kui palju jama võib ühe raamatuga olla?

Kirjutasin kaks kuud tagasi, et ostsin grammatikaharjutuste raamatu, mis osutus üsna kasutuks, sest selgus, et “soovi korral saadaval ka vastused” tähendas tegelikult, et vastuste eest ei taheta mitte ainult raha, vaid neid tuleb ka kuus kuni kaheksa nädalat oodata. Mis mul ikka peale hakata oli, vigisesin pisut ja ütlesin, et tahan ikka vastuseid kah, vastasel juhul võin selle raamatu kohe minema visata.

Nüüd sai kaheksa nädalat täis, saatsin neile meili – ja sain teada, et raamat on ümbertrükkimisel, seega seda kahjuks enne sügist ei saa. Kui  oma kümme näppu välja võtta ja  kalendris näpuga järge ajada, selgub, et sügiseni (st kooli alguseni, mis minu jaoks on sügis) on juhuslikult kaheksa nädalat, nii et paranoik minus tahaks teada, kui suur on tõenäosus, et nad mõtlesid, et see vigisev eit teatab nagunii hiljem, et tegelt ei taha ta midagi (või käis vigisev eit lihtsalt pinda) ja tegelikult ei tellitudki midagi ja kui minu uue meili peale lõpuks liigutama hakati, selgus, et läheb veel kaheksa nädalat.

Mitteparanoik mõtleb aga sellele, et ei tea, kui tihti juhtub, et üks raamatupood tellib midagi suurelt kirjastuselt, lepitakse kokku, et see jõuab kuue kuni kaheksa nädala pärast kohale ja alles kaheksa nädala pärast helistatakse kirjastusest ja öeldakse, et “Kuulge, me unustasime täiega ära, et raamatud on ju ümbertrükkimisel, sorry, sügisel saate.” Miski ütleb mulle, et tavaliselt nii ei juhtu, vaid pood saab sellest ikka üsna varakult teada, mis tähendab, et ka klienti on võimalik sellest varakult informeerida, et ta saaks selle soovi korral endale mujalt hankida. Mitte et seda väga laialt saada oleks, aga selline käitumine oleks viisakas. Praegune käitumine on bad tone, very bad tone.

* Praegu leidsin selle ainult ühest Tšehhi veebipoest, aga kuigi hind oli paranduste oma, oli kirjeldus siiski lihtsalt raamatu oma, mis tähendab, et ilmselt pean hakkama oma tutvusringkonna ainsat peaaegu tsehhitari anuma, et ta neile helistaks ja küsiks, millega siis ikka tegu on.

vaatasin sadat filmi

ja ükski ei avaldanud sitaks muljet. Esimene oli “Gone Baby Gone” ehk “Kui lapsuke kaob”. See oli tegelikult üsna hea, kui mööda vaadata sellest, et kohati kiskus Eesti filmiks – teate küll, peategelane vaatab pikalt kaugusse ja ohkab ja teeb diipi nägu, ka siis, kui selleks otseselt põhjust ei ole. Igatahes aitab ülimoraalne detektiiv otsida ühe narkohoora kadunud last ja lugu iseenesest on üsna põnev ja seda ei riku ära isegi see, et režissööriks on Ben Affleck, kes on peaossa pannud oma venna. Ainult lõpu peale tahtsin vihast jalgu trampima hakata.

Järgmised kaks filmi ärritasid mind mõlemad tuntud igavese järgnevuse tendentsiga. Ehk siis mõlemad olid tehtud suhtumisega “Meil tuleb siin vähemalt triloogia ja esimene osa on sissejuhatus, nii et esimesed tund aega ei peagi midagi PÄRISELT juhtuma” (esimene) või “Meil tuleb siin vähemalt triloogia ja esimene osa on sissejuhatus, nii et süžee ei peagi end päris normaalselt välja mängima, filmi alguses jutuks olnu ei pea veel tegelikult juhtuma ja lõpp ei peagi mingeid lahendusi andma”. Nagu WTF, ma tunnen end petetuna, kui ma sellist asja vaatan. Nad peaksid olema kohustatud selle kohta punase hoiatuskirja karbi kaanele panema.

