Leidsin täna artikli, kus keegi paks (98 kg) kirjutas sellest, et kõige tähtsam on see, mis on inimese sees ning igal inimesel on õigus rannas käia. Nõustun täielikult. Ainult et parimagi tahtmise juures on mul teatud kahtlusi inimese sisemise ilu osas, kui ta kirjutab lisaks veel nii:
Kui minu keha sulle ei meeldi, ÄRA VAATA! Mina ei jää ka sind jõllitama. Ma vaatan sulle korraks otsa, mõtlen, et kas tõesti arvad, et nälginud nägu, loppis silmaalused, keppjalad ja sinised käsivarred on ilusad. Siis mõtlen, et tahaks sulle süüa osta, sest sul endal selleks ilmselt raha ei ole.
Tahaks küsida kohe, et mis ma sulle teinud olen, kulla paks, et sa mulle nii halvasti ütled? Miks sa mind vihkad ainult selle pärast, et ma normaalkaalus olen? Miks sina võid mind koledaks nimetada, aga kõik teised peaksid oma hinnangud endale hoidma? Aga ega ta ei vasta, ta on ju rannas.
Jah, minu meelest on Pussycat Dollsi lauljad kõik ilusamad kui Beth Ditto, on mul selline maitse, aga ega ma seda ju ühelegi paksule rannas ütlema ei lähe – ja päris kindlasti ei arva ma selle pärast, et Beth kindlasti neist siresäärest ka rumalam või sitema iseloomuga oleks. Ja ma tõesti ei tea, kus need paksud kogu aeg kohtuvad inimestega, kes neid jõllitavad või suisa halvasti ütlevad. Okei, ma saan aru, kui keegi on stringid püksivärvlist ülespoole peki vahele tõmmanud ja nii ringi jalutab, siis ehk jah jõllitatakse, aga kas tõesti tehakse rannas halvustavaid märkusi? Ma olen rannas igasuguseid inimesi näinud ja pole kunagi sattunud kuulma, et keegi kellelegi ta välimuse pärast halvasti ütleks. Perekoolis on asi veel rohkem üle võlli, seal ei julge paksud trenni minna, sest “kõik vahivad ju” – ega jooksma ega jalgrattaga sõitma ega koeraga jalutama ega poodi piima järele. See tundub küll ausalt öeldes juba mingi häire olevat, kui inimene arvab, et mitte kellelgi pole muud teha, kui teda vahtida ja et võõraid inimesi hullult huvitab, kas ta on paks või peenike ja kas ta jalutab või jookseb. Kui jalutamise asemel end maas edasi veeretama hakkab või poes kolm torti korraga ostab, siis ehk vaadatakse.
Aga muidu arvan ma, et tee endaga, mis tahad, ära ainult oma lapsega nii tee, nagu ema selles videos:
Pärdikute päevaraamat 
Kusjuures, nii ongi – neeger võib valgele halvasti öelda, siis pole rassism ja paks võib saledale halvasti öelda, see pole solvang.
Mul oli algkoolis juhtum, kus pontsakas klassiõde noris, et ma olen kaks konti & kusehais jne jne. Vastasin lõpuks südametäiega, et noh & siis, sina oled jällegi paksmagu.
Oh dear…
Aga mind on alati võlunud see, kuidas lopsakamad inimesed/mingid tõrjutud subkultuurid jne kirjutavad kaitsekõnesid à la “ärge vihake mind, et ma olen suurem kui teie/kannan vaid musta & olen rokkar. Oleme ikka sallivad! P.S. su sollipruun nahk & juuksepikendused on nii rõvedad!!!11”
Täiesti masendav – sõimab saledaid inimesi vaesteks näljasteks siniste silmaalustega keppjalgadeks, ise veel targutab juurde, et välimus pole kõige tähtsam ja kommentaarid on, et “viis pluss! pooldan tolerantsust ja sallivust inimeste vahel!” Kus siin see sallivus on? Ridade vahel? Mingu randa ja ujugu, aga kui ta seejuures kõiki enda lähedal olevaid normaalkaalulisi või saledaid inimesi sisimas keppjalgseteks mõnitab, siis võib küll minu poolest pigem Hesburgerisse tagasi minna.
See oli vist Kass, kes meil on pilbaskaalus haldjaprintsess eluaeg olnud ning kelle kallal põhikoolis üks paks kooliõde noris kogu aeg, et “Anorektik oled vä?” ja kõik naersid tunnustavalt kaasa, justkui see oleks hea nali ning Kass vihastas lõpuks pideva torkimise peale ja käratas, et “Aga miks sina nii paks oled?” ja kõik pidid ära minestama.
