antropoloogia

stereotüüpe kinnistades

Jalutasin täna eksamilt koju, mulle jalutasid vastu umbes minuvanused või paar aastat nooremad mimmud. VÄGA mimmud, by the book – üli- (üle-)meigitud, nappides (nojah, kes seda täna polnuks) liibuvates riietes ja koos tüüpidega, kes olid täpselt sama hoolitsemata, kui neiud olid hoolitsetud. Ideaalne eesti pere. Nendega kohakuti jõudes avastasin ehmatusega, et tüdrukud räägivad mingist matemaatikaeksamist, mida nad just teinud olid. Jõudsin end juba mõttes oma eelarvamuste eest sõidelda, kui üks ütles teisele:”Ja kujuta ette, ää, tead, mis ta ütles? Miinusmärk sulu ees nagu PÄRISELT muudab seda märki, mis seal sees on.” Maailm vajus kohe oma kohale tagasi. 😀

Ja eile õnnestus mul ära näha, miks beibed TEGELIKULT ainult autoga poistega sebivad. Sellel ei ole materiaalsusega midagi pistmist, kuigi mõni õel inimene nii mõelda võib, see on puhtalt praktiline lähenemine. Nimelt nägin üht jalutavat paarikest. Neiul olid vähemalt 12 cm kontsad all (uskumatu, ma ei suuda silma järgi määrata kahte meetrit, aga teen vahet 10 ja 12 cm kontsal), ta kõndis üliaeglaselt ja kuna ta oli nii peenike ja tegi mingit imelikku modellikõnnakut, nägi iga samm välja selline, nagu murduks jalad kohe põlve juurest ära. Noormees kõndis ka nii aeglaselt, kui vähegi suutis, aga ikka avastas iga paari sammu järel, et on tüdrukust meetrijagu eespool, ootas tüdruku järele ja tegi jälle paar sammu. 😀 Õnneks pidid nad minema ainult Statoilist Mäki parklasse, muidu oleks vaene poiss ilmselt halliks läinud ja tüdruk jalad murdnud.

Teemavahetus, sest ma ei viitsi eraldi postitusi teha – minul oli täna isiklik feil, tundub, et siit tuleb esimene järeleksam. Tahtsin kell üheksa ärgata, et korrata, aga ärkasin suure vaevaga kell 11 ja selline pohmakatunne oli, nagu oleks eile end täiesti kasti joonud. Tundub, et see mitme päeva eest joodud pisike siider jõudis lõpuks kohale. Igatahes oli enesetunne nii kehv, et kuigi ma olen muidu narkootikumidevastane, pidin endale päeva alustuseks suure tassi kohvi tegema, et üldse jalgu alla saada. Teadmisi ka nappis, kuigi üritasin õppida – sess ja öises vahetuses töötamine ikka ei sobi kokku, see viimane hakkab liiga hullult mu ajudele. Õnneks on täna mu viimane vahetus, saan nüüd kaks nädalat rahulikult kooliasju teha. Õhtu otsa olen juba seda sama ainet õppinud, võiks juba järeleksamile minna küll.

P.S. Sellist seelikut kannaks isegi, eks?

anna kannatust

Keskmine kommentaator ei oska lugeda

Loen mina artiklit Postimehest, mis räägib soolisest suunitlusest lasteaias ja sellest, et ka poistel peaks olema võimalus soovi korral toiduvalmistamist mängida ja tüdrukul konstruktoriga mängida.

Milline on keskmise kommenteerija reaktsioon? “KARAUUL! NAD SUNNIVAD MU POEGA NUKKUDEGA MÄNGIMA JA TAHAVAD TEMAST PEDE TEHA! HOMMEPÄEV VÕTAN TA LASTEAIAST ÄRA, RAISK!”

