Millest sõltub, kas kuritegu on oluline? Selle näite varal, mis ma täna toon, jääb mulje, et kõik sõltub esimeses faasis sellest, kas politseinik on võimeline üldse jutust aru saama ja teiseks tema isiklikest väärtushinnangutest. Üldse on tegu ühe väga kahtlase looga, mille osas ma ei oska kindlat seisukohta võtta, sest kõik on nii kummaline.
Lugu on nimelt selline, et aastal 2009 kadus Kohilas bullterjer Cai-Wa, keda ei leitudki üles, kuigi ta oli kiibistatud. Nüüd, kaks aastat hiljem, pääses sama inimese husky aiast välja ja teda otsides leidis omanik koera, kelles ta tundis ära oma bullterjeri järeltulija.
Kuidas ta sai aru, et see on tema koera järeltulija? Koerainimesed on üldiselt oma tõuga väga hästi kursis ja bullterjerid ei ole veel Eestis liiga arvukad. Lisaks oli tema koer punane (näide ülal), mida Eestis esineb väga vähe ja ükski neist koertest pole segaverelisi järglasi saanud (konkreetne koer aias on tavainimese meelest täiesti tavaline bullterjer, aga kasvataja saab peale vaadates aru, et tegu ei ole päris puhtatõulisega). Lisaks muidugi see, et Kohila ei ole väga suur koht – ja nüüd järsku on siia ilmunud väga haruldase värvikombinatsiooniga segavereline bullterjer, kes kehaehituselt meenutab väga koera, keda peetakse tema emaks.
Aga Paikuse politseikooli katsetel vaevalt et küsiti, mida potentsiaalsed korravalvurid retsessiivsusest ja dominantsusest mäletavad, pigem tunti huvi kätekõverduste vastu, nii et üldse ei imesta, et Kohila korravalvur seda juttu täielikuks umbluuks pidas. Seda enam, et eelmainitud aias on üks maja ja selles majas elab ühiskonna austusväärne liige, koolidirektor. Kes see ikka usuks, et üks direktor koeravargustega seotud on. Ja nagu me väga hästi teame, siis juhtivatel kohtadel olevad inimesed ei varasta ega valeta kunagi, sest nad on juhtivatel kohtadel. Neil lasub moraalne vastutus.
Igatahes. Kuna loo peategelane kasutas muidugi juhust, et aias oleva bullterjeri päritolu kohta pärida, ja sai rohkem kui kahtlaseid vastuseid, jäi ta sinnakanti passima. Stalkima põhimõtteliselt. Ja tema pingutused kandsid vilja – nad on kindlad, et nägid seal 27. mail just oma koera Cai-Wat. Lisaks oli kohal veel kolm tunnistajat, aga mul pole õrna aimugi, kas nad tundsid CaiWat isiklikult või said ainult kinnitada, et tegu polnud koeraga, kes alguses aias viibis. Igatahes viidi koer kähku tuppa ära ja löödi uks lihtsalt naise nina ees kinni.
Selle peale pöördus naine muidugi politseisse. Politsei läks mitu päeva hiljem majja läbiotsimist teostama (vahepeal üritasid Cai-Wa seaduslikud omanikud pidevalt kandil silma peal hoida, kuigi neile ähvardati peksa anda – mis muidugi tundub üsna tõenäoline reaktsioon nii varaste poolt, kui ka seaduskuulekate kodanike poolt, kellel lihtsalt kopp ees on), kuid see teostati äärmiselt pinnapealselt – ei vaadatud isegi kõikidesse ruumidesse. Nimelt takistas politseinike tegevust see, et majas elanud memm “sai selle jubeda sündmuse peale infarkti ja vajas kiirabi” . Ilmselt oli tegu äärmiselt õnneliku juhuse ja hea tervisega, sest kõigest kolm tundi hiljem jalutas tädi rahulikult oma aias – koos kolmanda koeraga, keda varem nähtud ei oldud.
Kummalised detailid – aias peaks olema saksa lambakoer, aga miskipärast teda seal ei ole. Omanikud ei soovi öelda, kus ta on. Ega keegi ei sunnigi. Naabrid on aias näinud ka mopsi (kuu aega tagasi), keda seal enam ei ole ja ka mõlemat bullterjerit. Ka nende koerte asukoha kohta ei soovita seletusi anda. See-eest on aeda tekkinud valge mustade laikudega keskmist kasvu koer, kelle päritolu ei osata/taheta põhjendada. Väidetavalt on majast läbi liikunud terve hulk koeri. Tõukoerte puhul ei tohiks ju mingit probleemi olla, nende seaduslik liikumine on paberitega fikseeritud.
Kummalisel kombel tundub Kohila vallavalitsus aru saavat, et tõenäoliselt on direktori pere Cai-Wa kadumisega seotud, sest seaduslikule koeraomanikule anti õigus minna täna neljandal juunil oma koera maja juurest tagasi nõudma – kui põhjust ei oleks, oleks ju tegu ahistamisega ja ükski vallavalitsus ei nõustuks sellega. Politsei neid aga ei abista, sest neil olevat muudki teha, kui koeri taga ajada. Ja vot siin ma enam aru ei saa. Okei, jätame kõrvale fakti, et koer on elusolend ja seetõttu võiks tema vargus olla olulisem, kui näiteks autoraadio oma – asjaõigusseaduse kohaselt on koer eraomand ja bullterjerikutsikas maksab vähemalt tuhat eurot. Autoraadiod üldiselt nii palju ei maksa. Keskmine telekas ja muu nänn, mida korteritest saab, ka mitte. Seega peaks selline vargus ju juba kahjusumma suuruse tõttu oluliste hulka liigituma. Või saan ma millestki täiesti valesti aru? Või on Kohilas tõesti nii palju isikuvastaseid kuritegusid, millega esmajärjekorras tegeleda tuleb?
Eriti huvitav on see, et teemasse on üritatud kaasata ka ajakirjandust – selle abil oleks võimalik kas või kuulda teistest kohalikest, kellelt on koeri varastatud, või saaks kohalik naabrivalve võimaluse rääkida sellest, keda nad liikumas on näinud – kuid meedia (sh Heiki Valner) leiab, et pole piisavalt tõendeid, et sel teemal sõna võtta. Mina muidugi leian, et ei olegi ju vaja teha uudist teemal “Kohila koolidirektor varastab koeri”, vaid piisaks ka sellest, kui räägitaks objektiivselt, et üks pool arvab nii ja teine nii. Hapukurgihooaeg on nagunii käes, võiks arvata, et selline teema võiks kedagi huvitada, arvestades seda, et seal liiguvad ka päris suured summad. Koeraomanik (Monika) ise on korra oma varastatud koera olude sunnil tagasi ostnud, sest politseid selline asi lihtsalt ei huvita.
Igatahes saavad inimesed Kohila aleviplatsis täna kell 18.00 kokku ja lähevad kõik koos Kiisa teele meelt avaldama ja koera tagasi nõudma. Lähevad kambaga, sest varem ühe teise koera ja koeraomanikuga on samalaadne tegevus mõjunud, sest avalik hukkamõist vahel inimesi siiski huvitab – seega on kõik toetajad oodatud. Kas ja mis täna saab, saame ilmselt teada paari tunni pärast.
Lisainformatsioon:
Monika Vinerfeld: tel – 53947151 või e-mail- tiigira@hotmail.com
Pärdikute päevaraamat 