Kui vähesest piisab väärtuste ümbermängimiseks. Veel selle aasta alguses oleks mu tegevus tundunud igapäevane, ehk isegi veidi igav, feministid oleksid põlglikult nina kirtsutanud, vahi, see siin üritab koduperenaist mängida. Aga nüüd – nüüd on mu tegevusel juures seiklusemaik. Mõelge ise, toorsalat – tomat, kurk, mais ja mis kõik veel. Iial ei tea, millise ampsu küljes kolibakter luurab. Oh kui kirev on see maailm.
P.S. Kool on ajud krussi keeranud. Lugesin täna koertefoorumist koolitusteemat, kus räägiti koera tahtest, aga tekkinud oli kirjaviga ja paar tähte olid omavahel sassis. Jõllitasin seda hetke ja jõudsin otsusele, et ilmselt peaks seal olema kreekakeelne sõna tache. 😀
Mõtlesin jah ise sõna välja, ärge norige, keeleuuendus on see. Aga tõesti, see on uskumatu, kui aktiivsed romanistika tudengid on ja kui palju nad viitsivad igasugu asju korraldada. St “meil” etnoloogias ja folkloristikas korraldatakse ka igasugu asju, aga need on üldiselt siiski konverentsid jms “oleme juba suured targad teadlased” värk, kuhu ma hästi ei julgegi minna, sest ma pole veel ei suur, tark ega teadlane. Aga romanistikas tehakse igasugu lahedaid asju, filmiõhtuid ja pidusid ja lisaks on üliõpilased ise teinud eriala tutvustavaid asju. Seekord tegid nad lühifilmi, mis eelkõige on mõeldud selleks, et tutvustada romanistika eriala gümnaasiumilõpetajatele, kes pole veel jõudnud otsusele, mida edasi õppida. Filmis teevad kaasa romanistika tudengid ja õppejõud ja Instituudi töötajad. St kõik mängivad nö iseennast. Esilinastus on 14. juunil Paabelis (Ülikooli 17-225) ja kõik huvilised on seda vaatama oodatud.
Pildil on vasakult paremale: legendaarne raamatukoguhoidja Marju, kellel on alati igale korralduslikule küsimusele õige vastus, prantsuse keele ja Prantsusmaa ajaloo külalisõppejõud Hans-Bertrand, kes sai kõigi tüdrukute lemmikõppejõuks juba enne seda, kui ta suu lahti tegi, peategelane, keda ma isiklikult ei tunne, germaani, romaani ja slaavi filoloogia instituudi sarmikas juhataja Tanel Lepsoo ja õppejõud Reet Alas, kes eelkõige õpetab grammatikat, foneetikat jms keerulist ja suudab korraga aktiivselt sporti teha, loenguid anda ja kaitseb tõenäoliselt juba selle aasta augustis doktoritööd – seda kõike väikese lapse kõrvalt*.
Treiler:
Tundub väga äge, eks? Ja olulisimad tegelased lugesin ette ka selle pärast, et tahtsin näidata seda ja seda videot, kus õpilased ise õppejõude mängivad ja neid utreeritult, aga väga äratuntavalt kujutavad. Esimene osa eeldab prantsuse keele oskust, teises saab enam-vähem ilma hakkama. Kuigi ma kardan, et inimestele, kes kujutatavaid ei tunne, pole see sugugi nii naljakas.
* kas tundsite end laisa ja saamatuna? Mina natuke tundsin.
K käest sain, see on hetkel mu täielik lemmik, ketran seda muudkui. Panin ekstra lauaarvuti käima, et saaks seda normaalsetest kõlaritest nautida. Tõsiselt viib kuskile ära.
Minu käest paluti, et ma kirjutaksin Oma Maailma Avardamise Festivalist, aga ma ei kirjutanud. Mitte et mul midagi selle vastu oleks, vastupidi, aga mul ei olnud ühtki head mõtet, kuidas sellele teemale klišeesid kasutamata läheneda. Pealegi kirjutas Nirti sellest nii hästi, et mul ei olnud tõesti absoluutselt mitte midagi lisada, ma kirjutan ta postitusele kahe käega alla.
