Saatuse iroonia on see, kui sa maksad raamatukogudevahelise laenutuse eest, sest su kaasüliõpilasest **** ei suuda raamatut õigeks ajaks tagastada – ja päev pärast seda, kui sa oled oma rahakotti kergendanud, tuleb teisele meelde, et viiks ikka raamatu ära. Olgu öeldud, kolleeg, et sa oled mulle nüüd 2.80 võlgu. Selle eest saaks Fastersis väikese rulli fetaga, raisk.
P.S. Reedese peo pildid pandi netti (ma ei ütle, kuhu, ma ei ole masohhist, kuigi alguses oli küll tahtmine need enesehaletsuses letti lüüa ja uluda, et “Ma ei ole ju tegelikult nii koleeeee”). Tõsiselt, ma näen jälle välja, nagu ma oleks taignarulliga näkku saanud, silmad allapoole viltu ja nägu kõver. Ainus asi, millega end lohutada on, et hea raami peal vähemalt, ehk otsa ei vaadatagi. K ütles selle peale lihtsalt, et “Aga ära tee siis nii krampis nägu kogu aeg.” Nagu mis mõttes? Ma ei saa ju parata, et ma ei suuda loomulikult olla, kui ma tean, et ma IGA pildi peal ALATI ülikole jään. Siis ütles, et “Aga harjuta peegli ees”. No ma tean, produktiivne lahendus, mehelik lähenemine, eks. Ilmselt isegi õige, sest arvata on, et kui harjutada, siis ilmselt midagi muutuks kah. Aga see iseendale peegli ees poseerimine tundub kuidagi nii leim. Endal tekib tunne, nagu aju areng oleks kolmanda eluaasta juures pidama jäänud. Tahaks ju lihtsalt, et ma ei peaks midagi tegema ja kõik pildid oleksid suurepärased. Selline asjalik mure siis. 😀
Pärdikute päevaraamat 