alcohol

nii need aastad lähevad

Kui videos peituv hägune vihje kellelegi arusaamatuks jäi, siis see tähendab, et ma olen taas aastakese vanemaks saanud. Ja nüüd loevad edasi need, kes võtsid vaevaks mulle palju õnne soovida, aga teine pool – olete mu mentaalsest sõbralistist maha kustutatud ja ütleme nii, et seitset ma teie piltidele enam ei pane ja pittu ei kutsu.

Kõik ülejäänud võivad võtta teatavaks, et reedel ca kella üheksast alates olen ma UG-s ja joon iseenda terviseks. Võite minuga ühineda. Minu poolest võite muidugi ka oma naise või koera terviseks juua, lihtsalt saate oma füüsilise keha minuga samasse ruumi paigutada. See käib siis nüüd muidugi eelkõige nende kohta, kes teavad, kes ma olen ja milline ma välja näen ja soovitatavalt natuke isegi tunnevad mind. Kes lihtsalt järsku ligi astub, rinnast kinni rabab ja ütleb:”Ah, ma olen lihtsalt alati tahtnud staarblogija tissi katsuda,” saab vastu hambaid.

Ei oska öelda, kui kaua ma seal olen, aga kuna ma üle kuu aja jooma pole sattunud, võib arvata, et pärast kolmandat siidrit tuleb mul uni peale ja lähen koju magama. Vaevalt et hommikuni laaberdamiseks läheb, ilmselt paar tundi. See ei olnud nüüd nali, sess on mu selliseks sotsiopaadiks muutnud, et ma ei suuda kodust kaua ära olla ja pohmakat ei saa ega taha endale lubada, sest see võtaks ära pool päeva, mil ma teoreetiliselt võiksin midagi produktiivset teha.

P.S. Kui mõni pekiblogijatest (sind mõtlen praegu, Toomas) peaks otsustama kohale ilmuda, siis palun mitte roosas nõukaaegses dressis, mul on siiski ka ilublogi.

faith

nii me siin elame

Juba mitu päeva vana lugu, avastasin, et unustasin “publish” vajutada. Tuleb tädi, räägib inglise keeles puterdades oma probleemist. Koos avastame, et Tartu ainus katoliku kirik on homme suletud.

Proua:”I’ll ask my husband to call them tomorrow. He speaks good English.

Mina:”Your English is good as well.

Proua:”I hope so. I’m from England…”

Eesriie.

art

maailmalõpp ja pidev areng

Näh, reklaamisin siin seda kirjanduskonverentsi ja pidin ise neljapäeva öösel tööl olema ja ärkasin järgmisel päeval nii hilja, et jõudsin ainult konverentsi viimasesse kolmandikku, st viimast kolme loengut kuulama. Päris lahe oli ikkagi, täitsa huvitavat juttu räägiti. Mulle meeldib Hasso Krull (st esseistina ja “targutajana”, ta luuletusi pole ma lugenud), kes rääkis sellest, et apokalüpsis pole sugugi halb asi, aga enne 400 aastat pole meil põhjust seda karta. See-eest tõi ta puraanadest näiteid selle kohta, millised ühe omadega peppu jõudnud kultuuri tunnused on, päris palju tuli ikka tänapäevast tuttav ette, kas või see, et religioosseid raamatuid jagatakse tänavanurkadel, aga ka üleüldine seksuaalne vabameelsus jms.

Eriti pälvis minu tähelepanu aga see, et kui Hasso Krull rääkis õnnelikust ajast, kus inimesed a la elasid pidevas nirvanas, jumalikus kõiketeadvuses jne, avaldas üks tüdruk arvamust, et selline elu on järelikult mõttetu – mingit arengut ei ole. Kusjuures ma olen ise ka arengukultuse ohver, ka mul on selline tunne, et inimene peaks ikka arenema (tegelikult ju muidugi ei peaks, miks ei võiks inimene lihtsalt olla ja elada? see, et inimene peaks arenema, on ainult minu enda kiiks ja ma üritan seda ideed vähemalt endast väljapoole jääva maailma osas alla suruda, sest ma saan ise ka aru, et see on mu üldiste relativistlike seisukohtadega vastuolus), aga see, et see on mõnesse inimesse nii sügavalt juurdunud, et ta ütleb täiesti siiralt, et täiuslikkus on mõttetu – mis on iseenesest täiesti vastuoluline mõttekäik, sest antud hetkel teeb täiuslikkuse ju ebatäiuslikuks just selle täiuslikkus, mis edasist arengut ei võimalda. Ja keegi mõtleb tõsiselt, et oh häda ja viletsust, maailmast on kadunud häda ja viletsus, pole haigusi mida ravida, sõdu, mida peatada. Oh häda. 😀

P.S. Ei saa lisamata jätta, et nägin seal mitut kursaõde, keda ca aasta aega näinud ei ole vms ja nad on kõik ilusamaks läinud. Päriselt. Üks ajas suisa kadedaks – no ajab närvi, kui keegi suudab igapäevaselt kõrge kontsaga saabastes ringi kablutada ja samal ajal naeratada.

