anna kannatust

Naised ja muinasjutud

Olen siin mitmesugust väärtkultuuri tarbinud. Eelkõige oma muinasjutuanalüüsi jaoks. Näiteks lugesin artiklit “The Queen’s Looking Glass: Female Creativity, Male Images of Women, and the Metaphor of Literary Paternity” (Sandra M. Gilbert ja Susan Gubar). Muus osas üsna kummaline artikkel ja põhirõhk on pandud sellele, et mehed on sead, kelle meelest pen ja penis pärinevad samast tüvest (ehk siis käsitletakse seda, kuidas mehed on läbi aegade kas püüdnud naisi kirjutamisest eemale hoida või olnud lihtsalt seisukohal, et naised polegi kirjutamiseks võimelised), aga see, kuidas nad Lumivalgekest analüüsivad, on väga huvitav. Põhiteooria seisneb siis selles, et Lumivalgekese isa ennast muinasjutus ei ole, aga peegli hääl on tegelikult Lumivalgekese isa hääl – vähemalt nii, nagu kasuema seda ette kujutab. Samuti saavutab Lumivalgeke oma tõelise täiuslikkuse alles siis, kui ta sureb ja klaaskasti pannakse, kui temast saab tõeline objet d’art. Alles siis saavutab ta printsi tähelepanu, võidab ta südame ja prints “võtab ta endale”. Seega ilmselgelt pole oluline see, mida ta teeb või kui usin ta on, sest sellest ei tea ju prints midagi – tema näeb ainult, et ilus ja ei mölise.

Kõige kurvem on see, et autorite meelest ei ole Lumivalgekesel eriti palju tulevikuväljavaateid – ainus võimalik karjäär on “võõrasemaks” saamine. Esmalt üritas ta edu saavutada töökuse ja usinuse ja heasüdamlikkusega, mis viis ta klaaskasti ja sealt edasi lossi. Ning õige pea avastab ta, et loss on lihtsalt järjekordne klaaskast. See on loogiline ka selle pärast, et muinasjutud on tihti ringjoonelised, lugu algab aga sellest, et Lumivalgekese ema tikib oma kambris (mis on ühtaegu nii luksuse kui vangistuse sümboliks) ja vaatab unistavalt aknast välja, torgates ettevaatamatusest nõelaga sõrme ja veri langeb aknast välja lumele (veri + maapind, traditsiooniline viljakus). Seega leiab Lumivalgeke end üsna pea samast situatsioonist, kus ta tegelikult on põhimõtteliselt otsekui vangis ja tema passiivsusest pole võimupositsiooni saavutamiseks suurt kasu, nii et kui aknast välja vahtimine ta lõpuks ära tüütab, pole tal muud võimalust, kui kurikavalaid meetodeid kasutada, et oma tahtmist saavutada.

Muide, kas mäletate, et tegelikult oli Lumivalgekese “võõrasema” ka väga ilus naine? Kõikidel illustratsioonidel ja multikas on temast miskipärast paras kirvenägu tehtud. Ilmselt ei taheta siiski lapsi segadusse ajada, sest ilus inimene peab ju siiski heasüdamlik ja tubli olema. Igatahes ei leidnud ma selle postituse jaoks ühtki pilti, kus kuninganna ka ilus oleks olnud.

