Lugesin üht blogi, kus tüdruk (nime ma ei pane ja guugeldamist võimaldavaid fraase väldin, sest ilmselt ta siis ei taha väga silma paista) kirjutas, et kuigi talle meeldib lugeda, kuidas meie kohalikud teravmeelitsejad loll-naiiv-ninnu-nännu-blogijatele ära panevad, kardab ta alati, et ehk jääb ka tema blogi nendele lõukoertele hambusse. Noh, et talle ka meeldivad lilled ja liblikad. Ütlen kohe oma ülikriitilise pilguga ära, et see hirm on iseenesest alusetu, sest esiteks puudub tema blogis esimene neist nimekirja saanud omadussõnadest, mis kõiki neid teisi iiseloomustab, ja teiseks on selle tüdruku blogi üks vähestest nö lillelaste blogidest, mille lugemist ma tõesti naudin ja millele ma tegelikult kirjutaja kehvematel päevadel kaasa elan. Sest ta on küll selline õrnake, aga mitte lollil või saamatul viisil, vaid sellisel armsal. Aga see-selleks, see lõik oli lihtsalt selleks, et öelda, et ära karda, sulle/sinu kohta ei ütle keegi halvasti, sest pole põhjust.
Aga mõtlesin hoopis selle peale, et ma ka ei viitsi neid loll-blogisid lugeda (kuigi “kiusajate” blogisid loen hea meelega ja naeran) ja ma tean miks. Mulle ei meeldi lollust kindla isikuga seostada. Kui ma käin Perekoolis, saan ma siiski ette kujutada, et see on mingi Viies Eesti, kes seal seda täiesti hullumeelset juttu ajab. Ma ei taha näha, et sellised on üliõpilased või tavalised inimesed, keda me oleme harjunud igapäevaselt normaalseks pidama. Ma tean, et see on pea liiva alla peitmine, aga see mõte tõesti häirib mind. Nimeliselt pahasti öelda mulle ka ei meeldi, sest ma tean, et see ei tee neid paremaks ja noh, kui nad kellelegi liiga ei tee, las nad siis olla, aga ennast ajab ka vahepeal naerma. See ajab ka naerma, kui ma siis naeran (enamasti nimesid nimetamata, sest mis ma ikka inimest kurvastan) ja tuleb keegi ja ütleb, et ma olen alatu, kuigi ise on just feissbukki koleda blogija pildi pannud. Elu on lihtsalt selline, ega nutta parem pole.
Kusjuures tõesti, kinnitan veelkord avalikult, et nö kurjadel blogijatel ei ole tegelikult mingit probleemi enesehinnanguga või armastuse puudumisega vms, nad on lihtsalt hämmeldunud ja ei saa aru, kuidas mõni inimene saab selline tainas olla. Kui ise selline ei ole, võib sellise asja lugemine paras šokk olla. Aga mõned neist kurjadest blogijatest isegi kallistavad üksteist, päriselt. Ja ma siiralt usun, et nad tglt ei kiusa kiusamise pärast, vaid neid lihtsalt jätkuvalt häirib see lollus, mida maailmas nii palju on, ja nad tunnevad vahel, et tahaksid inimest, kelle elu tiirleb ainult ümber uute riiete ja õhtusöögi, veidi togida, et näha, kas ta mõtleb selle peale vahelduseks midagi muud. Enamasti muidugi ei mõtle, aga mis seal ikka. Ja eks need ilusad inimesed omakorda naeravad isekeskis koledate kuivikute üle, kes ei viitsi poodi minnes kunstripsmeidki külge panna. Elu on selline.