Esimene neist oli film, millele internetis viidatakse kui “see sitt film tiinekast superkangelasega” ehk “I am number four“. Ütleme nii, et iseloomustus vastab küll tõele ja tegu on ebaloogilise süžeega filmiga, kus peategelane tundub olevat täielik imbetsill, aga seltskonnas vaatamiseks on see okei, sest pidevalt saab millegi üle irvitada ja filmi tegelasi mõnitada. Kuigi, ärge saage valesti aru, teie ellu see igatahes midagi juurde ei anna ja poolikuks jääb see kah.

Ja viimane film, mille vaatamist ma tegelikult väga nautisin (okei, ma nautisin kadunud lapsukese filmi kah, kuigi peategelase idiootsus ja matšolikkusega läbipõimitud ülimoraalsus mind ärritas), oli “Cirque du freak: Vampiiri assistent“. Pealkiri on hea ja lisaväärtust annab see, et Salma Hayek mängib kaunist naist, kel lembehetkedel habe kasvama hakkab. Põhimõtteliselt on tegu lastefilmiga ja kui seda selle pilguga vaadata, on see isegi üsna tore, kuigi see klassikaline (SPOILER) “parimatest sõpradest saavad archenemies” on siin veidi totter, sest nende kahe tüübi puhul tekib juba alguses küsimus, et miks nad üldse sõbrad on, kui üks on normaalne inimene ja teine käitumisprobleemide ja sotsiaalsete hälvetega imelik. Aga see oli vähemalt huvitav ja midagi juhtus ja tore oli vaadata, ei tekkinudki tahtmist kogu aeg millegi kallal möliseda. Nii et plusspunktid selle eest.

finalement!!!

Olen lõppenud semestril endast tõesti viimsegi andnud. Seetõttu oli väga sobilik, et semestri lõppu tähistasin ma sellega, et andsin lisaks ära ka pool liitrit verd. Puhas juhus tegelikult, läksin lihtsalt sõbranna slash sugulasega kaasa ja olin täiesti kindel, et minu verd nagunii ei taheta, sest ma käin seal mitu korda aastas ja viimati nõustuti mu verd võtma aastal 2008, muidu on pidevalt hemoglobiini tase liiga madal. Aga näete, seekord nad tahtsid mind.

Minge teie ka. Ja nagu maailmas ikka, on negatiivne ja positiivne alati tasakaalus – ülal esitleme uhkelt sõjasaaki ja all sõjahaavu. Aga nüüd lähen ma ühe sõbranna suurt kõhtu patsutama ja küsima, kas ta ema on tõesti juba papusid kuduma hakanud.

tõlkehuumor

Mis võiks olla Yasmina Khadra raamatu “Les Hirondelles de Kaboul”* eestikeelne vaste? Raamatu “Plahvatus” tagakaas arvab, et sobivaks vasteks võiks olla “Kabuli neelud”. Tükk aega mõtlesin hämmeldunult, et kust SELLINE tõlge nüüd välja võlutud on, enne kui taipasin, et inglise keeles on pealkirjaks ju “The Swallows of Kabul”.

Ma ei teagi, kes tagakaanele neid tekste koostab, tõlkija ilmselgelt sellega ei tegele. Toimetaja? Hea seegi, et selgus, et tegelikkuses raamatut eesti keeles ilmunud ei ole. 😀

Muus osas – sain ühe magistritöö teema paika ja olen sellega väga rahul.

* “Kabuli pääsukesed”

