teravmeelsed teravkeeled

Lugesin üht blogi, kus tüdruk (nime ma ei pane ja guugeldamist võimaldavaid fraase väldin, sest ilmselt ta siis ei taha väga silma paista) kirjutas, et kuigi talle meeldib lugeda, kuidas meie kohalikud teravmeelitsejad loll-naiiv-ninnu-nännu-blogijatele ära panevad, kardab ta alati, et ehk jääb ka tema blogi nendele lõukoertele hambusse. Noh, et talle ka meeldivad lilled ja liblikad. Ütlen kohe oma ülikriitilise pilguga ära, et see hirm on iseenesest alusetu, sest esiteks puudub tema blogis esimene neist nimekirja saanud omadussõnadest, mis kõiki neid teisi iiseloomustab, ja teiseks on selle tüdruku blogi üks vähestest nö lillelaste blogidest, mille lugemist ma tõesti naudin ja millele ma tegelikult kirjutaja kehvematel päevadel kaasa elan. Sest ta on küll selline õrnake, aga mitte lollil või saamatul viisil, vaid sellisel armsal. Aga see-selleks, see lõik oli lihtsalt selleks, et öelda, et ära karda, sulle/sinu kohta ei ütle keegi halvasti, sest pole põhjust.

Aga mõtlesin hoopis selle peale, et ma ka ei viitsi neid loll-blogisid lugeda (kuigi “kiusajate” blogisid loen hea meelega ja naeran) ja ma tean miks. Mulle ei meeldi lollust kindla isikuga seostada. Kui ma käin Perekoolis, saan ma siiski ette kujutada, et see on mingi Viies Eesti, kes seal seda täiesti hullumeelset juttu ajab. Ma ei taha näha, et sellised on üliõpilased või tavalised inimesed, keda me oleme harjunud igapäevaselt normaalseks pidama. Ma tean, et see on pea liiva alla peitmine, aga see mõte tõesti häirib mind. Nimeliselt pahasti öelda mulle ka ei meeldi, sest ma tean, et see ei tee neid paremaks ja noh, kui nad kellelegi liiga ei tee, las nad siis olla, aga ennast ajab ka vahepeal naerma. See ajab ka naerma, kui ma siis naeran (enamasti nimesid nimetamata, sest mis ma ikka inimest kurvastan) ja tuleb keegi ja ütleb, et ma olen alatu, kuigi ise on just feissbukki koleda blogija pildi pannud. Elu on lihtsalt selline, ega nutta parem pole.

Kusjuures tõesti, kinnitan veelkord avalikult, et nö kurjadel blogijatel ei ole tegelikult mingit probleemi enesehinnanguga või armastuse puudumisega vms, nad on lihtsalt hämmeldunud ja ei saa aru, kuidas mõni inimene saab selline tainas olla. Kui ise selline ei ole, võib sellise asja lugemine paras šokk olla. Aga mõned neist kurjadest blogijatest isegi kallistavad üksteist, päriselt. Ja ma siiralt usun, et nad tglt ei kiusa kiusamise pärast, vaid neid lihtsalt jätkuvalt häirib see lollus, mida maailmas nii palju on, ja nad tunnevad vahel, et tahaksid inimest, kelle elu tiirleb ainult ümber uute riiete ja õhtusöögi, veidi togida, et näha, kas ta mõtleb selle peale vahelduseks midagi muud. Enamasti muidugi ei mõtle, aga mis seal ikka. Ja eks need ilusad inimesed omakorda naeravad isekeskis koledate kuivikute üle, kes ei viitsi poodi minnes kunstripsmeidki külge panna. Elu on selline.

Üks nummi prantsuse blogi

See on moeblogi, aga ei ole kah, sest ta räägib ka oma igapäevaelust. Oluline on aga see, et kirjutatakse piisavalt lihtsas keeles, aga piisavalt huvitavalt, et oleks motivatsiooni end harida. Ei peeta seda kusjuures mitte Prantsusmaal, vaid põhiliselt New Yorgis. Panin lingi paremale äärde ka, nii et leiate selle soovi korral sealt hõlpsasti üles. Ja siia lisasin ühe sealt blogist varastatud pildi tänavamoest, et näeksite, mis seal umbes näitab.