Muuhulgas vaatasin eile ära esimese osa moodsa printsessi Paris Hiltoni uuest tõsielusarjast “World According to Paris” (juutuubis ka üleval, ei peagi alla tõmbama), sest Paris ütles mingis intervjuus, et kui ta “Lihtsas elus” mängis lolli ärahellitatud beibe, siis see saade näitab, milline ta tegelikult on. Üllatus, üllatus – jääb mulje, et ta on loll ärahellitatud beib. Tõsielusaatest on asi muidugi sama kaugel, kui Maa Kuust, alates sellest, kuidas Paris Hilton kohe alguses murdvargusele peale satub (seda ei näidata) ja kodust ema juurde põgeneb – õnneks oli Parisel kodus õhtut nautides näos siiski täismeik. Ja üldiselt on olukord selline – “ma kavatsen joomisega tagasi tõmmata, aga täna läheme me siiski jooma; ma häbenen väga oma kunagist pornovideot, aga vaadake nüüd, kuidas ma vannis käin; ma vajan sõpru ja sõbrannasid, keda ma saaksin usaldada, seetõttu suhtlen ma ainult joodikute ja narkomaanidega; ma ei pidutse kogu aeg, ma töötan väga palju, aga pidutseme nüüd natuke.” Sõna like mõelge ise iga teise sõna vahele. Põhilauseks on:”I can’t help that people are obsessed with me.” Ja neile inimestele lisandub muidugi ta ise, sest vaadates, kui palju pilte ta iseendast seinale toppis, tekib tunne, et lihtsam oleks vastav tapeet osta. Ja kui ma kuulen veel korra väljendit “I love you, bitch,” hakkab mul paha. Komplimendina olgu öeldud, et Parise boyfriend Cy oskab vähemalt näidelda ja Brooke Muellerist jääb mulje kui normaalsest inimesest – see on see Charlie Sheeni eksnaine, kes üritab loobuda alkoholist ja kokaiinist ja kindlasti veel millestki. Igatahes tundub, et Paris Hiltoni muinasjutt, kus ainult ilu ja pornoklipiga valgest rämpsust kuulsaks valgeks rämpsuks saadi, hakkab läbi saama. Esimese osa vaatajanumbrid olid ka üliväikesed – seda vaatas ainult 400 000 silmapaari. Võrdluseks nii palju, et tema endise stilisti Kim Kardashiani tõsielusarja vaatab tavaliselt üle 12 miljoni inimese.

42 kommentaari “Naised ja muinasjutud

  1. Ma pean ka rõhutama, et inimesed – Lumivalge-Lumivalgeke, Lumivalk-Lumivalguke. Ta ei ole mingi Lumeproteiin, vaid valgeke. 😀

      1. Kohe parandan ära, Oleks pidanud selle postituse varem tegema, poleks seda viga oma muinasjutuanalüüsis teinud. Õnneks rääkis LumivalgEkesest seal ainult üks lõik, sest teatavasti pole tegu Prantsuse muinasjutuga. 😀

        1. Andke nüüd olla. “-u” on täiesti normaalne deminutiiviliide (vt “kutsu”, “kiisu”, “rotu”), okei, “-u” ja “-ke” üksteise otsas on muidugi topeldamine, aga mis siis kui nunnusust ongi vaja ekstra rõhutada, nii et ühest liitest ei piisa?

        2. Ma sulle teen rotut…
          mu meelest need u-lõpulised käänamised on üldse jõledad. Nuggani silmis.
          Kui vähegi ilma saab, käänatagu kuidagi teisiti. Palun.

        3. Käänamisega pole sellel midagi pistmist. Liide on liide ja käändelõpp on käändelõpp ja tüvevokaal on veel täitsa kolmas asi.

        4. ja eks paljude arust ole deminutiiv kui niisugune üldse üks suur jõledus (ja Prantsuse Akadeemia omal ajal keelaski selle enamjaolt ära, mis tegi prantsuse keele tüki maad igavamaks kui nt itaalia või hispaania oma), aga ega sa ometi ei taha, et jutu pealkiri oleks “Lumivalge”, kus igasugune maitselage nunnutamine puuduks?

        5. ning sel juhul peaks ka minu u-deminutiivne netinimi sulle solvav olema, aga ma ei taha seda sellest hoolimata notsikeseks või notsiks muuta.

  2. “…Paris ütles mingis intervjuus, et kui ta “Lihtsas elus” mängis lolli ärahellitatud beibe, siis see saade näitab, milline ta tegelikult on. Üllatus, üllatus – jääb mulje, et ta on loll ärahellitatud beib. ”

    irw

  3. No see “u” deminutiivina päris igale poole ka ei kõlba. Kutsu, kiisu… Jah. Kass-kassuke? Ei sobi. Palataliseeritult, et Lumivalgjuke? Ma ei tea. Kui öelda tavaliselt, et “Lumivalguke, siis see on ikka valguke, proteiinike 😀

  4. Seda öeldakse tavaliselt kolmandas vältes, pika l-iga (Lumivallguke), vähemalt mina ei ole teisiti kuulnudki, välja arvatud siis, kui keegi kalambuuritseda tahab.