Naised ja muinasjutud

Olen siin mitmesugust väärtkultuuri tarbinud. Eelkõige oma muinasjutuanalüüsi jaoks. Näiteks lugesin artiklit “The Queen’s Looking Glass: Female Creativity, Male Images of Women, and the Metaphor of Literary Paternity” (Sandra M. Gilbert ja Susan Gubar). Muus osas üsna kummaline artikkel ja põhirõhk on pandud sellele, et mehed on sead, kelle meelest pen ja penis pärinevad samast tüvest (ehk siis käsitletakse seda, kuidas mehed on läbi aegade kas püüdnud naisi kirjutamisest eemale hoida või olnud lihtsalt seisukohal, et naised polegi kirjutamiseks võimelised), aga see, kuidas nad Lumivalgekest analüüsivad, on väga huvitav. Põhiteooria seisneb siis selles, et Lumivalgekese isa ennast muinasjutus ei ole, aga peegli hääl on tegelikult Lumivalgekese isa hääl – vähemalt nii, nagu kasuema seda ette kujutab. Samuti saavutab Lumivalgeke oma tõelise täiuslikkuse alles siis, kui ta sureb ja klaaskasti pannakse, kui temast saab tõeline objet d’art. Alles siis saavutab ta printsi tähelepanu, võidab ta südame ja prints “võtab ta endale”. Seega ilmselgelt pole oluline see, mida ta teeb või kui usin ta on, sest sellest ei tea ju prints midagi – tema näeb ainult, et ilus ja ei mölise.

Kõige kurvem on see, et autorite meelest ei ole Lumivalgekesel eriti palju tulevikuväljavaateid – ainus võimalik karjäär on “võõrasemaks” saamine. Esmalt üritas ta edu saavutada töökuse ja usinuse ja heasüdamlikkusega, mis viis ta klaaskasti ja sealt edasi lossi. Ning õige pea avastab ta, et loss on lihtsalt järjekordne klaaskast. See on loogiline ka selle pärast, et muinasjutud on tihti ringjoonelised, lugu algab aga sellest, et Lumivalgekese ema tikib oma kambris (mis on ühtaegu nii luksuse kui vangistuse sümboliks) ja vaatab unistavalt aknast välja, torgates ettevaatamatusest nõelaga sõrme ja veri langeb aknast välja lumele (veri + maapind, traditsiooniline viljakus). Seega leiab Lumivalgeke end üsna pea samast situatsioonist, kus ta tegelikult on põhimõtteliselt otsekui vangis ja tema passiivsusest pole võimupositsiooni saavutamiseks suurt kasu, nii et kui aknast välja vahtimine ta lõpuks ära tüütab, pole tal muud võimalust, kui kurikavalaid meetodeid kasutada, et oma tahtmist saavutada.

Muide, kas mäletate, et tegelikult oli Lumivalgekese “võõrasema” ka väga ilus naine? Kõikidel illustratsioonidel ja multikas on temast miskipärast paras kirvenägu tehtud. Ilmselt ei taheta siiski lapsi segadusse ajada, sest ilus inimene peab ju siiski heasüdamlik ja tubli olema. Igatahes ei leidnud ma selle postituse jaoks ühtki pilti, kus kuninganna ka ilus oleks olnud.

Muuhulgas vaatasin eile ära esimese osa moodsa printsessi Paris Hiltoni uuest tõsielusarjast “World According to Paris” (juutuubis ka üleval, ei peagi alla tõmbama), sest Paris ütles mingis intervjuus, et kui ta “Lihtsas elus” mängis lolli ärahellitatud beibe, siis see saade näitab, milline ta tegelikult on. Üllatus, üllatus – jääb mulje, et ta on loll ärahellitatud beib. Tõsielusaatest on asi muidugi sama kaugel, kui Maa Kuust, alates sellest, kuidas Paris Hilton kohe alguses murdvargusele peale satub (seda ei näidata) ja kodust ema juurde põgeneb – õnneks oli Parisel kodus õhtut nautides näos siiski täismeik. Ja üldiselt on olukord selline – “ma kavatsen joomisega tagasi tõmmata, aga täna läheme me siiski jooma; ma häbenen väga oma kunagist pornovideot, aga vaadake nüüd, kuidas ma vannis käin; ma vajan sõpru ja sõbrannasid, keda ma saaksin usaldada, seetõttu suhtlen ma ainult joodikute ja narkomaanidega; ma ei pidutse kogu aeg, ma töötan väga palju, aga pidutseme nüüd natuke.” Sõna like mõelge ise iga teise sõna vahele. Põhilauseks on:”I can’t help that people are obsessed with me.” Ja neile inimestele lisandub muidugi ta ise, sest vaadates, kui palju pilte ta iseendast seinale toppis, tekib tunne, et lihtsam oleks vastav tapeet osta. Ja kui ma kuulen veel korra väljendit “I love you, bitch,” hakkab mul paha. Komplimendina olgu öeldud, et Parise boyfriend Cy oskab vähemalt näidelda ja Brooke Muellerist jääb mulje kui normaalsest inimesest – see on see Charlie Sheeni eksnaine, kes üritab loobuda alkoholist ja kokaiinist ja kindlasti veel millestki. Igatahes tundub, et Paris Hiltoni muinasjutt, kus ainult ilu ja pornoklipiga valgest rämpsust kuulsaks valgeks rämpsuks saadi, hakkab läbi saama. Esimese osa vaatajanumbrid olid ka üliväikesed – seda vaatas ainult 400 000 silmapaari. Võrdluseks nii palju, et tema endise stilisti Kim Kardashiani tõsielusarja vaatab tavaliselt üle 12 miljoni inimese.