P.P.S. Päeva tsitaat tuleb Bill Baileylt:”It’s the joggers I don’t trust. They are the ones who always find the bodies.

faith

Üliõpilane, ma räägin sinuga

Kui sa oled tüüpiline laisk lohe, kes käib ülikoolis selle pärast, et Pirogovil on tore õlut juua ja kooli jõuab ta nagunii harva, siis ära loe edasi. See jutt ei ole sinule. Sina võta rahulikult, naudi elu ja küll kõik läheb veel kenasti.

Sina, kes sa suhtud ülikooli mõistlikult ja rahulikult, enne kolm korda mõtled ja siis otsustad, võid ka seda postitust eirata. See postitus on suunatud hüsteerilistele nohikutele. Jah, teile, kes te iga kuradima kord, kui kell 14. mai kesköötundi lööb ja 15. mai algab, tunnevad vajadust OIS-i tormata ja end registreerima kukkuda, mis sellest, et teil on vaja end regada filosoofia alustesse vms, kus on nagunii 300 vaba kohta. Saate aru, on olemas mõned inimesed, kellel on päriselt vaja registreerida ainetele, mis muidu nina alt ära rabatakse, sest kohtade arv on piiratud ja kohti on vähem kui tahtjaid – ja siis on server koos, sest absoluutselt KÕIGIL on vaja sinna korraga ronida. Mul õnneks pole sel aastal muret, sest mul on käpp sees (oli ka aeg, pärast sadat ja kahtekümmet aastat ülikoolis ei pea vähemalt enam selle pärast muretsema, kas gruppi mahub), aga mõnel inimesel on ja kodanikuühiskonna aktiivse häälekandjana lasub mul nende ees moraalne vastutus. Nii et kui teil ei ole reaalselt kiiret, siis ärge ronige keskööl õppeinfosüsteemi ainult selle pärast, et te olete nohik, kellel laupäeva ööl mitte midagi muud teha ei ole – ronige näiteks selle asemel teki alla ja tuduge või lugege midagi põnevat.

Uncategorized

teravmeelsed teravkeeled

Lugesin üht blogi, kus tüdruk (nime ma ei pane ja guugeldamist võimaldavaid fraase väldin, sest ilmselt ta siis ei taha väga silma paista) kirjutas, et kuigi talle meeldib lugeda, kuidas meie kohalikud teravmeelitsejad loll-naiiv-ninnu-nännu-blogijatele ära panevad, kardab ta alati, et ehk jääb ka tema blogi nendele lõukoertele hambusse. Noh, et talle ka meeldivad lilled ja liblikad. Ütlen kohe oma ülikriitilise pilguga ära, et see hirm on iseenesest alusetu, sest esiteks puudub tema blogis esimene neist nimekirja saanud omadussõnadest, mis kõiki neid teisi iiseloomustab, ja teiseks on selle tüdruku blogi üks vähestest nö lillelaste blogidest, mille lugemist ma tõesti naudin ja millele ma tegelikult kirjutaja kehvematel päevadel kaasa elan. Sest ta on küll selline õrnake, aga mitte lollil või saamatul viisil, vaid sellisel armsal. Aga see-selleks, see lõik oli lihtsalt selleks, et öelda, et ära karda, sulle/sinu kohta ei ütle keegi halvasti, sest pole põhjust.

Aga mõtlesin hoopis selle peale, et ma ka ei viitsi neid loll-blogisid lugeda (kuigi “kiusajate” blogisid loen hea meelega ja naeran) ja ma tean miks. Mulle ei meeldi lollust kindla isikuga seostada. Kui ma käin Perekoolis, saan ma siiski ette kujutada, et see on mingi Viies Eesti, kes seal seda täiesti hullumeelset juttu ajab. Ma ei taha näha, et sellised on üliõpilased või tavalised inimesed, keda me oleme harjunud igapäevaselt normaalseks pidama. Ma tean, et see on pea liiva alla peitmine, aga see mõte tõesti häirib mind. Nimeliselt pahasti öelda mulle ka ei meeldi, sest ma tean, et see ei tee neid paremaks ja noh, kui nad kellelegi liiga ei tee, las nad siis olla, aga ennast ajab ka vahepeal naerma. See ajab ka naerma, kui ma siis naeran (enamasti nimesid nimetamata, sest mis ma ikka inimest kurvastan) ja tuleb keegi ja ütleb, et ma olen alatu, kuigi ise on just feissbukki koleda blogija pildi pannud. Elu on lihtsalt selline, ega nutta parem pole.

