Stseeni eesmärk on väga lihtne – koer peab tegema nägu, nagu oleks just pealt näinud, kuidas Timmy auku kukkus või kaheksajalg-tulnukad tema omanikku ründasid. Näost peab paistma ülim šokk ja soovitatavalt ka koera kangelaslikkus.
Mina saavutasin selle näo järgmiselt. Andsin mõlemale koerale süüa (krõbinad pekiga, kõhnale rohkem, tavakaalus olijale vähem) ja läksin kööki endale võikusid tegema. Atu muidugi sõi oma pisikese portsu kähku ära ja tatsas mulle kööki järgi. Kuna kedagi nägemas ei olnud ja ta elas mu tegevusele ilmselgelt südamest kaasa, andsin talle kähku tükki saia suitsuvorstiga – ja loomulikult kuulsin samal hetkel, kui kätt sirutama hakkasin, et kellegi pisikesed käpad tulevad pat-pat-pat möda koridori. Ma ei tea, kas ta kuuleb seda, kui Atu lõualuud avanevad, või tunnetab suurenenud ilaeritusega kaasnevat õhuniiskuse tõusu, aga see käib alati nii. Igatahes nägi ta juba ukseaugust muidugi ära, et teisele midagi anti ja tulemuseks oli selline meeleheitel nägu, nagu oleks ta just näinud, kuidas ta ema kassi pilastab vms. Lisaks hoogsööst laua äärde, et näha, ega ometigi midagi pudenemas ei ole. Väga hea to the rescue kaadri oleks saanud.
Ja eks ma ikka andsin talle kah võikut, kus ma pääsesin.
Pärdikute päevaraamat 