Seda peetakse justkui normaalseks, et saledaid naisi sõimatakse kondisteks ja kuse järele haisevateks (“kaks konti ja kusehais” ei ole minumeelest just eriti kaunis väljend) värdjateks, aga kui pilk mõnel tõeliselt tüsedal daamil pidama jääb, siis lennatakse röökides kaela, et diskrimineeriv värdjas! Lase elada! Mis ma sulle teinud olen! Ja siis minnakse vihast vahutavana kuskile foorumisse ja kirjutatakse, et ma olen nii ilus ja seksikas naine, mis sest, et reite sisekülgedele tuleb iga poole tunni tagant kartulitärklist suviti määrida (konkreetset postitust ei viitsi Perekoolist linkida), nii et need kusised ja kondised ja koledad värdjad, keda nagunii ükski mees ei taha peale pedofiilide, võivad põlema panna ennast. Ja kõik aplodeerivad sellele sallivuse ja tolerantsi sambale ja säravale näidisele, mis sest, et räigelt said sõimu kaela saledad naised ja lisaks sellele ka veel nende mehed.
Ma tunnistan, et ma jään mõnda paksu eite vaatama küll, kui ilmselgelt nr. 50 kandma pidav daame on endale number 44 miniseeliku ümber vedinud, selle peale erkroosa ropu topi pannud, kõik soonib ja pigistab, seeliku ja topi vahel on hunnik venitusarmilist nahka ning stringid on uhkelt poolde selga tõmmatud. Kohe jääb pilk pidama, mis teha, kuigi sellise rõivastuse kandja ise ilmselt üritab kuulutada, et ta on enda kehaga rahul.
Tõsi see on, et pakse vaadatakse nagu haigeid. Aga kõhnu vaadatakse ka. Lihtsalt kõhnad ei märka seda.
Naljakas ongi see, et anorektikud ja muud ülikõhnad naised leiavad, et nad on ILUSAD ja ei märka absoluutselt neid halvakspanevaid pilke…
Ühiskond suhtub ka kõhnadesse kui paratamatusesse (no jah, tal on mingi raske haigus, ei saa süüa… ), aga paks on eranditult alati oma paksuses süüdi.
Pigem suhtutakse kõhnadesse, et noh, näljutad end, jah!? No võta veel putru, ära ole selline! Vaata, mihuke kitsejälg su nägu on! Isegi üks õpetaja vist mainis kunagi, et mina söön vist ainult vatti & mahla… Ei söönud, lihtsalt olin pisike.
Ning ei maksa üldistada, et ülikõhnad naised end kenaks peavad. Kui natuke guugeldada, leiab küllalt foorumeid, kus inimesed küsivad kaalutõstmisdieete, sest nad teavad & saavad aru, et nad on liiga kõhnad ning et see pole ilus. Mina olen ka üks nende seast ning tegelen praegu usinalt sellega, et 4-5 kilo juurde võtta. 😀
Ma tean, mul on endal mitu tuttavad juurdeõtmise murega. Ma üldistasin nagu rents teeb ja nirti ja teised kõik…
Kõik üldistavad, mis vahet seal nüüd enam… 🙂
mul aitas 5kg juurde võtta trenniminek, või noh vähemalt need asjad tundusid korreleeruvat. ehk kasvas muskel ja isu. 45kg oli natuke vähe ka 160cm pikkuse kohta. Kusjuures välimuses eriti suuri muutusi ei täheldanud ja samad riided mahuvad selga mis varemgi.
kui tahan, järan pekki ja kui tahan, käin jõusaalis.
aga siiski Who Gives A Fuck?
PS. kui “kriitik on ebaõnnestunud ja andetu muusik”, kas siis “anorektik on ebaõnnestunud paks?” 😀
Tegelikult kui siin üldistamisest juba juttu tuli, siis olgem ausad, ilma üldistamiseta ei saagi rääkida mingitest tendentsidest nagu paksud või peenikesed jne.
Ehk siis selle üldistamise teema võiks kohe eos välja lülitada… tänud ette.
Minu üldistamine seisnes selles, et kui paks inimene karjub saledale, et ta on kaks konti ja kusehais, siis see ei ole sallivus ja tolerants, vaid samasugune välimuse pärast mõnitamine nagu kõik teisedki välimuse pärast mõnitamise vormid.