Diskrimineerimine on oluline teema ja tegelikult on see vähemusgruppide sees isegi suurem, sest üritatakse “ebanormaalsetest” distantseeruda, et enamuse heakskiidu saavutamise tõenäosust suurendada. Näiteks kääbuste puhul eristatakse dwarf’i ja midget’it (ma ei tea, kuidas neid eesti keeles nimetatakse), kellest esimesed on väikest kasvu ja meie mõistes ebaproportsionaalsed (sest meie oleme normaalsuse mõõdupuuks, eks ole), teised aga lihtsalt väikest kasvu – ja vähemalt USAs peavad midget’id end paremateks, ei abiellu pea kunagi “imelikega” jne. Sama lugu on tihti geikogukondades, kes võivad näiteks transvestiitidesse ja transseksuaalidesse suhtuda tõrjuvamaltki kui tavainimesed, sest neis nähakse midagi perversset ja ohtu oma üritusele, kardetakse, et neid pannakse ühte patta. See viimane hirm on ilmselt muidugi õigustatud, tundub, et inimestel on isegi raske aru saada, et gei ja pedofiil ei ole päris üks ja sama, nii et ilmselt on neil ka üsna raske mõista, et gei ja transvestiit on erinevad inimesed.
Hiljuti avastasin näiteks, et minu kultuuriline relativism on tavainimese jaoks taas rõve ja šokeeriv, sest ma tõesti ei mõista, miks mind peaks häirima näiteks grupiabielu või nudism. Tõesti, kui mu naabritüdruk elab kahe mehega, segab see mind ju ainult siis, kui tema magamistuba minu oma kõrval on ja voodi öösiti vastu seina kolksub. Nudism – paljas keha paistab mulle ka siis vastu, kui ma vannitoast tulles peegli eest mööduma juhtun. Ei kujuta nagu ette, et peaks iga kord selle peale:”Uih!” karjatama ja rätiku ümber rebima. Iseenesest ei häiri mind isegi intsest, sest tänapäeval on arstiteadus piisavalt kaugele arenenud, et väärarenguid ära hoida, aga siin on see teema, et kui inimene tunneb nii tugevat tõmmet, kellegi vastu, kellega ta on koos üles kasvanud, on seal pahatihti põhjuseks pigem hirm välismaailma ees või võimetus ise hakkama saada. Ehk siis küsimus, kas inimene on psühholoogiliselt võimeline emotsionaalselt rahuldavaid suhteid arendama. Aga ehk on see minu piiratus, sest mulle tundub, et armastuse üks eeldustest on uudsus, armastatu peaks suutma sulle vähemalt alguses midagi uut pakkuda. Parimal juhul edaspidigi. Enamik ajakirjandusse jõudnud intsestijuhtumistest on aga nagunii sellised, kus inimesed on kohtunud alles siis, kui mõlemad osapooled on täiskasvanud. Kole mõelda muidugi, aga kui läheneda puhtpragmaatiliselt, on lapse tervisele sama suur oht, kui 30aastaselt sünnitava naise puhul ja viimast peetakse tänapäeval juba täiesti normaalseks (või noh, Eestis ehk veel mitte nii väga, aga üldiselt küll). Nii et kogu see “oh kui kole, jäle ja rõve!” tuleb tegelikult ju lihtsalt kultuurilistest normidest. Tõesti, täpselt nagu jälestus homoseksuaalide või kas või tavalise pepuseksi vastu, kui nunnult väljenduda. Või nagu kunagi kristlaste foorumist lugesin – vanaema tänas jumalat veebikaamera eest, sest tänu sellele tabas ta oma lapselapse masturbeerimast, sai poole tegevuse pealt tuppa tormata ja tema peale karjuda. Nii et jälestada võib pea igat asja, kui ikka tahtmist on.
Näete, jutt läks jälle nii koledaks ja inimeste jaoks hirmutavaks. 😀 Nii et pöördugem tagasi esialgse teema juurde ja kuulakem veel seda laulu.
Pärdikute päevaraamat 