Nojah, mis sa teed, kui lugemisoskust pole antud. Põhjendus, miks selline eristus tekib, on aga see, et enamasti on olemas nukunurk ja konstruktori- ja autonurk, mida kasvatajad ka ise kutsuvad tüdrukute ja poiste nurgaks. Mõni kommenteerija meenutas oma lapsepõlvest, et nõukaajal olevat olnud üks mängunurk, kus tüdrukud ja poisid koos mängisid, vahepeal kodu ja vahepeal autoremonditöökoda.

Ja neile, kes räägivad, et naine peab traditsiooniliselt olema eriti õrn ja naiselik, tuletan meelde, et see õrn ja naiselik olend kandis vanal Eesti ajal nuga vööl ja eeldati, et ta on võimeline vajadusel oma vägistaja tapma (soovitatavalt enne akti sooritamist muidugi), et end ja oma perekonda häbist päästa.

faith

Järjest kummalisem kuritegu TÄIENDATUD 2

Ma ei oska Eesti Politsei ja depressiivsete väikelinnade koosluse peale öelda enam muud kui:”TULE TAEVAS APPI!” Mäletate, mida ma kirjutasin sellest, et naine avastas temalt varastatud koera võõrast aiast ja Kohila politsei lihtsalt keeldus temaga mingit normaalset koostööd tegemast? Läbiotsimine teostati alles mitme päeva pärast ja lõpuks läks naine koos teiste abivalmis inimestega sinna maja juurde meelt avama/koera tagasi nõudma, olles enne selleks luba küsinud ja selle ka saanud.

No vott.  Kogunemisele palju rahvast ei tulnud, aga mõned siiski olid, nii kümne ringis. Lõpuks tuli majast välja mees, kes KÕIGI EES tunnistas, et jah, koer on tema käes, kuid tema seda ei varastanud, ja tema on ometigi samuti koera eest maksnud ning teda tagasi anda ei kavatse. Tunnistas sedagi, et läbiotsimise ajaks oli koer majast ära viidud. Tuli kohale ka politsei, keda üldse ei huvitanud see, et mees on avalikult tunnistanud, et varastatud koer viibib tema valduses ning tal on savi sellest, et tal ei ole koera suhtes mingit omandiõigust, vaid üritas naisele selgeks teha, et kuna ta ei ole eraldi just Kohila politseilt luba taotlenud, et avalikus kohas (kümne inimesega!) kogunemist korraldada, pole tal tegelikult üldse õigust seal viibida. Uuriti eraldi, ega Monika ei ole ometigi miitingu korraldamiseks saadud luba võltsinud jne. Mehe suhtes ei tehtud ABSOLUUTSELT MITTE MIDAGI, isegi mingeid täiendavaid küsimusi ei esitatud.

Kas te kujutate ette olukorda, kus teilt varastatakse tuhat eurot (vanamoodsatele inimestele: 15 000 krooni) maksev auto, te leiate selle ise üles (kuigi ka politseisse on avaldus tehtud, aga sellest pole kasu olnud), auto uus omanik saadab teid pikalt ja teatab, et tema on ju auto eest maksnud – ning seepeale tuleb kohale politsei, keda ei huvita, et teil on autodokumendid jms, vaid tahab hoopis teada saada, kas teil on ikka õigus auto uue omaniku nina all räusata? See tundub ju täiesti absurdne. Isegi sajaeurose vana mosse puhul tunduks see täiesti absurdne. Aga kui sama asi toimub tuhat eurot maksva koeraga*, on see vähemalt Kohila politsei meelest täiesti normaalne.