Aga esialgu link siin: Garance Doré.

loll-reena tegutseb jälle

Keerasin töö juures ühe asja päris korralikult pekki. Mitte hostelitöös, teises töös. Käisin nimelt hiljuti koolitusel, et saaks hakata rohkem raha teenima, ja kui sain uue värgi tellimuse ja raha pakuti enamvähem sama palju (kokku teenin ühe töö eest, mis võtab mul rohkem kui ühe tööpäeva, viis eurot rohkem*), tegin selle rahuliku südamega ära ja ei tulnud selle pealegi, et midagi viltu võiks olla – ja nüüd tuli välja, et ma ei oleks pidanud tegema mitte uut asja, vaid MÕLEMAT. Hea, et öises vahetuses tööl olen ja saan kibekähku teise poole tööst ka ära teha, aga krt, niimoodi pange pole ma vist ikka väga ammu pannud. Oleks võinud ju igaks juhuks üle küsida või midagi, aga ei, loll teeb ikka lihtsalt niisama.

* Nojah, kui mõtlema hakata, saan ma selle eest uue hambapasta

taas liikidevahelisest ebavõrdsusest

Tahtsin kommenteerida Katselooma enese “kodus“, aga süsteem ei lasknud, teatas, et blogi ei aktsepteeri anonüümseid kommentaare, kuigi ma olin google’i kontole sisse loginud. Tegelikult ma saan aru, et inimesel on paha tuju, sest ta lemmik on viga saanud, ja ilmselt ta igapäevaelus ei mõtle nii, nii et postitus ei ole otseselt tema pihta, lihtsalt neist mõtetest ajendatud. Minu jaoks on lihtsalt üllatav, et ollakse pahane hulkuvate koerte peale, kuigi üsna tõenäoliselt ei saanud see kass hammustada oma koduaias ja järelikult on tegu hulkuva kassiga, kes samuti inimestele probleeme tekitab.

Jah, hulkuvad koerad on suureks probleemiks nii linnas kui maal. Aga hulkuvad kassid täpselt samuti. Eelkõige küll isased, sest nemad on need, kes teistega kaklevad, märgistavad (sh näiteks lapsevankreid, autosid, uksematte jne) ja muud sellist teevad, aga end kergendama peavad nad kõik. Liivakasti võib küll kinnise ehitada, aga lillepeenrale ju kasti peale ei pane. Lisaks on inimesed Eestis korduvalt linnas vastu posti või teist autot sõitnud, sest kass või koer on teele ette jooksnud. Rääkimata südamevalust, mida peab tundma minusugune korralik koeraomanik, kui tema koer(ad) OMA TERRITOORIUMIL kellegi hulkuva kassi kätte saavad. Me saame ju kõik aru, et selle kassiomaniku perse peaks nende hammaste vahel olema, aga kassi see ju enam ei aita. Ja kassiomanik on hiljem “vastikute koerte” peale vihane ja leiab, et nad on “tapjad, kes tuleks magama panna” (minu koerad näiteks magavad vanaema kassiga ühes voodis ja naabrite kassi ei puudu). Või et autojuht on värdjas, kes “kihutab keset linna”. See muidugi ei käi Katselooma kohta, tema blogi jätab tast väga mõistliku inimese mulje, räägin praegu loomaomanikest üleüldiselt. Mitte kordagi ei ole ma sellises situatsioonis kellegi suust kuulnud sõnu:”Olen ma alles tõbras, ma panin oma kassi elu ju teadlikult ohtu, kui ta linnas/maal välja lasin.”

Ohud nimelt ei ähvarda ainult linnas. Meie korterikaaslase pere elab väga maal – st mitte pisikeses asulas, vaid ikka päris maal. Kasse seal üldiselt ei loeta/steriliseerita, aga looduslik valik toimub väga teravalt, sest valdava enamuse söövad rebased ära, suureks kasvavad need, kellel on korraga nii õnne, mõistust kui füüsilist võimekust. Nii et pidevalt on neil üks-kaks kassi – pole kuulda olnud, et nad rebaseid kiruksid, saavad aru, et elu on selline.

Lemmiku lahtiselt pidamine tähendab riski võtmist ja halva õnne korral negatiivsete tagajärgedega leppimist. Täna on Reporteris lugu koerast, keda tulistati õhupüssist tema oma koduaias – selline asi on ootamatu, jube ja nördimust tekitav. See, kui hulkuv kass kohtub hulkuva koeraga ja saab hammustada – see on elu.

Katselooma Miule soovin kiiret paranemist ja rohkem õnne edasises elus.

