Andke andeks see jube pealkiri, aga tundub, et röögatud stiilivead on mulle tõesti nii omased, et ma ise olengi üks suur stiiliviga. Vahelduseks halaks ka veits oma rasket elu, et te näeksite, et ka ilusate ja andekate igapäev ei pruugi alati kerge olla. Nimelt olen ma mõneks ajaks koertega üksi. See tähendab, et kui ma ei leia just sobival hetkel kaaslast, kes minuga jalutaks (ja seda, et parajasti on sobiv hetk, tean ma alles siis, kui see hetk käes on, väga eksprompt värk), pean ma neid ühekaupa jalutama, sest Oskar on selline energiapomm, et esiteks oleks nendega korraga jalutamine väsitav ja teiseks ei taha ma võtta seda riski, et me kohtume teise isase koeraga olukorras, kus ma ei pea kinni hoidma ainult Oskarit, vaid ka 30 kg lisaraskust.
Esiteks, et ei mõeldaks, et ma olen lihtsalt sitt koeraomanik, selgitan ma, et selliseid olukordi toimub paar korda aastas, enamasti kevadel (kui päike tuleb välja ja koeratüdrukutel algavad jooksuajad) ja sügisel. Teiseks mõtlesin ma ise ka varem, et kõik Oskarisuguste omanikud on saamatud, sest näiteks Atuga juhtus meil eile selline lugu, et hakkasime trepist alla minema (ta polnud rihma otsas) ja avastasime, et meile kõnnib vastu kass, kes oli meist maksimum meetri kaugusel. Atu istus kohe käsu peale, lasi end rihmastada ja oli üsna rahulikult nõus kassist mööduma. Kass seisis soolasambana, kuni me ära olime läinud, ilmselt oli see tema jaoks üsna ebameeldiv üllatus.
Aga Oskariga on igal kevadel mõnda aega jalutuskäigud sellised nagu üleeile. Esmalt ta sikutab nagu hull, kuigi tal on poov rihm kaelas. Mingid lahendused teemal “jää seisma kuni ta rahuneb ja siis minge edasi” ei aita, sest ta jääb seisma küll, aga ta EI rahune. Jalutamaminek on tema jaoks nii põnev, et peale vaadates arvaks tõesti, et temaga tehakse seda maksimum kord kuus. Näiteks võtab see, kui talle rihm kaela pannakse, tal suurest põnevusest kõhu lahti ja ta punnitab jalutuskäigu jooksul innukalt vähemalt neli korda (õnneks nii, et kaks esimest korda on normaalselt koristatavad ja kaks viimast nagunii midagi peale paari tilga ei tule, mis ei takista teda pingutamast). Eile oli kordade arvuks KUUS. Omanik siis seisab kõrval lolli näoga ja möödakäijad ilmselt mõtlevad, et vahi raiska, ei taha koera tagant koristada – sest ega nemad ju eemalt ei näe, et polegi midagi koristada.
Lisaks sõi ta igasugu rõvedusi (kaks korda, kuigi esimene kord sai juba karistada, oli vaja pool tundi hiljem sama teha) ja eiras käsklust “stopp”. Käsklus “stopp” nimelt on selline käsklus, et kui ta on rihmas, reageerib ta sellele KOHE, sest see tähendab tavaliselt, et ta saab lahti, aga kui ta on lahtiselt, läheb vahel mitu meetrit aeglustamiseks, enne kui päris seisma jäädakse, sest siis on ju oht, et pannakse rihma otsa. Eile sikutasin karmilt selle peale ta mitu meetrit tagasi, et ta aru saaks, et nüüd läks viltu. Aga ta on ikka tõsine rajakas, kui tahab mingit rõvedust süüa või mitte peatuda, sest teeb parajasti midagi põnevat, siis teeb ta enne selle asja ära (näiteks kahmab suu täis ja jookseb matsutades eest ära) ja siis tuleb ja viskab selili sellise näoga, et “Ära näkku löö, ma töötan näitlejana”. Tõsi küll, teisel katsel hiilis ta sööma väga vargsi ja tuli esimese käratuse peale kohe ära. Igatahes päris jube tunne oli kodus, hing täis ja aju tühi. Tõin koju ja drillisin mõlemat koera tükk aega õhtusöögiks ostetud lihapallidega, et näha, kas mäletavad veel käsklusi. Mäletasid ja kuidas veel, kui motivatsiooni (=lihapalli) oli, siis tuldi isegi jooksuga jala kõrvale istuma, keha vastu mu jalga surutud. Ei mingit venimist enam. Mul oli tuju kohe hulga parem, eriti pärast seda, kui sõin ära pool sellest allahinnatud süldist, mis ma koertele ostnud olin.
Lõpetame positiivse noodiga – täna käisin koos MNC ja kahe koeraga korraga jalutamas ja kõik oli juba parem. Oskar oli küll kõigest poolpoova rihmaga, aga käitus täiesti normaalselt, tuli kutsumise peale ära, ei tõmmelnud liigselt jne. Kohe meel läheb rõõmsaks selle peale.
Pärdikute päevaraamat 