Tasuta lõunasööke pole olemas

Täna oli Postimehes artikkel Terje Toomistust. Minu meelest oli see väga lahe lugu ja ma loen ka Beriti ja Terje kirjutatavat Avantüristide blogi ja mind üldse ei üllata, et Terje oma mõlemad magistrierialad cum laude lõpetas. Ma olen küll vist ainult ühega neist ühes loengus viibinud (visuaalses antropoloogias äkki?), aga ilmselgelt nad tunnevad oma valdkonda ja selle analüüsimiseks sobivaid vahendeid. Igatahes pidi mul artikli kommentaare lugedes oksemaitse kurku tulema. Mitte et see eriline üllatus oleks, aga rõve on see ikka. Pea kõik kommenteerijad keskenduvad sellele, et kust küll reisimiseks raha saadakse ja jõuavad ilmeksimatule järeldusele, et ju siis selle maksab kinni maksumaksja või teevad seda neiud ise oma persega (viimane on kommenteerijate meelest ilmselt ka äärmiselt teravmeelne nali artikli pealkirja suunas). Ja pidevalt rõhutati, et me kõik teame (üritades seega anda oma subjektiivsele seisukohale üldteatavaks peetava tõe väärtust), et tasuta lõunasööke pole olemas.

Ma saan aru, et kui oled terve elu ainult pakettreise ostnud, siis tundub see uskumatu – aga reisimiseks ei ole tegelikult palju raha vaja. Kui reisitakse teisel mandril, siis on ilmselt vaja lennupileteid. Aga kohapeal on täiesti võimalik reisida häälega või tuttavate tuttavate tuttavate kaudu ja selleks enam eriti ei kulu. Ööbida on võimalik telgis või inimeste juures, kes usaldusväärsed tunduvad – kui ükski mees ei tundu usaldusväärne (sest mõne naise meelest ongi iga mees potentsiaalne vägistaja), siis pole ka hullu, sest ka naised pakuvad öömaja. Tänapäeval on olemas ka couchsurf. Ja nii uskumatu, kui see ka ei tunduks, ka üliõpilased käivad vahepeal tööl, nii et jaksavad neid pileteid osta ja jääb veidi ülegi, et saaks ka muudele asjadele kulutada. Eriti keeruline on skeptilisele eestlasele muidugi see, et tuleb uskuda, et inimesed on ilusad ja head. Teine keeruline asi on uimasele eestlasele see, et tuleb valmis olla kiiresti reageerima, kui selgub, et eeldus päris tõeks ei osutunud. Aga seda läheb harva vaja, kui inimesed ka läbinisti ilusad ja head ei ole, siis koletisi on siiski ka vähe.

Aga mõnes mõttes võib tõesti väita, et tasuta lõunasööke pole olemas. Minu puhul tähendab see seda, et ma korjan alati kõik hääletajad tee äärest üles, kui vähegi võimalik on, ja ka mul on juhtunud nii seda, et pakun hääletajale öömaja, kui seda, et söödan hääletajal kõhu täis. Miskipärast arvan, et Terje ja Berit teevad võimaluse korral seda sama. Täpselt sama moodi ei jäta ma sõbrannat kohvikusse kutsumata, kui tean, et tal on raha vähe ja mina pean arve maksma. Pea igaühel meist on olnud aegu, mil rahakott üle ääre ei aja ja õnneks ei ole minu tutvusringkonnas eriti palju inimesi, kes paaniliselt sente loeksid. Karmale tuleb midagi vastu ka anda, nii lihtne see ongi.