Mainin ära, et minu kirjutis oli ka sedapuhku ainult sellele konkreetsele kujuteldavale autorile suunatud, ma ei arvagi, et kõik, kes sada kilo kaaluvad automaatselt normaalkaalus inimesi sõimama hakkavad. Mitte et ma muidu üldistamisest prii oleks.
Igaüks vaatab asja oma mätta otsast, aga kellelegi ei meeldi enda arvel laekunud solvangud, ükskõik kas need on siis välja öeldud või mitte.
Ju on artikli autor kibestunud solvangutest ja eks mõnevõrra tõsi ole, et kui anorektikuid vaadatakse kaastundlikult, siis pakse pigem põlastavalt.
“See tundub küll ausalt öeldes juba mingi häire olevat, kui inimene arvab, et mitte kellelgi pole muud teha, kui teda vahtida ja et võõraid inimesi hullult huvitab, kas ta on paks või peenike ja kas ta jalutab või jookseb.” See, et Sina ei ole sattunud kuulma juhtumitest, kus kellegi tegemisi kommenteeritakse, ei tähenda, et neid poleks. Mistõttu ei tasu ka kogemuse puudumisel selliseid nii kergekäeliselt häirega isikuks tituleerida.
Endal ka kogemus olemus, kus läksin mõnevõrra ülekaalulise tuttavaga terviserajale jooksma ja kari tüüpe, kes istusid raja kõrval olnud pinkidel, hakkasid teda seetõttu kommenteerima (ning ei olnud riietuses asi).
No mind on ka kommenteeritud, eriti purjus jorsside poolt, kes tahavad midagi öelda ja ajavad suvalist vahtu suust välja. Näiteks on öeldud, et jalad on paksud või kõverad (no näen peeglist, et ei ole), kutsutud mind jupatsiks (olen küll ja ei häbene), tehtud kommentaare mu koera välimuse kohta, minu soengu kohta, minu riiete kohta (seda ka siis, kui seljas on täiesti tavalised riided, siis on a la “Kas punane värv ei ole mitte moest väljas?”). Muuhulgas olen saanud sõimata nii koera tagant “koristamata jätmise eest” (kilekott oli juba käes, aga koer alles tegevuses) kui ka koristamise eest (“Loll oled või, vaja neid kilekotte prügimäele saata!”) Olen üsna kindel, et iga naisterahvas on kokku puutunud sellega, et Eesti (maailm?) on täis alkoholilembeseid matse, kes arvavad, et neil on õigus öelda, mida sülg suhu toob. See aga ei tähenda veel sugugi seda, et KÕIK automaatselt ja kogu aeg jõllitaksid.
Samas muidugi saan aru, et kui paks inimene juba otsustab alla võtta, ei pruugi ta seda oma tervise pärast teha, vaid seetõttu, et ta häbeneb oma keha/ei pea seda ilusaks ja sel juhul on ilmselt tõesti ka pärast ühte sapist kommentaari raske end kokku võtta, et uuesti teiste silma alla minna.
Lisagem, et ka enamus meesterahvaid on kokku puutunud lambist tehtavate märkustega suvaliste võõraste poolt. Väga suurtele ja tugevatele meestele ei öelda neid asju siiski näkku…
getomehed ja rullnokad sarjavad hevikaid ja goote ja ausaltöelda,andke andeks, needsamad hevikad ja gootid sarjavad samamoodi rullnokse ja getosid… ja noh, võta mispidi tahes, ühtegi pidi ei ole hea. Ega ikka ei saa küll asja nii lahendada, et: sina sõimad mind ja mina sõiman sind vastu.
Rents, olen minagi oma osa solvanguid kuulnud täiesti võõrastelt inimestelt, kellesse ma kuidagi ei puutu. Eriti siis, kui ma olen vähegi avalikumalt üritanud sel teemal midagi ette võtta – ega ikka ei kisu küll enam jooksma, kui mingid tropid igasugust jama järele karjuvad. Vot ei läinudki rohkem. See teema, et “mis need paksud ronivad siia meil südant pahaks ajama” on täiesti reaalne, olgugi et mitte normaalsete inimeste hulgas. Ebanormaalseid meil aga paraku jagub kuhjaga.
Ja riides käia ma oskan kah, ei pressi endale 2 numbrit väiksemaid asju selga. Viimastel aastatel näen ma ilmselt lihtsalt piisavalt ähvardav välja, et naljalt selles osas norima ei tulda, aga varem oli selliseid juhtumeid küll ja veel. Kuigi noh, viimastel aastatel on noritud eelkõige piercingute ja tätoveeringute teemal ja oldud veel solvunud kah, et ma ei taha mingil suvalisel jorsil kõrtsiukse ees suhu võtta, mul on ju ometigi huulerõngas!
