Kirjutasin kaks kuud tagasi, et ostsin grammatikaharjutuste raamatu, mis osutus üsna kasutuks, sest selgus, et “soovi korral saadaval ka vastused” tähendas tegelikult, et vastuste eest ei taheta mitte ainult raha, vaid neid tuleb ka kuus kuni kaheksa nädalat oodata. Mis mul ikka peale hakata oli, vigisesin pisut ja ütlesin, et tahan ikka vastuseid kah, vastasel juhul võin selle raamatu kohe minema visata.
Nüüd sai kaheksa nädalat täis, saatsin neile meili – ja sain teada, et raamat on ümbertrükkimisel, seega seda kahjuks enne sügist ei saa. Kui oma kümme näppu välja võtta ja kalendris näpuga järge ajada, selgub, et sügiseni (st kooli alguseni, mis minu jaoks on sügis) on juhuslikult kaheksa nädalat, nii et paranoik minus tahaks teada, kui suur on tõenäosus, et nad mõtlesid, et see vigisev eit teatab nagunii hiljem, et tegelt ei taha ta midagi (või käis vigisev eit lihtsalt pinda) ja tegelikult ei tellitudki midagi ja kui minu uue meili peale lõpuks liigutama hakati, selgus, et läheb veel kaheksa nädalat.
Mitteparanoik mõtleb aga sellele, et ei tea, kui tihti juhtub, et üks raamatupood tellib midagi suurelt kirjastuselt, lepitakse kokku, et see jõuab kuue kuni kaheksa nädala pärast kohale ja alles kaheksa nädala pärast helistatakse kirjastusest ja öeldakse, et “Kuulge, me unustasime täiega ära, et raamatud on ju ümbertrükkimisel, sorry, sügisel saate.” Miski ütleb mulle, et tavaliselt nii ei juhtu, vaid pood saab sellest ikka üsna varakult teada, mis tähendab, et ka klienti on võimalik sellest varakult informeerida, et ta saaks selle soovi korral endale mujalt hankida. Mitte et seda väga laialt saada oleks, aga selline käitumine oleks viisakas. Praegune käitumine on bad tone, very bad tone.
* Praegu leidsin selle ainult ühest Tšehhi veebipoest, aga kuigi hind oli paranduste oma, oli kirjeldus siiski lihtsalt raamatu oma, mis tähendab, et ilmselt pean hakkama oma tutvusringkonna ainsat peaaegu tsehhitari anuma, et ta neile helistaks ja küsiks, millega siis ikka tegu on.
Pärdikute päevaraamat 