Täna oli Postimehes artikkel Terje Toomistust. Minu meelest oli see väga lahe lugu ja ma loen ka Beriti ja Terje kirjutatavat Avantüristide blogi ja mind üldse ei üllata, et Terje oma mõlemad magistrierialad cum laude lõpetas. Ma olen küll vist ainult ühega neist ühes loengus viibinud (visuaalses antropoloogias äkki?), aga ilmselgelt nad tunnevad oma valdkonda ja selle analüüsimiseks sobivaid vahendeid. Igatahes pidi mul artikli kommentaare lugedes oksemaitse kurku tulema. Mitte et see eriline üllatus oleks, aga rõve on see ikka. Pea kõik kommenteerijad keskenduvad sellele, et kust küll reisimiseks raha saadakse ja jõuavad ilmeksimatule järeldusele, et ju siis selle maksab kinni maksumaksja või teevad seda neiud ise oma persega (viimane on kommenteerijate meelest ilmselt ka äärmiselt teravmeelne nali artikli pealkirja suunas). Ja pidevalt rõhutati, et me kõik teame (üritades seega anda oma subjektiivsele seisukohale üldteatavaks peetava tõe väärtust), et tasuta lõunasööke pole olemas.
Ma saan aru, et kui oled terve elu ainult pakettreise ostnud, siis tundub see uskumatu – aga reisimiseks ei ole tegelikult palju raha vaja. Kui reisitakse teisel mandril, siis on ilmselt vaja lennupileteid. Aga kohapeal on täiesti võimalik reisida häälega või tuttavate tuttavate tuttavate kaudu ja selleks enam eriti ei kulu. Ööbida on võimalik telgis või inimeste juures, kes usaldusväärsed tunduvad – kui ükski mees ei tundu usaldusväärne (sest mõne naise meelest ongi iga mees potentsiaalne vägistaja), siis pole ka hullu, sest ka naised pakuvad öömaja. Tänapäeval on olemas ka couchsurf. Ja nii uskumatu, kui see ka ei tunduks, ka üliõpilased käivad vahepeal tööl, nii et jaksavad neid pileteid osta ja jääb veidi ülegi, et saaks ka muudele asjadele kulutada. Eriti keeruline on skeptilisele eestlasele muidugi see, et tuleb uskuda, et inimesed on ilusad ja head. Teine keeruline asi on uimasele eestlasele see, et tuleb valmis olla kiiresti reageerima, kui selgub, et eeldus päris tõeks ei osutunud. Aga seda läheb harva vaja, kui inimesed ka läbinisti ilusad ja head ei ole, siis koletisi on siiski ka vähe.
Aga mõnes mõttes võib tõesti väita, et tasuta lõunasööke pole olemas. Minu puhul tähendab see seda, et ma korjan alati kõik hääletajad tee äärest üles, kui vähegi võimalik on, ja ka mul on juhtunud nii seda, et pakun hääletajale öömaja, kui seda, et söödan hääletajal kõhu täis. Miskipärast arvan, et Terje ja Berit teevad võimaluse korral seda sama. Täpselt sama moodi ei jäta ma sõbrannat kohvikusse kutsumata, kui tean, et tal on raha vähe ja mina pean arve maksma. Pea igaühel meist on olnud aegu, mil rahakott üle ääre ei aja ja õnneks ei ole minu tutvusringkonnas eriti palju inimesi, kes paaniliselt sente loeksid. Karmale tuleb midagi vastu ka anda, nii lihtne see ongi.
Pildil on Eva Dawalibi, hääletaja, kes on sel viisil läbinud kümneid tuhandeid kilomeetreid (ainuüksi Austraalias 20 000), liikunud muuhulgas Mongooliast Kopenhaagenisse ja kirjutanud igasugu sellega seonduvatest asjadest – kuidas tüdrukuna ohutult hääletada, kuidas hääletada Austraalias, kuidas Siberis jne.
Pärdikute päevaraamat 