Pildil on Eva Dawalibi, hääletaja, kes on sel viisil läbinud kümneid tuhandeid kilomeetreid (ainuüksi Austraalias 20 000), liikunud muuhulgas Mongooliast Kopenhaagenisse ja kirjutanud igasugu sellega seonduvatest asjadest – kuidas tüdrukuna ohutult hääletada, kuidas hääletada Austraalias, kuidas Siberis jne.

Haters keep hating

Leidsin täna artikli, kus keegi paks (98 kg) kirjutas sellest, et kõige tähtsam on see, mis on inimese sees ning igal inimesel on õigus rannas käia. Nõustun täielikult. Ainult et parimagi tahtmise juures on mul teatud kahtlusi inimese sisemise ilu osas, kui ta kirjutab lisaks veel nii:

Kui minu keha sulle ei meeldi, ÄRA VAATA!  Mina ei jää ka sind jõllitama. Ma vaatan sulle korraks otsa, mõtlen, et kas tõesti arvad, et nälginud nägu, loppis silmaalused, keppjalad ja sinised käsivarred on ilusad. Siis mõtlen, et tahaks sulle süüa osta, sest sul endal selleks ilmselt raha ei ole.

Tahaks küsida kohe, et mis ma sulle teinud olen, kulla paks, et sa mulle nii halvasti ütled? Miks sa mind vihkad ainult selle pärast, et ma normaalkaalus olen? Miks sina võid mind koledaks nimetada, aga kõik teised peaksid oma hinnangud endale hoidma?  Aga ega ta ei vasta, ta on ju rannas.

Jah, minu meelest on Pussycat Dollsi lauljad kõik ilusamad kui Beth Ditto, on mul selline maitse, aga ega ma seda ju ühelegi paksule rannas ütlema ei lähe – ja päris kindlasti ei arva ma selle pärast, et Beth kindlasti neist siresäärest ka rumalam või sitema iseloomuga oleks. Ja ma tõesti ei tea, kus need paksud kogu aeg kohtuvad inimestega, kes neid jõllitavad või suisa halvasti ütlevad. Okei, ma saan aru, kui keegi on stringid püksivärvlist ülespoole peki vahele tõmmanud ja nii ringi jalutab, siis ehk jah jõllitatakse, aga kas tõesti tehakse rannas halvustavaid märkusi? Ma olen rannas igasuguseid inimesi näinud ja pole kunagi sattunud kuulma, et keegi kellelegi ta välimuse pärast halvasti ütleks. Perekoolis on asi veel rohkem üle võlli, seal ei julge paksud trenni minna, sest “kõik vahivad ju” – ega jooksma ega jalgrattaga sõitma ega koeraga jalutama ega poodi piima järele. See tundub küll ausalt öeldes juba mingi häire olevat, kui inimene arvab, et mitte kellelgi pole muud teha, kui teda vahtida ja et võõraid inimesi hullult huvitab, kas ta on paks või peenike ja kas ta jalutab või jookseb. Kui jalutamise asemel end maas edasi veeretama hakkab või poes kolm torti korraga ostab, siis ehk vaadatakse.

Aga muidu arvan ma, et tee endaga, mis tahad, ära ainult oma lapsega nii tee, nagu ema selles videos:

et tõestada, et ma ei ole kaamel

Mul on viimased paar päeva nii sisukad postitused, ma tean, aga kuumus hakkab ka parematele ajudele. Nagu kiuste – nii kui ma teen postituse, et uluda, et ma olen koledaim inimene maailmas, sest ma jään IGA pildi peal ALATI überkole, suudan ma sugulase lõpetamisel täiesti normaalseid pilte saada. Tõestab taas kord, et vigisemine on kasulik ja teeb maailma paremaks. Panen muidugi kohe ilmarahvale vaatamiseks üles, seda enam, et ma juba nädal tagasi tahtsin teha teemat sellest, et “vaadake, kui nunnu kleidi ma leidsin*”, aga kuidagi häbi oli. Saab siis see osa ka tagant järele ära tehtud.

