Uncategorized

Stereotüüpe murdes

Et teile ei tunduks, et ma ühekülgne olen, pean teile vahelduseks teise nurga alt lugusid ka rääkima. Näiteks küsiti mu käest hiljuti, miks ma kõiki ilusaid (tähenduses ‘hoolitsetud’) naisi vihkan. 😀 Üldse ei vihka, mulle väga meeldivad ilusad tüdrukud ja ma usun siiralt, et ka ilusad tüdrukud võivad väga targad olla – mitte ainult ei usu, vaid isegi tunnen mitmeid selliseid. Ja vaatan neile tõsiselt alt üles, sest mul tekib vahepeal sessi ajal olukord, kus juukseidki jõuan kord nädalas pesta, aga nemad on alati väga hoolitsetud, paljud teevad lisaks koolile/tööle veel trenni jne. Ma tõesti ei tea, kust nad selle aja leiavad. Lihtsalt enamus neist ilusatest hoolitsetud naistest on tõesti just seda – ilusad ja hoolitsetud, mitte ei kanna igapäevaselt nn litsimeiki ja -riietust ja ei mõtle paaniliselt, kust rinnasuurendusoperatsiooni jaoks raha saada. Nii et selle teise grupi suhtes on tõesti väike eelarvamus, mida senised kokkupuuted on ainult süvendanud. Mitte et ma neid vihkaks, aga raske on tõesti uskuda, et mõni neist võiks lennukeid ehitada.

Aga vahel suudavad ilusad ja hoolitsetud tüdrukud mind siiski VEEL ROHKEM üllatada. Näiteks käisin hiljuti sünnipäeval, mis oli veidi temaatiline. No ütleme nii, et eestlased olid põhimõtteliselt sellest välja lugenud, et naised võiksid kleidi selga panna ja vahelduseks ripsmed ära värvida ja mõni mees pani isegi valge särgi selga. Vahelduseks päris tore. Igatahes vestlesin seal tüdrukuga, keda ma tundsin, aga kellega ma mitu aastat kokku sattunud polnud. Ütleme nii, et seda teadsin ma juba varem, et ta väga tark on, aga kui ta teatas, et taastusravi magister teda ei rahuldanud (ära lõpetas ta selle muidugi siiski), nii et ta astub nüüd otse biomeditsiini magistrisse, jäi karp lahti küll.

Mitte et ma oleks arvanud, et ta selleks oma kenast kleidist ja kingadest hoolimata võimeline ei oleks, lihtsalt biomeditsiin on eriala, mis eeldab palju keemiat ja muid keerulisi asju ja keemia on minu jaoks juba TEH ULTIMATE keeruline asi, nii et see kõlab lihtsalt ulmeliselt, kui kaunis tüdruk sulle veiniklaasi tagant sujuvalt lausub, et ta sinna otse magistrisse astub. Selliseid asju peaksid ütlema inimesed, kellel on prillid, mis on paksema klaasiga, kui minu omad. Aga näete, võib ka nii. 😀

Edit: pildil olev tüdruk on ka tark. Päriselt.

anna kannatust

Mida ma teen, kui sess läbi saab

Ehk siis ainult unistused, ega mina ka ei tea, kas see päev üldse kunagi tuleb. Aga plaane on palju.

1. Ma PÄRISELT koristan (st pesen isegi põranda ära)

2. Ma loen raamatuid lihtsalt oma lõbuks

3. Ma lebotan – rannas, aias, kodus. Ütle ainult koht ja ma lebotan seal.

4. Uurin välja, kus AbFab elab ja loobin kive vastu akent, kuni nad mind oma uhkele katuseterrassile siidrit jooma lasevad. Ja lebotan seal. Ja keeldun lahkumast, kuni Tosha lipsu ja valge siidsärgi seljast võtab ja räpase rebenenud maika ja tätoveeringutega piisavalt hirmutav välja näeb.

5. Kohtun Kristiga, enne kui ta Eestist taas põgeneda jõuab.

6. Mul on jälle aega ja viitsimist, et ülepäeviti juukseid kammida. Või vähemalt kaks korda nädalas.

7. Last but not least, päris kindlasti mitte least, ma saan jälle prantsuse ja hispaania keele õppimisega rohkem tegeleda. Tore, kui on taas aega õppida neid asju, mis lihtsalt toredad on.

Pussycat dollsi pilt on siin selle pärast, et neil on laul suureks kasvamisest ja ma uskusin tükk aega, et seal on rida “I wanna have boobies” (väidetavalt on see siiski “I wanna have groupies”), mis oleks ometigi niivõrd kena eesmärk.

faith

update numéro 3248

I’m still rolling. Avastasin rõõmuga, et olen siiani absoluutselt kõigist ainetest läbi saanud – jaa, isegi sellest täielikust jubedusest, mille kohta olin pea kindel, et pean järeleksamile minema. Eriti hea meel on mul selle üle, et neis ainetes, mis mulle endale kõige olulisemad on, on ka tulemused väga head olnud. Ainult kaks veel.

