movies

vaatasin sadat filmi

ja ükski ei avaldanud sitaks muljet. Esimene oli “Gone Baby Gone” ehk “Kui lapsuke kaob”. See oli tegelikult üsna hea, kui mööda vaadata sellest, et kohati kiskus Eesti filmiks – teate küll, peategelane vaatab pikalt kaugusse ja ohkab ja teeb diipi nägu, ka siis, kui selleks otseselt põhjust ei ole. Igatahes aitab ülimoraalne detektiiv otsida ühe narkohoora kadunud last ja lugu iseenesest on üsna põnev ja seda ei riku ära isegi see, et režissööriks on Ben Affleck, kes on peaossa pannud oma venna. Ainult lõpu peale tahtsin vihast jalgu trampima hakata.

Järgmised kaks filmi ärritasid mind mõlemad tuntud igavese järgnevuse tendentsiga. Ehk siis mõlemad olid tehtud suhtumisega “Meil tuleb siin vähemalt triloogia ja esimene osa on sissejuhatus, nii et esimesed tund aega ei peagi midagi PÄRISELT juhtuma” (esimene) või “Meil tuleb siin vähemalt triloogia ja esimene osa on sissejuhatus, nii et süžee ei peagi end päris normaalselt välja mängima, filmi alguses jutuks olnu ei pea veel tegelikult juhtuma ja lõpp ei peagi mingeid lahendusi andma”. Nagu WTF, ma tunnen end petetuna, kui ma sellist asja vaatan. Nad peaksid olema kohustatud selle kohta punase hoiatuskirja karbi kaanele panema.

Esimene neist oli film, millele internetis viidatakse kui “see sitt film tiinekast superkangelasega” ehk “I am number four“. Ütleme nii, et iseloomustus vastab küll tõele ja tegu on ebaloogilise süžeega filmiga, kus peategelane tundub olevat täielik imbetsill, aga seltskonnas vaatamiseks on see okei, sest pidevalt saab millegi üle irvitada ja filmi tegelasi mõnitada. Kuigi, ärge saage valesti aru, teie ellu see igatahes midagi juurde ei anna ja poolikuks jääb see kah.

Ja viimane film, mille vaatamist ma tegelikult väga nautisin (okei, ma nautisin kadunud lapsukese filmi kah, kuigi peategelase idiootsus ja matšolikkusega läbipõimitud ülimoraalsus mind ärritas), oli “Cirque du freak: Vampiiri assistent“. Pealkiri on hea ja lisaväärtust annab see, et Salma Hayek mängib kaunist naist, kel lembehetkedel habe kasvama hakkab. Põhimõtteliselt on tegu lastefilmiga ja kui seda selle pilguga vaadata, on see isegi üsna tore, kuigi see klassikaline (SPOILER) “parimatest sõpradest saavad archenemies” on siin veidi totter, sest nende kahe tüübi puhul tekib juba alguses küsimus, et miks nad üldse sõbrad on, kui üks on normaalne inimene ja teine käitumisprobleemide ja sotsiaalsete hälvetega imelik. Aga see oli vähemalt huvitav ja midagi juhtus ja tore oli vaadata, ei tekkinudki tahtmist kogu aeg millegi kallal möliseda. Nii et plusspunktid selle eest.

2 kommentaari “vaatasin sadat filmi

  1. Viimase filmi raamat osutus aga teismelise ponnistuseks, mis ajas masenduse peale nii lugejale kui teismelisele, kellest see raamat kirjutas.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.