Anoreksia on haigus, nagu ka buliimia, ortoreksia ja liigsöömine (http://www.kliinikum.ee/psyhhiaatriakliinik/lisad/ravi/RHK/F5.htm#F50%20S%C3%B6%C3%B6mish%C3%A4ired) ning neid tuleks vastavalt ka käsitleda. Mind ajab hoopis närvi veendumus, et kõik paksud õgivad hommikust õhtuni kooki süüa vms. Minu päevane kaloraaž on näiteks reeglina normi piires või isegi sellest väiksem, blah blah blah. Pärast mandlioppi ma põhimõtteliselt nädal aega ei söönud suurt midagi ja kadus ainult 3 kilo. Ma ei ütle, et mul on mingi eriti jõhker haigus, sest ma ei tea seda – võib-olla on (PCOS on muidugi kahtlaselt tõenäoline), kuid võib-olla on asi mu enda laiskuses. Aga see, et ma olen ülekaaluline, on ausõna ainult minu isiklik probleem. See, kui mingid suvalised inimesed selle peale näpuga näitavad, ei motiveeri mind kuidagi kõhnaks hakkama.
Ja otse loomulikult on vale ka see, kui paksud inimesed halvustavad kõhnu seetõttu, et noh, nad on kõhnad. Ma saan aru, et radikaalne idee, aga ma ei tea, äkki laseks inimestel olla sellised, nagu nad on… kõigi saba ja sarvedega. Mõnda tegelast on rohkem, teist vähem, keegi ei ole seetõttu parem või halvem inimene. Vat rumalaid inimesi ma ei salli, aga välimus on mulle küll üsna ükskõik 😀
/drunken rant 🙂
Kuna ma pole ise kunagi paks olnud (vaatamata sellele, mida internetiavarustes kahe karvapalli poolt väidetakse), siis ma ei oska muidugi kommenteerida – võimalik tõesti, et paksud saavad kuidagi eriti palju kommentaare, sest tropid mõtlevad, et neil ongi reaalne õigus halvasti öelda. Lihtsalt mäletan, et olen ka mina Tamme staadionil joostes peki kulutamise kohta mõnitavaid kommentaare saanud – aga tõesti, täiesti võimalik, et ehk paksemad puutuvadki sellega tõesti igapäevaselt kokku. Jube mõelda igatahes.
Aga see teine lõik on muidugi selline, mis võiks ideaalis kehtida. Et oleme kõik sõbrad, ilma et lisaksime sinna juurde “Aga paksud/kõhnad/blondid/brünetid/geid/heterod on ikka sigarõvedad”
Eks ole 🙂 Mina pole jällegi iialgi kõhn olnud, viimati olin normaalkaalus paariaastasena, aga see selleks.
P.S. Halvad naljad käivad ikka teemasse, just praegu sattusin ühte lugema 😛
http://failbook.failblog.org/2011/06/18/funny-facebook-fails-congrats-buddy/
No eesti (tibide ja osside) mõistes ongi iga üle 50 kg (seejuures pikkus üle 170) kaaluv neiu paks. Käi näiteks Inglismaal või Ameerikas ringi ja kedagi ei huvita, kui sul mõned ülekilod on. Veel vähem huvitaks see kedagi nii palju, et avalikult märkusi hakata tegema.
Ise olen täiesti normaalkaalus – Eestis mõistes siis kodustatud vaalawilli, mujal maailmas normaalses kaalus, terve inimene.
Tuleb lihtsalt sellega leppida, et eesti naiste ainuke treidmaark ongi nende “ilu” (loe: 42-kg-ine kaal ja igasugused kõikvõimalikud “feikvidinad”; rõhutatakse seda väljendit muidugi igal sammul) ja seetõttu on ühiskonna prioriteedid veits paigast nihkunud.