Meid ei huvita. Ei ole mõtet rääkida, me ei taha teada.

Minu jaoks on täiesti arusaamatu, et kui avaldati uudiseid Josef Fritzlist, kommenteerisid sajad inimesed. Kui räägitakse Eestis toimuvatest vägistamisest, on kõik vihased, välja arvatud mõned idioodid, kes leiavad, et ju siis noor naisterahvas ei oleks pidanud vägistajaga samal planeedil eksisteerima. Aga kui selgub, et mees on koos oma emaga vaimupuudega naise orjastanud, teda prostituudina müünud, peksnud, tema raha ära võtnud (jutt ei käi siis “teenitud” tasust, mida naine nagunii ei näinudki, vaid naise arvele tulnud sotsiaaltoetustest, mis mees enda arvele ümber kandis), pidurdanud tema lapse arengut (laps on kolm ja pool aastat vana ning veel ei räägi ja kannab mähkmeid ja on arstide sõnul alaarendatud – puue diagnoositi alles pärast “armastava pereisa” juurest lahkumist), rääkimata sellest, et laps on pealt näinud, kuidas emme “töötab” – ja neid artikleid lihtsalt eiratakse. Need ei jõuagi Eesti Päevalehest kaugemale. Postimees ja Õhtuleht neid uudiseid ei avalda. Ma ei saa aru, kuidas see võimalik on?

Seda enam, et tegu ei ole lihtsalt jubeda kuriteoga, kus mees teadlikult kasutas ära vaimupuudega inimest ja müüs tema keha – reklaamides teda alaealisena, sest naine näeb tegelikust east tunduvalt noorem välja. Tegu on ka Lasnamäe sotsiaalhoolekande kuritegeliku hooletusega. Neile edastati info toimunu kohta koos palvega naist aidata ja ta tema kupeldajast eraldada. Nad olid teadlikud sellest, et naine on vaimse puudega, nii et ei saa olla juttugi sellest, et nad mõtlesid, et äkki tüdrukule lihtsalt meeldib kergel viisil raha teenida ja see on tema teadlik otsus. Nad olid teadlikud sellest, et mees võttis naise raha ära ja otsustas ise, kuidas on seda kõige otstarbekam kasutada (näiteks mähkmete jaoks seda tihti ei jätkunud, lasteaia jaoks ei jätkunud üldse). Eluliini psühholoogid olid neile kirjutanud, et tuleb välistada edasise seksuaalse ekspluateerimise võimalus ja teha kõik, mis võimalik, et lahti saada sõltuvusest Dmitrist. Lisaks peab Julia võtma ravimeid, mida ta Dmitri juures ei teinud (ilmselt ka nendeks “ei jätkunud raha”).

Ja sellest hoolimata otsustasid sotsiaaltöötajad tüli vältida ja “peret” mitte eraldada, vaid jagasid neile lahkelt erinevaid toetusi. Eluliini psühholoogidele isegi ei vastatud, inimkaubanduse spetsialistid saadeti põhimõtteliselt pikalt. Nimelt ei näinud sotsiaaltöötajad selles olukorras ohtu ei emale ega lapsele. Kusjuures hiljem tegid nad veel pressinõukogule avalduse selle kohta, et ajakirjandus näitab neid halvas valguses. Anna kannatust!  Pressinõukogu leidis muidugi, et kuna nad ühtki esitatud faktidest ümber ei lükka, pole kaebamiseks põhjust.

Kolmas aspekt on veel see, et Julia on pärit lastekodust ja kogu jama sai alguse siis, kui vaimupuudega tüdruk ühel hetkel oma elu peale saadeti. Seega võiks rääkida ka sellest, kas ja kuidas peaks olema korraldatud inimeste (eriti mitte päris tervete inimeste) lastekodust lahkumine ja mis hetkel valesti on, et sellised asjad juhtuvad. Dmitrile esitati küll süüdistus, aga see ei ole ju sugugi esimene kord, kui vaimupuudega naist sel viisil ära kasutatakse. Aruteluks ju ruumi nagu oleks, aga tundub, et kõrgemal ei huvita see kedagi. Kadri Ibruse sõnul ei ole ministeeriumist siiani tema järelepärimiste kohta mitte mingit vastust tulnud. See-eest lugejatelt olevat ta palju vastukaja saanud, nii et hea, et tavainimesedki  kaasa elavad. Tahaks loota, et emal ja lapsel läheb edaspidi paremini.