      1. /karjatab läbilõikavalt ja poeb kraanikausi alla pöialt imema/
        /lõõtsutades/
        järgmiseks teatad sa, et on inimesi, kes arvavad, et meessoost järeltulija nimetavas käändes on “poja!
        /pistab pöidla uuesti suhu/

        1. Kas sa tahad öelda, et neid ei ole olemas? Pean sulle tõesti pettumuse valmistama.

          Või tahad sa öelda, et neil peaks selle kuidagi keeleseadusega ära keelama? Sellise liigutuse produktiivsusse ma jälle ei usu.

        1. midagi ei pea, ainult vältida on seda mõistagi keeruline, kui jutt juba sufiksite jms värgi peale läheb.

        2. mina kui infonarkar tunnen muidugi enamasti, et vasakult ja paremalt tilkuvad infokillud on mõnusad (sest tegemist on infoga), nii et ma ei oska alati arvestada inimeste tunnetega, kes tahaks neid infokilde hoopis vältida.

        3. Aga pöördudes tagasi selle hargnemiskoha juurde, millest praegune vaidlus lahti läks – kas sind häirib “lumivalguke”, mis iseennesest ei lähe vastuollu ühegi keelenormiga ja on suhteliselt ammu välja kujunenud vorm, tõenäoliselt varasemast ajast kui Veski oma õnnetu “valgu” üldse välja mõtles?

        4. ma hakkan karjuma, kui keegi mu ristinime, või emma-kumma mu lapse ristinime u-lõpuliselt käänab. Kui saab ilma u-ta – siis palun ilma u-ta.
          Et Nodsu on u-lõpuline, see on loomulik. Seda ei saagi teisiti.

          Noh, ja ma olen juba nii vana küll, et ma ei taha enam KÕIKE teada. Näiteks… mind ei huvita, millega inimene, kes mulle järjekordselt sikku keerab, seda sikkukeeramist õigustab, kui see on juba teab-mitmes sikkukeeramine. Sest see ei muuda midagi.

        5. Kui ma praegu puusse ei pane, siis on ka “notsu” -u seesama deminutiivne u. Iseasi jah, et omaette tüvena seda sõna käibel ei olegi, nii meil mõne tüvega juba on, et esineb ainult liidetega.

          See, kui sinu nime u-ga käänatakse, on teine teema, tähendab, käänaja on arvatavasti pärit murdealalt, kus see nimi ongi u-tüveline. Võõrnimede värk, neid võeti eri kohtades eri moodi kasutusele ja selles mõttes ei ole ükski neist vale, käänata tuleks siis nii, nagu nime panejad ise mõtlesid (ma tean üht juhtu, kus inimese nimi on Triin ja käänatakse “Triini”). Kui seda tehakse aga su noorema poja nimega, siis on ilmselt tegemist deminutiiviga, tegemist on vana kohaliku tüvega, mis oli varem e-, nüüd i-tüveline, ja tüve-u-d ei saa tal olla. Vanema poja nime kohta ei oska öelda, kui ma mõtlen võimalikele muistsetele nimekujudele, siis vanasti võis see olla o-tüveline ja o-tüvi muutus üldiselt u-tüveks, aga kuna see nimi on praegu üsna haruldane, siis on i-tüvi selle kõrvale ilmunud (kui eestlane ei tea tundmatul sõnal või nimel, mis tüvevokaal on, siis enamasti katsetatakse i-ga).

          Nii et siingi on tegemist kahe eri nähtusega, ühel puhul on ärrituses süüdi inimeste eri murdetaust (õudselt sage keelevaidluste allikas, olen ma tähele pannud), teisel puhul häirib sind nunnutav vorm (ma tean inimesi, kes vihkavad tõsiselt igasuguseid deminutiive kui maitselagedusi, põhjaeestlasi näikse deminutiivid rohkem ärritavat kui lõunaeestlasi).

          “lumivalguke” peaks olema sama vana ja juurdunud vorm nagu “lapsuke”. Pärast seda, kui loodi “valk”, pakub see muidugi võimalusi kalambuurideks (isegi kui kõigest kirjapildis) ja nii saab palju nalja, aga sellest, et see vorm kedagi tõsiselt häiriks, on mul siiski raske mõista.