Ma ei tea, kus linnas või mis planeedil sa elad, et sa näed enda ümber mingeid müstilisi eesti naisi, kes on 42 kilo ning kes ilmselgelt ei ole 140 pikad, et neid kilosid õigustada. Mina elan Eestis & kui ma vaatan enda ümber ringi, siis ma näen täiesti normaalseid inimesi. Ei mingeid tuigerdavaid hambaorke. Ise olen paar kilo rohkem kui see sinu Eesti treidmaark, aga ei ütle, et ma kohtaks iga nurga peal endasuguseid kõhnukesi. Ning ei ütleks, et ma pean ennast selle numbri pärast ilu etaloniks. 😀
Inglismaal elades nägin ma ka seda Inglismaa uhkust: noor neiu tuli vastu, kitsad teksad & lühike t-särk, nii et kõht rippus väga korralikult üle püksivärvli & särgi alt välja. Kui ta ise on rahul, siis on hästi. Kui inimene pole just 500-kilone ning armastab oma keha, siis milles probleem. Aga võiks õiges suuruses riideid ikkagi osta. Kui tiss pigistab rinnahoidja külje pealt välja, siis loogiš, et sa võtad natuke suurema või teise lõikega kopsuka. Kas kehakaaluga & riietega ei saa samamoodi teha?
Meil omal ajal gümnaasiumis oli üks. Kõik teadsid vist, et ta anorektik on, sest ta oli selline õpikuvariant – küüned tuhmid, näkku läks terve hunnik meiki, et siniseid silmaaluseid varjata, juuksed olid hõredad ja langesid välja. Aga ma ei leia, et üks kogu kooli peale palju oleks. Ja olgu mainitud, et poistele meeldis ta ikka kohutavalt, sest nende meelest oli ta ilus ja peenike. Iseloomu kohta ma ei tea, ehk oli hea iseloomuga kah.
ja mina teadsin kunstikoolis neiut, kes nägi välja nagu klassikaline anorektik, aga kel tegelikult oli mingitsorti vähivorm ja kes sai järjekindlalt keemiaravi.
No ütleme… energia ja massi jäävuse seaduse kohaselt – isegi väga räige ainevahetushäirega ei ole tegelikult võimalik 200kiloseks kasvada, kui sa vastavalt palju ei söö. Samas, kui su aju lihtsalt ei anna sulle signaali, et kõht on täis, või kui sul on söömise suhtes mingi obsessioon, siis pole ikkagi narrimisest kasu.
Selline arutelu on lihtsalt üks märk sellest, et meil on toimiv demokraatia ja tarbimisühiskond ja mida iganes. Laseks nüüd siia taevasse paar tuumalõhkepeaga Tridentit lahti ja siis vaataks, kas teil ikka nii lapsikud mured lahendada on.
Mäletan, kui olin üpris paks ning lisaks ka söömishäirega. Siis ja ainult siis oli ka minul probleem, et kõik tundusid mind vaatavat. Muretsesin iga viimase silmadega olendi arvamuse pärast. Mitte, et kedagi oleks huvitanud, aga ma tundsin end ebakindla, hirmununa ning ise jälestusväärsena ja olin kindel, et seda mulle meenutama hakatakse. Tõesti oli raske piima järgi käia, kuid raskeks tegin selle endale ise.
Olles paks edasi, aga toitumishäirest vabanedes ei tulnud kunagi sellist asja ette, sest taastasin oma inimväärikuse ja emotsionaalne enesetunne paranes kordades. Kusjuures räägitakse paksude söömishäiretest vähe, aga ütlen teile kohe, et igal õnnetul, muretseval ja vihasel, ebakindlal paksul inimesel on see. Kahju, et nii kaua alati läheb, kuni vaimne tervis taastub. Nad võitlevad oma õiguste eest ainult väliselt, tegelikult nad ei tea ise ka mida nad tahavad või mida nad väärt on. Seepärast ei peaks terve inimene laskma end sellistest juhtumitest puudutada, need solvangud ei ole isiklikud ja peegelduvad automaatselt solvajale tagasi, sest tal on kogu aeg niikuinii sitt olla.
Laik!
Kunagi üks proua küsis mu ema käest, kes ei ole ega isegi näe välja nagu anorektik, et kas tal on mõni raske haigus, et ta nii kõhn on. Huvitav, kuidas ta oleks reageerinud kui olekski olnud?
Üks asi, mis minu meelest ületähtsustab kaaluteemat on see, et kaalu peetakse seotuks enesedistsipliiniga. Just hiljuti lugesin artiklit sellest, kuidas saledad inimesed olevat tugevama iseloomuga. Muidugi on neid, kes on ennast paksuks söönud ja kõhnaks näljutanud aga ei tohiks arvata, et kaal ainult enesepiiramisest sõltub. Mõni lihtsalt on kaalukam hoolimata sellest, et sööb vaid juurikaid ja teeb trenni ning ka sale võib olla edukalt ilma nälgimata. Kui öelda, et kaal sõltub vaid iseloomu tugevusest, siis see ainult tekitab juurde neid, kes sellel skaalal võistelda tahaksid.
