anna kannatust

räägime lastest

Miskipärast on mulle viimasel ajal palju lapsi tee peale ette jäänud, nii et olen saanud teha mõningaid tähelepanekuid. Tundub, et nad ei erinegi täiskasvanutest nii palju.

Esiteks. Ka nemad on romantilised. Näide: mina olen tööl, teisel pool letti 9aastased poisid, kellel on tulemas korvpallimatš*. Poisid uhkustavad läbisegi sellega, kui tublilt nad ka teiste spordialadega tegelevad. Üks räägib, et ta on eriti kõva käsi rahvastepallis. “Ma viskan alati kõik välja. Laura on alati viimane, kes pihta saab.” Väike paus. “Või noh, ma jätan ta viimaseks…”

Teiseks. Ka nende elu on lava. Jalutan mina Oskariga mööda teed, möödun ühest korterelamust, millel saab alt uksekoodi vajutades tuppa helistada. Umbes 10aastane poiss nutab südantlõhestavalt ja küsib:”Miks sa nii teed? Sa ju tead, et ma ei taha!” Minu kivist süda oli murdumise äärel, päriselt. Kuna ma ei saanud päris hästi aru, kas ta ütles viimases lauses “Ma ei taha sinna tulla” või “Ma ei taha siin olla,” sest ta luksus nutust, kujutasin elavalt ette, kuidas ema ei lase last tuppa, sest töötab prostituudina, või laps ei julge tuppa minna, sest teab, et ema hakkab peksma.

Läbirääkimised said läbi, laps jooksis maja nurga juurde ja hüüdis täiesti tavaliselt ja rõõmsameelselt, ilma igasuguse häälevärinata:”Kuulge, ma pean sööma minema! Võib-olla tohin hiljem veel välja tulla!” Parima väärkoheldud lapse Oscar oleks sealt ära tulnud.

Kolmandaks suudavad lapsed anda väga siirast positiivset tagasisidet. Tuli ükspäev väike Laura ja küsis, kuhu ma lähen. Mina ütlesin, et lähen tööle. Leidis aset dialoog:

Laura: Sa käid tööl?

Rents: Jah.

Laura: Sa käid ju koolis kah.

Rents: Jah.

Laura: Oled sina alles tubli.

Tundsin end kohe tublimana kui tavaliselt. 😀

* Sellega seoses – vanemad, ärge andke oma lastele liiga palju raha kaasa. Need tõmbasid kogu raha eest müügiautomaadist energiajooki ja coca colat, keerasid selle kõik sisse ja jooksid kella seitsmeni hommikul ringi nagu elektrijänesed. Kell pool kaheksa ei suutnud treener neid muidugi äratada ja arvata on, et nad üheksa ajal platsi peal just kõge asjalikumad ei olnud.

P.S. Internetis vigisemine ja uni töötavad kahepeale nagu määdžik, ma tunnen end JUBA hulga paremini. Ja lisaks sain ma positiivset tagasisidet hea töö kohta – tavaliselt sellises olukorras lihtsalt ei öelda midagi, täna öeldi, et “midagi pole valesti”, mis meil tähendab “oh sa tupsununnukene küll, küll sina oled meil alles tubli”.

5 kommentaari “räägime lastest

    1. No nad on vahel jätnud igasuguse tagasiside andmata, ma olen seda ka kiitmisena võtnud. 😀

      Eelmisel nädalal tahtsin neile saata vihast kirja, kui mul oli ainult üks viga – ma olin kasutanud väljendit “kõrgetel kontstel” ja kui toimetaja ütles, et eesti keeles pole sõna “kontstel”, mõtlesin, et küll ma talle alles ÕS-iga näitan. Kahjuks oli ÕS tema poolt, see on see Tartu murrak, mida keegi teine ei tunnista.

  1. :o)
    Ma pidin viimati oma Brugge kirjapildi pärast toimetajaga vaidlema. Õnneks kohanimeandmebaas oli minu poolt ja antud tõlge eeldas ka minu kasutatud kirjapilti.
    Skoor! :o)
    Kiitusega ja laitusega on nad kitsid jah. Neutraalsus on ikka üle kõige.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.