Ja nüüd romantika – jaa, minu blogis. Hiljutine sündmus, nimesid nimetamata. Igatahes noormehel ja neiul areneb suhe. Ilmselgelt on mõlemad huvitatud, aga tüdruk nigu õrritab veidi. Tahab ilmselt, et talle vemblaga* pähe virutataks ja ta juukseidpidi koopasse veetaks, aga mees muidugi aru ei saa, mida temalt täpselt oodatakse. Igatahes istub siis noormees, vaatab enda ette ja järsku ütleb mulle:”Tead, sa mõtled küll, et sa valid omale kaaslase, aga kui see ühel hetkel juhtub, ei vali sa enam sittagi…”

Tahaks näha, kes ei teinud praegu “awwwwww” arvuti taga. 😀

* kõik ropud allusioonid pärinevad teie enda räpasest kujutlusvõimest

dogs

Kuidas koera näitlema õpetada? Stseen 1: katastroof

Stseeni eesmärk on väga lihtne – koer peab tegema nägu, nagu oleks just pealt näinud, kuidas Timmy auku kukkus või kaheksajalg-tulnukad tema omanikku ründasid. Näost peab paistma ülim šokk ja soovitatavalt ka koera kangelaslikkus.

Mina saavutasin selle näo järgmiselt. Andsin mõlemale koerale süüa (krõbinad pekiga, kõhnale rohkem, tavakaalus olijale vähem) ja läksin kööki endale võikusid tegema. Atu muidugi sõi oma pisikese portsu kähku ära ja tatsas mulle kööki järgi. Kuna kedagi nägemas ei olnud ja ta elas mu tegevusele ilmselgelt südamest kaasa, andsin talle kähku tükki saia suitsuvorstiga – ja loomulikult kuulsin samal hetkel, kui kätt sirutama hakkasin, et kellegi pisikesed käpad tulevad pat-pat-pat möda koridori. Ma ei tea, kas ta kuuleb seda, kui Atu lõualuud avanevad, või tunnetab suurenenud ilaeritusega kaasnevat õhuniiskuse tõusu, aga see käib alati nii. Igatahes nägi ta juba ukseaugust muidugi ära, et teisele midagi anti ja tulemuseks oli selline meeleheitel nägu, nagu oleks ta just näinud, kuidas ta ema kassi pilastab vms. Lisaks hoogsööst laua äärde, et näha, ega ometigi midagi pudenemas ei ole. Väga hea to the rescue kaadri oleks saanud.

Ja eks ma ikka andsin talle kah võikut, kus ma pääsesin.

Uncategorized

Päeva kommentaar

Päeva kommentaar pärineb Postimehe naistelisast, kus inimesed mind vahel ikka veel üllatada suudavad. Seekord oli teemaks ühe naise pihtimus sellest, et ta olevat noorena oma liiga peenikesi jalgu häbenenud.

Kommenteerija arvas nii:

Täna pigistavad laialivalguva torsoga naisolendid end ilma igasuguste kompleksideta retuusidesse, jättes kõigile hinnata tselluliidi hulga tagumikul.

Torso on mul üsna normaalne, püksid ka parajad, aga parimagi tahtmise juures ei suutnud ma oma torsot sinna sisse pigistada. Ja ei ole retuusid, täitsa tavalised püksid on. Kallid lugejad, kuidas te sellega hakkama saate?

faith

proaktiivsus FTW

Olen alati pooldanud seisukohta, et probleemide lahendamiseks tuleb tegutseda. Nagu mõni ehk mäletab, oli mu probleemiks see, et mu sülearvuti viidi pea kolmeks nädalaks minema ja mina jäin koju lauaarvutiga, mis omakorda seadis igasuguse esseekirjutamise eelduseks selle, et ma istuksin mingisuguseski asendis toolil, ekraani taga, mis on mu läpaka omast väiksem ja millest ma olen toolil istumise tõttu kaugemal. Õnneks on võimalik pilti küll suurendada, aga I was not pleased, nii et ilmselgelt tuli tegutseda.

Mul on mitu strateegiat, mida ma vastavalt vajadusele kasutan. Esimene on tavaliselt vingumine. Vingu ja maailm läheb paremaks! Proovisin, suisa avalikult ja internetis, ja toimis – MNC andis mulle laenuks oma vana läpaka. Probleem oli terveks nädalaks lahendatud, aga siis pidi ta selle tagasi küsima, sest tema oma läpakas läheb hooldusesse jne jne jne.