Kusjuures tõesti, kinnitan veelkord avalikult, et nö kurjadel blogijatel ei ole tegelikult mingit probleemi enesehinnanguga või armastuse puudumisega vms, nad on lihtsalt hämmeldunud ja ei saa aru, kuidas mõni inimene saab selline tainas olla. Kui ise selline ei ole, võib sellise asja lugemine paras šokk olla. Aga mõned neist kurjadest blogijatest isegi kallistavad üksteist, päriselt. Ja ma siiralt usun, et nad tglt ei kiusa kiusamise pärast, vaid neid lihtsalt jätkuvalt häirib see lollus, mida maailmas nii palju on, ja nad tunnevad vahel, et tahaksid inimest, kelle elu tiirleb ainult ümber uute riiete ja õhtusöögi, veidi togida, et näha, kas ta mõtleb selle peale vahelduseks midagi muud. Enamasti muidugi ei mõtle, aga mis seal ikka. Ja eks need ilusad inimesed omakorda naeravad isekeskis koledate kuivikute üle, kes ei viitsi poodi minnes kunstripsmeidki külge panna. Elu on selline.

faith

Üks nummi prantsuse blogi

See on moeblogi, aga ei ole kah, sest ta räägib ka oma igapäevaelust. Oluline on aga see, et kirjutatakse piisavalt lihtsas keeles, aga piisavalt huvitavalt, et oleks motivatsiooni end harida. Ei peeta seda kusjuures mitte Prantsusmaal, vaid põhiliselt New Yorgis. Panin lingi paremale äärde ka, nii et leiate selle soovi korral sealt hõlpsasti üles. Ja siia lisasin ühe sealt blogist varastatud pildi tänavamoest, et näeksite, mis seal umbes näitab.

Aga esialgu link siin: Garance Doré.

anna kannatust

loll-reena tegutseb jälle

Keerasin töö juures ühe asja päris korralikult pekki. Mitte hostelitöös, teises töös. Käisin nimelt hiljuti koolitusel, et saaks hakata rohkem raha teenima, ja kui sain uue värgi tellimuse ja raha pakuti enamvähem sama palju (kokku teenin ühe töö eest, mis võtab mul rohkem kui ühe tööpäeva, viis eurot rohkem*), tegin selle rahuliku südamega ära ja ei tulnud selle pealegi, et midagi viltu võiks olla – ja nüüd tuli välja, et ma ei oleks pidanud tegema mitte uut asja, vaid MÕLEMAT. Hea, et öises vahetuses tööl olen ja saan kibekähku teise poole tööst ka ära teha, aga krt, niimoodi pange pole ma vist ikka väga ammu pannud. Oleks võinud ju igaks juhuks üle küsida või midagi, aga ei, loll teeb ikka lihtsalt niisama.

* Nojah, kui mõtlema hakata, saan ma selle eest uue hambapasta

faith

taas liikidevahelisest ebavõrdsusest

Tahtsin kommenteerida Katselooma enese “kodus“, aga süsteem ei lasknud, teatas, et blogi ei aktsepteeri anonüümseid kommentaare, kuigi ma olin google’i kontole sisse loginud. Tegelikult ma saan aru, et inimesel on paha tuju, sest ta lemmik on viga saanud, ja ilmselt ta igapäevaelus ei mõtle nii, nii et postitus ei ole otseselt tema pihta, lihtsalt neist mõtetest ajendatud. Minu jaoks on lihtsalt üllatav, et ollakse pahane hulkuvate koerte peale, kuigi üsna tõenäoliselt ei saanud see kass hammustada oma koduaias ja järelikult on tegu hulkuva kassiga, kes samuti inimestele probleeme tekitab.