Nojah, minu naistemaitse on jälle selline, et Rojuke on minu meelest igati seksikas tibi. Kui mul enda meesterahvas üle viskab, siis kodustan ära.
Irw, ma olen täheldanud jah, et ma lähen naistele jube hästi peale 😀 Pead vist järtsu võtma…
😦
Mul ülekaalulist inimest vaadates suurt muud emotsiooni peale “tal peaks vist tervisega probleeme olema” ei tekki. Noh, tervisega selles liinis, et vererõhk ja kolesterool ja insuliiniresistentsus jne. (“Ülekaaluline” tähendab siinkohal rohkemat kui pluss 10 lisakilo).
Teine emotsioon tekkib seoses kommentaariga “mul on vist mingi haigus” – et kas inimest tõesti niivõrd palju murelikuks ei tee, et ta arsti juurde läheks kontrollima, kas ikka on mingi haigus ja kas sellega midagi teha ei saa? Asi pole ju välimuses, vaid selles, et haigus teeb inimese haigeks ja suht sitt on nii.
Juhul kui mind selle teise emotsiooniga (“mul on vist mingi haigus”) seoses silmas pidasid, siis konkreetselt minul on lihtsalt nii hästi läinud, et enamik väheke hämaramaid hädasid (mõttes, et veidi keerukamaid kui nt tonsilliit, mille osas on ravi lõpuks ikka üks), millega ma olen elu jooksul arstide vahet käinud, on pannud nad reeglina pead vangutama ja ütlema, et “jajah, teil on küll VIST midagi natukene mööda, aga me ei tea, mis see on või mida sellega peale hakata”. Muidugi on tark tegu minna arstitädi või -onu juurde ja nõuda, et leidku ta nüüd üles, mis viltu on, aga kui kõige tavapärasemad uuringud midagi ei näita, siis ega arsti ka rohkem ei koti. Lõpuks enam ei viitsi oma raha, aega ja närve sellele kulutada – kui miskit otseselt ei valuta, siis las ta jääda… Dr House’i meil paraku ju ei ole ning pealegi pole ma tema huviorbiiti sattumiseks ka piisavalt hädine 🙂 Kolesterool ja veresuhkur on mul, muide, kah täiesti normis, pole tarvis üldse muret tunda.
Ega ma väga ei tunnegi. Lihtsalt et sa arstile PCOS-i võimalusest rääkisid?
Seda tahtsin ka öelda, et mul ei ole midagi selle vastu, kui inimest ennast ei häiri, kui palju ta kaalub vm. Aga kui iga suvalise idioodi kommentaar rivist välja lööb, siis ilmselt ju veidi häirib? Yes? No?
Ma sain ise alles üsna hiljuti teada, et selline asi nagu PCOS üldse olemas on. Nii ehk naa sellele minu teada otseselt muud ravi pole kui hormoontabletid ja ma närin pille niigi… Mitte, et ma ülbelt arvaks, et ma olen arstidest targem, eks, muidugi ei ole. Aga siin teemas on tegelikult veel natuke tahke, mida ma ei ole enam nõus avaliku kommentaariumi sabas lahkama ning vaevalt Su elu selle teadmiseta oluliselt vaesem on 🙂
Mis puutub sellesse, et iga suvalise idioodi kommentaar rivist välja viib – mind enam ammu reeglina ei viigi, aga kunagi oli mul kah selle koha pealt oluliselt õhem nahk. Mind ajab tänapäeval närvi hoopis laiem temaatika – miks üldse inimesed arvavad, et neil on õigus teistele ette kirjutada, kuidas oma elu elada, seda nii sisemise kui välimise ilu koha pealt, khmm. Et püüaks ehk kõigepealt omaenda eluga hakkama saada ja alles siis topiks nina kellegi teise asjadesse. Samamoodi hakkan ma urisema siis, kui keegi kõva häälega kuulutab, et naised on by default füüsiliselt ja/või psüühiliselt võimetud teatud tegevustega hakkama saama või et ainult vaimuhaiged leiavad, et tätoveeringud ja augustamine võib kuidagi ilus olla. Või siis kambakas suitsetajate pihta.