Aga et asja põnevamaks teha, ei ütle ma, kumb mina olen. Säh teile peamurdmist!

* See muide ei ole enam ammu enam naiselik tegevus – minu hispaania keele pinginaaber tuli mais tundi, vaatas mulle otsa ja ütles:”Vaata, ma sain uue jope! Ja ei ole ju gei, mis sellest, et lilla on?**” Nii et asjadest rõõmu tundmine on sooülene. Ja see on mulle hetkel lubatud, sest mees on mõneks ajaks ära ja kaua sa vibraatorit ikka kulutad, vahel tahaks šoppama ka minna.

** Tal on girlfriend, ta ei ole gei. Täitsa tore poiss on.

mis on saatuse iroonia?

Saatuse iroonia on see, kui sa maksad raamatukogudevahelise laenutuse eest, sest su kaasüliõpilasest **** ei suuda raamatut õigeks ajaks tagastada – ja päev pärast seda, kui sa oled oma rahakotti kergendanud, tuleb teisele meelde, et viiks ikka raamatu ära. Olgu öeldud, kolleeg, et sa oled mulle nüüd 2.80 võlgu. Selle eest saaks Fastersis väikese rulli fetaga, raisk.

P.S. Reedese peo pildid pandi netti (ma ei ütle, kuhu, ma ei ole masohhist, kuigi alguses oli küll tahtmine need enesehaletsuses letti lüüa ja uluda, et “Ma ei ole ju tegelikult nii koleeeee”). Tõsiselt, ma näen jälle välja, nagu ma oleks taignarulliga näkku saanud, silmad allapoole viltu ja nägu kõver. Ainus asi, millega end lohutada on, et hea raami peal vähemalt, ehk otsa ei vaadatagi. K ütles selle peale lihtsalt, et “Aga ära tee siis nii krampis nägu kogu aeg.” Nagu mis mõttes? Ma ei saa ju parata, et ma ei suuda loomulikult olla, kui ma tean, et ma IGA pildi peal ALATI ülikole jään. Siis ütles, et “Aga harjuta peegli ees”. No ma tean, produktiivne lahendus, mehelik lähenemine, eks. Ilmselt isegi õige, sest arvata on, et kui harjutada, siis ilmselt midagi muutuks kah. Aga see iseendale peegli ees poseerimine tundub kuidagi nii leim. Endal tekib tunne, nagu aju areng oleks kolmanda eluaasta juures pidama jäänud. Tahaks ju lihtsalt, et ma ei peaks midagi tegema ja kõik pildid oleksid suurepärased. Selline asjalik mure siis. 😀

Placebo (prantsuskeelne muusika)

Kui te olete noorem kui mina ja tahaks küsida, mis on Placebo, siis hoidke end tagasi. MINU nooruses oli see väga kuum bänd ja Brian Molko oli maailma seksikaim mees üldse. Tegelikult elavad nad Inglismaal, aga võiks vist öelda, et Prantsusmaal on nad isegi menukamad, sest seal on nad pea iga albumiga tipus ära käinud (välja arvatud kaks esimest, järgmised on kõik korra esikohale jõudnud), nii et pole ime, et nad mõnda laulu ka prantsuse keeles esitavad.

Minu isiklik lemmik neist on “Protege moi”:

Lisaks “Burger Queen”:

“Vivre Son Histoire” (sellel minu meelest ei olegi ingliskeelset vastet, pole neile väga tüüpiline lugu ka):

Brian Molko ja Indochine’i lugu “Pink Water 3”:

Ja üks Serge Gainsbourgi kaver – “Je t’aime, moi non plus” (pole metsikult hea, aga neile omaselt suudavad nad teha häält, nagu hakkaksid kohe lava peal seksima):

Ja kui te õpite prantsuse keelt ja tahate selles osas oma enesehinnangut parandada, vaadake allolevat intervjuud. Kuna Molkole on see võõrkeel, räägib ta normaalses tempos. Väga tore on selles keeles 9 minutit järjest normaalset juttu kuulata ja kõigest aru saada. 😀