Jah, hulkuvad koerad on suureks probleemiks nii linnas kui maal. Aga hulkuvad kassid täpselt samuti. Eelkõige küll isased, sest nemad on need, kes teistega kaklevad, märgistavad (sh näiteks lapsevankreid, autosid, uksematte jne) ja muud sellist teevad, aga end kergendama peavad nad kõik. Liivakasti võib küll kinnise ehitada, aga lillepeenrale ju kasti peale ei pane. Lisaks on inimesed Eestis korduvalt linnas vastu posti või teist autot sõitnud, sest kass või koer on teele ette jooksnud. Rääkimata südamevalust, mida peab tundma minusugune korralik koeraomanik, kui tema koer(ad) OMA TERRITOORIUMIL kellegi hulkuva kassi kätte saavad. Me saame ju kõik aru, et selle kassiomaniku perse peaks nende hammaste vahel olema, aga kassi see ju enam ei aita. Ja kassiomanik on hiljem “vastikute koerte” peale vihane ja leiab, et nad on “tapjad, kes tuleks magama panna” (minu koerad näiteks magavad vanaema kassiga ühes voodis ja naabrite kassi ei puudu). Või et autojuht on värdjas, kes “kihutab keset linna”. See muidugi ei käi Katselooma kohta, tema blogi jätab tast väga mõistliku inimese mulje, räägin praegu loomaomanikest üleüldiselt. Mitte kordagi ei ole ma sellises situatsioonis kellegi suust kuulnud sõnu:”Olen ma alles tõbras, ma panin oma kassi elu ju teadlikult ohtu, kui ta linnas/maal välja lasin.”

Ohud nimelt ei ähvarda ainult linnas. Meie korterikaaslase pere elab väga maal – st mitte pisikeses asulas, vaid ikka päris maal. Kasse seal üldiselt ei loeta/steriliseerita, aga looduslik valik toimub väga teravalt, sest valdava enamuse söövad rebased ära, suureks kasvavad need, kellel on korraga nii õnne, mõistust kui füüsilist võimekust. Nii et pidevalt on neil üks-kaks kassi – pole kuulda olnud, et nad rebaseid kiruksid, saavad aru, et elu on selline.

Lemmiku lahtiselt pidamine tähendab riski võtmist ja halva õnne korral negatiivsete tagajärgedega leppimist. Täna on Reporteris lugu koerast, keda tulistati õhupüssist tema oma koduaias – selline asi on ootamatu, jube ja nördimust tekitav. See, kui hulkuv kass kohtub hulkuva koeraga ja saab hammustada – see on elu.

Katselooma Miule soovin kiiret paranemist ja rohkem õnne edasises elus.

anna kannatust

Meid ei huvita. Ei ole mõtet rääkida, me ei taha teada.

Minu jaoks on täiesti arusaamatu, et kui avaldati uudiseid Josef Fritzlist, kommenteerisid sajad inimesed. Kui räägitakse Eestis toimuvatest vägistamisest, on kõik vihased, välja arvatud mõned idioodid, kes leiavad, et ju siis noor naisterahvas ei oleks pidanud vägistajaga samal planeedil eksisteerima. Aga kui selgub, et mees on koos oma emaga vaimupuudega naise orjastanud, teda prostituudina müünud, peksnud, tema raha ära võtnud (jutt ei käi siis “teenitud” tasust, mida naine nagunii ei näinudki, vaid naise arvele tulnud sotsiaaltoetustest, mis mees enda arvele ümber kandis), pidurdanud tema lapse arengut (laps on kolm ja pool aastat vana ning veel ei räägi ja kannab mähkmeid ja on arstide sõnul alaarendatud – puue diagnoositi alles pärast “armastava pereisa” juurest lahkumist), rääkimata sellest, et laps on pealt näinud, kuidas emme “töötab” – ja neid artikleid lihtsalt eiratakse. Need ei jõuagi Eesti Päevalehest kaugemale. Postimees ja Õhtuleht neid uudiseid ei avalda. Ma ei saa aru, kuidas see võimalik on?

Seda enam, et tegu ei ole lihtsalt jubeda kuriteoga, kus mees teadlikult kasutas ära vaimupuudega inimest ja müüs tema keha – reklaamides teda alaealisena, sest naine näeb tegelikust east tunduvalt noorem välja. Tegu on ka Lasnamäe sotsiaalhoolekande kuritegeliku hooletusega. Neile edastati info toimunu kohta koos palvega naist aidata ja ta tema kupeldajast eraldada. Nad olid teadlikud sellest, et naine on vaimse puudega, nii et ei saa olla juttugi sellest, et nad mõtlesid, et äkki tüdrukule lihtsalt meeldib kergel viisil raha teenida ja see on tema teadlik otsus. Nad olid teadlikud sellest, et mees võttis naise raha ära ja otsustas ise, kuidas on seda kõige otstarbekam kasutada (näiteks mähkmete jaoks seda tihti ei jätkunud, lasteaia jaoks ei jätkunud üldse). Eluliini psühholoogid olid neile kirjutanud, et tuleb välistada edasise seksuaalse ekspluateerimise võimalus ja teha kõik, mis võimalik, et lahti saada sõltuvusest Dmitrist. Lisaks peab Julia võtma ravimeid, mida ta Dmitri juures ei teinud (ilmselt ka nendeks “ei jätkunud raha”).