Aga noh, tänapäeval on nii, et everyone has issues. Ja jumal paraku – kui ikka naistel igapäevaselt rohkem või vähem ümber nurga saetakse ajusid teemal “sa oled kole, sest su mõõdud ei ole 90-60-90 ja sa ei näe välja nagu retušeeritud tädid ajakirja kaane peal!”, siis see hakkab mingist hetkest mõju avaldama. Nagu pesupulbrireklaam – kui ikka söögi alla ja söögi peale (heh, irw) Arieli reklaami lasta, siis rahvas ostab kah. Konkreetselt diagnoositavatel söömishäiretel on mitmeid põhjusi – depressioonist tingitud ülesöömine tuleneb tõigast, et täis kõht tekitab korraks parema enesetunde, anoreksia ja buliimia puhul on pigem küsimus isegi mitte kaalus ja välimuses, vaid nimelt kontrollitundes (“kui ma ei saa kontrollida seda, mis minuga juhtub, siis seda saan ikka, mis ma sisse söön!”). Üks tüdruk ütles mulle kunagi lausa nii, et ta buliimia on tema ainuke tõeline sõber, kes ei jäta teda iialgi maha…
Põhjus, miks ma siin üldse niimoodi praegu võimlen? Lihtsalt selleks, et teemasse lisaks mustale ja valgele ka halltoone tuua 🙂
Ilmselt naiivne küsimus, aga kas sa kilpnääret oled lasknud kontrollida? Ühel heal tuttaval läks see rivist välja (võib juhtuda ka elu jooksul, st sellega ei pea sündima) ja üks sümptom oli just see, et võtab juurde, kuigi sööb normaalselt ja liigub palju.
Kõik on arusaadav peale selle, et miks see neeger oma kõnet potil istudes peab?
Sest ta on nii cool! 😀
Mina olen viimase kuu aja jooksul vähemalt ühele paksule inimesele sitasti öelnud. Ma läbisin jalgrattaga Pauluse surnuaeda pärast vihma ja peaalleel oli haudade ja suure lombi ja muda vahel kitsas normaalse tee riba. Ja seda mööda ähkis noorepoolne tüsedik temale ainuvõimalikus temps. Ma tõesti õrisesin talle, et “Liiguta ägedamalt, paksmagu!” või midagi muud sellist. Pärast ma ika surin sellesse ja põdesin mitu päeva, sest ma usun, et ta liigesed lihtsalt ei võimaldanud tal kiiremini liikuda ja ma oli n täiesti alatu. Arvatavasti ongi paljud sellised kommentaarid ütlejate pahast tujust vms-st tingitud ja pärast nad põevad oma ütlemisi samamoodi.
Ent näiteks kord pidin ma otsad andma, nähes ühes väiksemas ja tagasihoidlikumas Eestimaa rannas tuttavat naisõppejõudu neoonstringbikiinides. Hiljem sain teada, et ta abikaasa nõudmise peale pani need selga, et suuremat perekonnatüli ära hoida. 😛 Nii et igasuguseid põhjuseid võib olla imelikult riietumiseks
Ülekaalulise inimese puhul on koormus liigestele tõepoolest suurem kui normaalkaalulisel, lisaks on koormus suurem ka südamele ja muudele siseorganitele. Kõige tõsisem argument oma kaalu normis hoidmise poolt peakski olema hoopis see, et…
kui see on kõvasti üle normi, siis võib juhtuda, et inimene lihtsalt EI JAKSA. Ei jaksa liikuda, ei jaksa olla, ei jaksa… trolli peale joosta. A mis elu see on, kui ei jaksa? Nõme elu. Teised plõksigu nii palju kui tahavad.
Iseasi, et moefüürerid nimetavad ülekaalulisteks tihti neid inimesi, kes tegelikult on isegi meditsiiniliselt täiesti normi piires ja meditsiinilised normid on ka siiski pigem statistilised, mitte absoluutsed. Ja õigupoolest peaks neid kaalunorme ja tervislikku seisundit määrama siiski inimese toimimisvõime järgi, mitte mõõdulindiga.
Haha… ma lihtsalt pean ära märkima siinkohal, kuidas mind pärast keemiat üritati 3x söömishäirete osakonda suunata… ja ma nad 3x pehmetesse kohtadesse saatsin, selgitades, et “teate, mul ei ole söömisega probleeme, lihtsalt toit ei imendu kuigi hästi…” Aganoh, tegelikult mõistetav, ~180cm ja 45kg meesterahva kohta tekitas vastavaid assotsiatsioone lihtsalt .P
Meenub lugu 10 a tagasi, kui tugevalt ülekaaluline sõbranna kurtis, et ei julge enam jooksma minna. Eelmisel jooksukorral oli pidanud ähkiva tema kõrval auto kinni ja autoaknast küsitud kaastundlikult, kas ta äkki abi ei vaja? Et äkki püüab põgeneda kellegi eest, ikkagi õhtune Supilinn? Sõbralikult, viisakalt, kaastundlikult, abivalmilt. Sõbranna enam jooksma ei läinudki.