Mida peab üks õnnetu tütarlaps sellises olukorras tegema? Mina lahendasin olukorra nii, et tegin lauaarvutist voodiarvuti. Elik tirisin laua voodi äärde. Nüüd on ka väikest ekraani normaalne vaadata ja olukorral on võrreldes sülearvutiga ka mõned plussid – näiteks saan kogu aeg kasutada normaalseid kõlareid, ilma et peaks selleks ühe arvuti juurest teise juurde ronima. Noh, ja laua peale saab igasugu asju panna.

Ainsaks miinuseks on see, et Tannul pole internetti, sest tema juhe tuleb läbi seina ja ei ulata mu voodini ja miskipärast ta wifi ei tööta. Aga teda pole hetkel kodus ja loodetavasti ta suvel palju toas ei passi, nii et see on juba järgmine probleem, millega tegeleme siis, kui see ükskord lahendamist vajab.

P.S. Tannu sai ainsana sel päeval kaitsnutest bakatöö A. Hip-hip-hurraa!

P.P.S. Kassil on supernunnu arvutivoodi.

anna kannatust

vene rulett

Kui vähesest piisab väärtuste ümbermängimiseks. Veel selle aasta alguses oleks mu tegevus tundunud igapäevane, ehk isegi veidi igav, feministid oleksid põlglikult nina kirtsutanud, vahi, see siin üritab koduperenaist mängida. Aga nüüd – nüüd on mu tegevusel juures seiklusemaik. Mõelge ise, toorsalat – tomat, kurk, mais ja mis kõik veel. Iial ei tea, millise ampsu küljes kolibakter luurab. Oh kui kirev on see maailm.

P.S. Kool on ajud krussi keeranud. Lugesin täna koertefoorumist koolitusteemat, kus räägiti koera tahtest, aga tekkinud oli kirjaviga ja paar tähte olid omavahel sassis. Jõllitasin seda hetke ja jõudsin otsusele, et ilmselt peaks seal olema kreekakeelne sõna tache. 😀

movies

romanistikud on lahedad (ehk Kas sina tead, mida õppima minna?)

Mõtlesin jah ise sõna välja, ärge norige, keeleuuendus on see. Aga tõesti, see on uskumatu, kui aktiivsed romanistika tudengid on ja kui palju nad viitsivad igasugu asju korraldada. St “meil” etnoloogias ja folkloristikas korraldatakse ka igasugu asju, aga need on üldiselt siiski konverentsid jms “oleme juba suured targad teadlased” värk, kuhu ma hästi ei julgegi minna, sest ma pole veel ei suur, tark ega teadlane. Aga romanistikas tehakse igasugu lahedaid asju, filmiõhtuid ja pidusid ja lisaks on üliõpilased ise teinud eriala tutvustavaid asju. Seekord tegid nad lühifilmi, mis eelkõige on mõeldud selleks, et tutvustada romanistika eriala gümnaasiumilõpetajatele, kes pole veel jõudnud otsusele, mida edasi õppida. Filmis teevad kaasa romanistika tudengid ja õppejõud ja Instituudi töötajad. St kõik mängivad nö iseennast. Esilinastus on 14. juunil Paabelis (Ülikooli 17-225) ja kõik huvilised on seda vaatama oodatud.

Pildil on vasakult paremale: legendaarne raamatukoguhoidja Marju, kellel on alati igale korralduslikule küsimusele õige vastus, prantsuse keele ja Prantsusmaa ajaloo külalisõppejõud Hans-Bertrand, kes sai kõigi tüdrukute lemmikõppejõuks juba enne seda, kui ta suu lahti tegi, peategelane, keda ma isiklikult ei tunne, germaani, romaani ja slaavi filoloogia instituudi sarmikas juhataja Tanel Lepsoo ja õppejõud Reet Alas, kes eelkõige õpetab grammatikat, foneetikat jms keerulist ja suudab korraga aktiivselt sporti teha, loenguid anda ja kaitseb tõenäoliselt juba selle aasta augustis doktoritööd – seda kõike väikese lapse kõrvalt*.

Treiler:

Tundub väga äge, eks? Ja olulisimad tegelased lugesin ette ka selle pärast, et tahtsin näidata seda ja seda videot, kus õpilased ise õppejõude mängivad ja neid utreeritult, aga väga äratuntavalt kujutavad. Esimene osa eeldab prantsuse keele oskust, teises saab enam-vähem ilma hakkama. Kuigi ma kardan, et inimestele, kes kujutatavaid ei tunne, pole see sugugi nii naljakas.