Ja sellest hoolimata otsustasid sotsiaaltöötajad tüli vältida ja “peret” mitte eraldada, vaid jagasid neile lahkelt erinevaid toetusi. Eluliini psühholoogidele isegi ei vastatud, inimkaubanduse spetsialistid saadeti põhimõtteliselt pikalt. Nimelt ei näinud sotsiaaltöötajad selles olukorras ohtu ei emale ega lapsele. Kusjuures hiljem tegid nad veel pressinõukogule avalduse selle kohta, et ajakirjandus näitab neid halvas valguses. Anna kannatust!  Pressinõukogu leidis muidugi, et kuna nad ühtki esitatud faktidest ümber ei lükka, pole kaebamiseks põhjust.

Kolmas aspekt on veel see, et Julia on pärit lastekodust ja kogu jama sai alguse siis, kui vaimupuudega tüdruk ühel hetkel oma elu peale saadeti. Seega võiks rääkida ka sellest, kas ja kuidas peaks olema korraldatud inimeste (eriti mitte päris tervete inimeste) lastekodust lahkumine ja mis hetkel valesti on, et sellised asjad juhtuvad. Dmitrile esitati küll süüdistus, aga see ei ole ju sugugi esimene kord, kui vaimupuudega naist sel viisil ära kasutatakse. Aruteluks ju ruumi nagu oleks, aga tundub, et kõrgemal ei huvita see kedagi. Kadri Ibruse sõnul ei ole ministeeriumist siiani tema järelepärimiste kohta mitte mingit vastust tulnud. See-eest lugejatelt olevat ta palju vastukaja saanud, nii et hea, et tavainimesedki  kaasa elavad. Tahaks loota, et emal ja lapsel läheb edaspidi paremini.

faith

hilinenud emadepäevavärk

Avastasin Puhvis Kuke blogist Tina Fey suurepärased mõtted emaduse teemadel. Tina Fey on lahe, mulle meeldib, kuidas ta kirjutab. Ja hoolimata sellest, et ka minu nahk on määritud, tahan ma seda teiega jagada, sest see on lihtsalt nii armas. Tina Fey kirjutas nii:

First, Lord: No tattoos. May neither the Chinese symbol for truth nor Winnie-the-Pooh holding the FSU logo stain her tender haunches. May she be beautiful but not damaged, for it’s the damage that draws the creepy soccer coach’s eye, not the beauty. When the crystal meth is offered, may she remember the parents who cut her grapes in half, and stick with beer.

Guide her, protect her when crossing the street, stepping onto boats, swimming in the ocean, swimming in pools, walking near pools, standing on the subway platform, crossing 86th Street, stepping off of boats, using mall restrooms, getting on and off escalators, driving on country roads while arguing, leaning on large windows, walking in parking lots, riding Ferris wheels, roller-coasters, log flumes, or anything called “Hell Drop,” “Tower of Torture,” or “The Death Spiral Rock ‘N Zero G Roll featuring Aerosmith,” and standing on any kind of balcony ever, anywhere, at any age.

Lead her away from acting, but not all the way to finance – something where she can make her own hours but still feel intellectually fulfilled and get outside sometimes and not have to wear high heels. What would that be, Lord? Architecture, midwifery, golf course design? I’m asking you because if I knew, I’d be doing it, youdammit.

May she play the drums to the fiery rhythm of her own hearts with the sinewy strength of her own arms, so she need not lie with drummers.

Grant her a Rough Patch from twelve to seventeen.Let her draw horses and be interested in Barbies for much too long, For childhood is short – a Tiger Flower blooming Magenta for one day – and adulthood is long and dry-humping in cars will wait.

Oh Lord, break the Internet forever, that she may be spared the misspelled invective of her peers and the online marketing campaign for “Rape Hostel V: Girls Just Wanna Get Stabbed.”

And when she one day turns on me and calls me a bitch in front of Hollister, give me strength, Lord, to yank her directly into a cab in front of her friends, for I will not have that nonsense. I will not have it.

And should she choose to be a Mother one day, be my eyes, Lord, that I may see her, lying on a blanket on the floor at 4:50 A.M., all-at-once exhausted, bored, and in love with the little creature whose poop is leaking up its back. “My mother did this for me once,”she will realize as she cleans feces off her baby’s neck. “My mother did this for me.” And the delayed gratitude will wash over her as it does each generation and she will make a Mental Note to call me. And she will forget. But I’ll know, because I peeped it with Your God eyes.

God, love her.