Krt mina jälle aru ei saa neist “…ja nii ta enam jooksma ei läinudki” juttudest. Nahui see teiste asi on, mida ma jooksen. Kui mingi tropp karjub järele, et “TISSID!!!!1!”* või “kiireminieijaksavä?” või “jookseme koos äää” vm, siis on see tema probleem. Pealegi ma ei usu, et ta järgmine kord sama raja ääres kükitab.
*Vahet pole, kui suured tissid sul on, kui nad sul küljes on, siis nad ära märgitakse.
Mind on rindade olemasolu pärast kiviga visatud ja edaspidi katsusin ma neid hoolikamalt maskeerida.
st see võis ju olla viskaja probleem, aga kehavigastuse oht ähvardab sellisel juhul ikkagi mind.
Läksin rõõmsalt bussi peale eile, jalas ainsad püksid mis mul on (tagasihoidlike korsettnööridega velvetid) ja soe pusa, sest külm oli ja ma plaanisin niikuinii metsa ja järve äärde minna, mitte Viru Keskusesse.
Mehelikud Mehed üle kolmekümne aasta vanad, noore poisslapsega, hakkasid möödudes lihtsalt kõva häälega rääkima: nööridega püksid! oh seda vaest kodutut tüdrukut! Niimoodi naerdes, mõnitavalt.
Ja siis ma mõtlesin küll, et päriselt ka v? Et vaat kui vahva siis. Bussi peale minekut järgi ei jäta, aga kuidagi allasurutud ja hale tunne on küll, nagu oleks ori või avalik omand mitte inimene.
Noh… tuleb vist tänulik olla, et selliseid asju tänaval näkku ei öelda:
http://www.perekool.ee/index.php?id=36679&class=forum_schnell&action=view_post&post=8097220
On olemas inimesi, kes reaalselt leiavad, et mõnitamine on inimese innustamine. Mul on isiklik kogemus sellega, kuidas mu poisssõber (praeguseks loomulikult eks) hakkas mu “pekki” näpistama kui olin paar kg juurde võtnud. Ta ise väitis, et mees peab näpistama ja näpuga näitama, et naine pingutaks ja tahaks tublim olla. Ka selle paari lisandunud kilogrammiga olin julgelt normaalkaalu sees aga selline mõnitamine tekitas pigem söögiisu. Kadus see kaal peale lahkuminekut justkui iseenesest. Vot siis motivatsiooni…
Ma käisin täna jooksmas. Kohalik joodik vaatas pika pilguga ja ütles midagi. Ma ei tea, mida, mul olid klapid peas.
a kividega loopimise vastu klapid ei aita. raudrüü võibolla aitaks, aga ega mul sellega vaba tunne ei oleks.
Kui palju reaalselt sind veel kividega loobitud on? Ma saaks aru, et üritataks vägistada – ma enam sealkandis jooksmas ei käiks. Aga millegi karjumine, märkused – perse mingu. Ise peavad elama oma idiotismiga.
Rohkem ei ole, aga see üks oli kah ebameeldiv. Ja ma isegi ei jooksnud, ma lihtsalt liiklesin tänaval.
Ma ei ole tänaval liiklemisest sellepärast muidugi loobunud, ei oleks nagu väga võimalik, aga pmst saan ma aru küll, et inimene loobub mingist tegevusest, mis ei ole otseselt hädavajalik (nagu tänaval käimine seda siiski on), sest tal on sellega vastikuid kogemusi. Hirmu ei saa niisama plõksti välja lülitada. Mul on väga hästi meeles, kuidas ma pärast seda, kui mind korra tänaval rööviti, ei julgenud üksi hämaraski linna peal ringi käia, kuigi ratsionaalselt võttes ei olnud ju statistiliselt väga tõenäoline, et seda veel juhtub. Nii et ma kujutan ka ette, et inimene, kellel on jooksmisega olnud mingi jõhker kogemus, lihtsalt ei saa enam jooksujalatseid jalga, sest paanikahoog lööb üle pea.
sõimamine ei ole jah, otseselt ohtlik, aga kui kellelgi on näiteks ka kooliajast kogemus, et kõigepealt sõimavad, siis löövad jalaga, siis võib ka paljas sõimamine selle jalagalöömishirmu sisse lülitada.