Olen alati pooldanud seisukohta, et probleemide lahendamiseks tuleb tegutseda. Nagu mõni ehk mäletab, oli mu probleemiks see, et mu sülearvuti viidi pea kolmeks nädalaks minema ja mina jäin koju lauaarvutiga, mis omakorda seadis igasuguse esseekirjutamise eelduseks selle, et ma istuksin mingisuguseski asendis toolil, ekraani taga, mis on mu läpaka omast väiksem ja millest ma olen toolil istumise tõttu kaugemal. Õnneks on võimalik pilti küll suurendada, aga I was not pleased, nii et ilmselgelt tuli tegutseda.
Mul on mitu strateegiat, mida ma vastavalt vajadusele kasutan. Esimene on tavaliselt vingumine. Vingu ja maailm läheb paremaks! Proovisin, suisa avalikult ja internetis, ja toimis – MNC andis mulle laenuks oma vana läpaka. Probleem oli terveks nädalaks lahendatud, aga siis pidi ta selle tagasi küsima, sest tema oma läpakas läheb hooldusesse jne jne jne.
Mida peab üks õnnetu tütarlaps sellises olukorras tegema? Mina lahendasin olukorra nii, et tegin lauaarvutist voodiarvuti. Elik tirisin laua voodi äärde. Nüüd on ka väikest ekraani normaalne vaadata ja olukorral on võrreldes sülearvutiga ka mõned plussid – näiteks saan kogu aeg kasutada normaalseid kõlareid, ilma et peaks selleks ühe arvuti juurest teise juurde ronima. Noh, ja laua peale saab igasugu asju panna.
Ainsaks miinuseks on see, et Tannul pole internetti, sest tema juhe tuleb läbi seina ja ei ulata mu voodini ja miskipärast ta wifi ei tööta. Aga teda pole hetkel kodus ja loodetavasti ta suvel palju toas ei passi, nii et see on juba järgmine probleem, millega tegeleme siis, kui see ükskord lahendamist vajab.
P.S. Tannu sai ainsana sel päeval kaitsnutest bakatöö A. Hip-hip-hurraa!
P.P.S. Kassil on supernunnu arvutivoodi.
Pärdikute päevaraamat 