* kas tundsite end laisa ja saamatuna? Mina natuke tundsin.

faith · music

Tahate head laulu kuulda? (The Asteroids Galaxy Tour – Crazy)

K käest sain, see on hetkel mu täielik lemmik, ketran seda muudkui. Panin ekstra lauaarvuti käima, et saaks seda normaalsetest kõlaritest nautida. Tõsiselt viib kuskile ära.

Minu käest paluti, et ma kirjutaksin Oma Maailma Avardamise Festivalist, aga ma ei kirjutanud. Mitte et mul midagi selle vastu oleks, vastupidi, aga mul ei olnud ühtki head mõtet, kuidas sellele teemale klišeesid kasutamata läheneda. Pealegi kirjutas Nirti sellest nii hästi, et mul ei olnud tõesti absoluutselt mitte midagi lisada, ma kirjutan ta postitusele kahe käega alla.

Diskrimineerimine on oluline teema ja tegelikult on see vähemusgruppide sees isegi suurem, sest üritatakse “ebanormaalsetest” distantseeruda, et enamuse heakskiidu saavutamise tõenäosust suurendada. Näiteks kääbuste puhul eristatakse dwarf’i ja midget’it (ma ei tea, kuidas neid eesti keeles nimetatakse), kellest esimesed on väikest kasvu ja meie mõistes ebaproportsionaalsed (sest meie oleme normaalsuse mõõdupuuks, eks ole), teised aga lihtsalt väikest kasvu – ja vähemalt USAs peavad midget’id end paremateks, ei abiellu pea kunagi “imelikega” jne. Sama lugu on tihti geikogukondades, kes võivad näiteks transvestiitidesse ja transseksuaalidesse suhtuda tõrjuvamaltki kui tavainimesed, sest neis nähakse midagi perversset ja ohtu oma üritusele, kardetakse, et neid pannakse ühte patta. See viimane hirm on ilmselt muidugi õigustatud, tundub, et inimestel on isegi raske aru saada, et gei ja pedofiil ei ole päris üks ja sama, nii et ilmselt on neil ka üsna raske mõista, et gei ja transvestiit on erinevad inimesed.

Hiljuti avastasin näiteks, et minu kultuuriline relativism on tavainimese jaoks taas rõve ja šokeeriv, sest ma tõesti ei mõista, miks mind peaks häirima näiteks grupiabielu või nudism. Tõesti, kui mu naabritüdruk elab kahe mehega, segab see mind ju ainult siis, kui tema magamistuba minu oma kõrval on ja voodi öösiti vastu seina kolksub. Nudism – paljas keha paistab mulle ka siis vastu, kui ma vannitoast tulles peegli eest mööduma juhtun. Ei kujuta nagu ette, et peaks iga kord selle peale:”Uih!” karjatama ja rätiku ümber rebima. Iseenesest ei häiri mind isegi intsest, sest tänapäeval on arstiteadus piisavalt kaugele arenenud, et väärarenguid ära hoida, aga siin on see teema, et kui inimene tunneb nii tugevat tõmmet, kellegi vastu, kellega ta on koos üles kasvanud, on seal pahatihti põhjuseks pigem hirm välismaailma ees või võimetus ise hakkama saada. Ehk siis küsimus, kas inimene on psühholoogiliselt võimeline emotsionaalselt rahuldavaid suhteid arendama. Aga ehk on see minu piiratus, sest mulle tundub, et armastuse üks eeldustest on uudsus, armastatu peaks suutma sulle vähemalt alguses midagi uut pakkuda. Parimal juhul edaspidigi. Enamik ajakirjandusse jõudnud intsestijuhtumistest on aga nagunii sellised, kus inimesed on kohtunud alles siis, kui mõlemad osapooled on täiskasvanud. Kole mõelda muidugi, aga kui läheneda puhtpragmaatiliselt, on lapse tervisele sama suur oht, kui 30aastaselt sünnitava naise puhul ja viimast peetakse tänapäeval juba täiesti normaalseks (või noh, Eestis ehk veel mitte nii väga, aga üldiselt küll). Nii et kogu see “oh kui kole, jäle ja rõve!” tuleb tegelikult ju lihtsalt kultuurilistest normidest. Tõesti, täpselt nagu jälestus homoseksuaalide või kas või tavalise pepuseksi vastu, kui nunnult väljenduda. Või nagu kunagi kristlaste foorumist lugesin – vanaema tänas jumalat veebikaamera eest, sest tänu sellele tabas ta oma lapselapse masturbeerimast, sai poole tegevuse pealt tuppa tormata ja tema peale karjuda. Nii et jälestada võib pea igat asja, kui ikka tahtmist on.

Näete, jutt läks jälle nii koledaks ja inimeste jaoks hirmutavaks. 😀 Nii et pöördugem tagasi esialgse teema juurde ja kuulakem veel seda laulu.