        6. minu (mitte-humanitaari) loogika läheb rohkem sedapidi, et Lumivalgeke meigib rohkem senssi, sest Lumivalgekese nimi tuleb ju sõnast “lumivalge”? “valge”, noh? “valge-ke”?

          või seda sa, nodsu, oma pikkade ja keeruliste sõnadega jutus ütlesidki, et “valge” võib mingis murdes jne nunnutades olla ka “valguke”?

        7. mu jutt hakkas juba varasematest kommentaaridest pihta – et see u on seal ilmne deminutiiviliide. Deminutiiviliiteid kasutatakse siis, kui on vaja näidata, et miski on väike (juba “väike” ise sisaldab -ke-liidet), aga paljudes keeltes pruugitakse seda väiksuse indikaatorit miskipärast sageli ka lihtsalt nunnutamiseks. -ke on tänapäeval produktiivsem (st sellega osatakse rohkem nunnusõnu teha) kui -u, aga mingites väljakujunenud sõnades on ka -u säilinud ja mulle tundub, et mõnes murdes on -u lausa vaata et sama produktiivne kui -ke (või nad lausa kasutavadki ainult u-d) – ainult et teise murdeala inimesele on see harjumatu ja siis tundub nõme ja vale.

          “Lumivalguke” on muidugi selge overkill – kaks deminutiivi üksteise otsas hunnikus, teisest küljest “lapsukese” puhul ei häiri see kedagi, ei ole nagu kuulnud, et keegi protesteeriks, et see on vale ja peaks ütlema “lapseke”. Nagu ma eespool ütlesin ja nagu siit näha, häirib tänapäeva inimesi siin hoopis “valgu”-seos, mida poleks üldse tekkinudki, kui Veski poleks sellist sõna proteiini tähistamiseks leiutanud. Veskil juba oli selline halb mood tekitada hunnik ülearu sarnaseid sõnu. Ja kuna u-tüveline “valk” on olemas, siis ei tajuta enam, et “lumivalgukese” u on liide, mitte tüvevokaal.

          Kahtlustan, et see, et -ke on tänapäeval -u enamikust murretest välja tõrjunud, tulebki sellest, et meil on viimase mõnesaja aasta jooksul tekkinud u-tüvelisi sõnu (kui rekonstruktsioone uskuda, siis muinasajal neid veel ei olnud, olid hoopis o-tüvelised) – inimesed tahavad vahet teha, millal on sõnal liide küljes ja millel ei ole, aga kui liide langeb mõne teise sõna tüvevokaaliga kokku, on raske aru saada, mis on mis.

          Eriline nuhtlus on eesti keeles veel see, et paljudel käändkondadel ei ole osastaval käändel lõppu ja omastaval käändel ei ole enam lõppu mitte üheski käändkonnas, mis tähendab, et neid käändeid saabki nimetavast eristada ainult selle järgi, et tüvevokaal ilmub nähtavale (nimetavas on ta õnneks sageli küljest ära kukkunud, nii et kuidagi saab käänetel vahet teha). Mis tähendab omakorda, et tüvevokaali peetakse sageli käändelõpuks. Või kui on selline eriti õnnetu käändkond, et nimetav, omastav ja osastav näevad kõik ühtmoodi välja (ema-ema-ema), siis üritatakse osa sõnade puhul tekitada osastavale käändele lausa uut lõppu, kuigi häälikute arenguloogika järgi ei saaks seda seal olla (nt “Jürit” on selline külgepoogitud lõpuga osastav). Selle segaduse taustal on tglt suht arusaadav, et u-deminutiiv ei ole enam kuigi populaarne. Aga ma tundsin siiski, et ma pean selle kaitseks välja astuma ja päästma “u” kui liite hea nime, kui teda alusetult tüvevokaaliks või käändelõpuks nimetatakse.

    1. Jätkates OT lainel – mul tekkis vahepealt kõva kahtlus, et siis, kui see muinasjutt eesti keeles käibele tuli, ei olnud sellist uudissõna nagu “valk” (aastast 1935) üldse olemaski. ja pagan teab, miks seda oli vaja u-tüveliseks teha (kas kartsid nt a-tüve puhul seost Valga-nimelise linnaga). Veskil oli üldse maania tekitada hunnikute viisi üksteisega või mingi varasema sõnaga sarnaseid sõnu ja seda tema keedetud suppi sööme me tänapäevani (ja rõõmustavad ainult sadistlikuma loomuga emakeeleõpetajad ja keeletoimetajad).

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.