahvel) ja mis halb (puust harjavars) ja soovitaks tal sellised mängud kas lõpetada või seinakontakti ette põrandale vett kallata, et seda vähemalt üle ühe korra enam taluma ei peaks.

Teine asi on muidugi naabrid. Kui mul on naabriteks retsidivistid, on tunduvalt parem, kui mu laps ei lõuga ei aias ega kohalikus supermarketis, kui naabrionu on parajasti tulnud pohmajooki ostma, sest muidu võib juhtuda, et mõni salapärane kuju viskab mul akna sisse või kraabib auto ära. Seda enam, et enamasti vist titekisa ei meeldi siiski emmedele endile kah. Ja ma olen alati mõelnud, kui loen kirjeldusi sellest, kuidas lapsi öösel magama õpetatakse (teate küll, laske kümme minutit nutta, siis natuke lohutage, siis laske veel kümme minutit nutta ja korrake nii lõputult, teoreetiliselt laps harjub mõne nädalaga), et huvitav, kas naabritega on selles osas kokku lepitud või on lihtsalt arvestatud sellega, et las kannatavad paar nädalat, kuni meie koolitusprotsess läbi saab. Siin võivad staažikad kakablogijad kommenteerida, kuidas nende puhul oli, Tikker vist näiteks kasutas seda meetodit.

Igatahes elementaarsest kasvatusest vist ikka ei pääse, ära jätta saab ainult butafooria nagu noa ja kahvliga söömine, 3aastaselt lipsusõlme sidumine jne. Kui lased tal enda riided sitaseks mäkerdada, pead sa neid ju pesema. Nii et traditsioonilisel ameerika isal on lihtne öelda, et las laps mängib, ega ta tulevikus rohkem puhtust ei hoia, kui me praegu teda selleks sunnime, aga mul oleks emana sellest täiesti savi – mind huvitab see, et ma PRAEGU ei peaks kolm korda päevas kellegi pükse pesema või kellegi tuba tema asemel koristama.

Lisaks on kasvatamine ja õpetamine kaks eri asja. Kasvatus on tõesti ainult kultuurikihi vägisi peale mäkerdamine, millest suurem osa hajub, kui laps teismeikka jõuab ja kunagi täiskasvanuks saades asendab ta selle endale sobiva kultuurikihiga, elades vahepealsel ajal nagu karjamaale lastud loom ja põhjustades sellega oma emale palju meelehärmi. Õpetus on aga igavene, kui laps ikka juba kord lugema on õpetatud, siis ta seda ära ei unusta. Ma tean siiani, et konn koeb aprillis (erandiks näiteks rohelised konnad jms), kuigi see mind absoluutselt ei koti ja ma lapsena isegi bravuurikalt teatasin, et mind absoluutselt ei huvita, kas ja millal konn koob. Ja kuna õpetus on just see osa, mis annab lapsele eelise tulevikuks, siis sellega tuleb paratamatult mingil määral tegeleda ja see on see osa, mis üldiselt väsitav kipub olema.

Majandusprofessori jaoks see ilmselgelt probleem ei ole, sest tema meelest on lastega koos lugemine good clean fun (oioioi, milline stiiliviga praegu, pardon my french) ja arvata on, et ka muudest huvitavadest asjadest rääkimine tuleb seal peres loomulikult, aga siin aknast välja vaadates tundub just, et kasvatusele pannakse kohati tunduvalt suuremat rõhku, kui teadmistele – sest seda naabrid näevad, aga seda, et lapse hariduses on lünk, saan ma alles siis teada, kui ta mu koera silitades taas mõne sellise küsimuse esitab, millest minu kodus raudselt juba enne kooli minekut räägiti.

Vähemalt nii arvab lastetu Rents, aga seekord saan end vabandada kuulsa kirjandusteoreetiku Stéphane Lojkine’i sõnadega:”Mulle meeldib hulga rohkem rääkida asjadest, millest ma midagi ei tea. See on hulga lõbusam.”