UUS INFO! Leidsin (õigemini Roju leidis) facebookist vastaspoole versiooni. Õigemini peaaegu vastaspoole, rääkijaks on kõnealuses majas elava vanaema lapselaps. Tema versiooni kohaselt (mul hetkel link ei tööta, aga tekst on õnneks salvestatud) elabki majas ainult vanaema oma igivana spanjeliga. Lisaks olevat ka teine koer, aga see elavat koos tema lapsega (ehk siis vanaema lapselapselapsega) ja kelle tõugu ta ei teadvat (teoreetiliselt peaks see vist tähendama, et koer on segavereline ja tema esivanemate tõuge ei teata, sest ma ei kujuta ette, et üks ema ei teaks, mis tõugu ta lapse koer on – aga ehk on see minu, kui koerapede, seisukoht). Selle kohta, kas mingeid teisi koeri aiast pidevalt läbi voorib või mitte, ei ütle ta midagi, aga tooni arvestades tundub ta olevat seisukohal, et mitte. Teiste inimeste meelest elab seal majas aga ka kaks täiskasvanud meest. Teoreetiliselt peaks ju üks lapselaps teadma, kellega ta vanaema koos elab.

Koertekojas võttis sõna ka üks majaelanikest (nagu näha, siis ei ela seal AINULT vanaema), kelle sõnul neid ahistatakse, manipuleeritakse vanaema närvidele ja süüdistatakse hullumeelsetes asjades, nagu oma koera dokumentide võltsimine (täpsustan, kui tegu pole tõukoeraga, siis tal polegi dokumente peale vet-passi ja vet-passi pannakse koera sünniaeg omaniku ütluste järgi), koerte varastamises, vahendamises ja isegi tapmises (ma ei tea, kas selles on tõesti süüdistatud või mitte) ja passitakse nii ööl kui päeval nende maja ees, öösel seda valgustades (nii palju, kui ma aru saan, valgustati siis maja taha jäävat põldu ajal, mil politsei polnud veel läbiotsimist teostama tulnud, kui eksin, eks siis kommenteeritakse). Lisaks süüdistatavat vanaema infarkti teesklemises (vanaemal olevat lihtsalt halb hakanud ning kiirabi polevatki kutsutud). Majas elav peaaegu bullterjer ei saa nende sõnul olla Monika koera kutsikas, sest ta olevat sündinud juba enne Monika koera kadumist ( selle tõestamiseks on olemas ka fotod aastast 2008*).

See lugu on tõesti juba täiesti sick as fuck. Ma loen neid erinevaid seisukohti ja ei oska muud nägu teha kui :O Ei ole ju võimalik, et inimene, kes on bullterjerit omanud ja on selle tõuga hästi kursis, ajab ühe igivana spanjeli sassi KAHE bullterjeriga. Ja ta ei ole ainus, kes seal aias bullterjerit näinud on. Lisaks need väidetavad jutud, et aiast olevat läbi käinud veel terve hulk koeri. Sinna kuluks tõesti üks tõsisem uurimine ära, et selgeks teha, kes selles loos hullumeelne ja/või nahaalne on, sest mõlema poole jutus on praegu LIIGA palju imelikke fakte. Aga tundub, et kohtuasi on praeguseks hetkeks nagunii juba asjade paratamatu käik.

* Mul näiteks pole ühtki fotot, kus koer koos sama päeva ajalehega poseeriks, samuti pole mul ühtki fotot, kus ma oleksin mõnel tähtsalt ja tõestataval päeval (kas või lõpuaktusel) koos koeraga, nii et mul läheks see tõestamine üsna raskeks. Ei saa ju näidata pilti, kus koer seisab põõsa taustal ja öelda, et see on aasta see ja see, muru kasvab ju igal aastal ühtemoodi. Nii et mind väga huvitab, mis on need “ümberlükkamatud tõendid” fotodel, mis näitavad, et tegu on tõesti aastaga 2008. Kuna ilmselgelt on noore bullterjer omanik leidnud oma tee minu blogisse, võiks ta ju meiega informatsiooni jagada.

dogs

Üks kummaline kuritegu

Millest sõltub, kas kuritegu on oluline? Selle näite varal, mis ma täna toon, jääb mulje, et kõik sõltub esimeses faasis sellest, kas politseinik on võimeline üldse jutust aru saama ja teiseks tema isiklikest väärtushinnangutest. Üldse on tegu ühe väga kahtlase looga, mille osas ma ei oska kindlat seisukohta võtta, sest kõik on nii kummaline.

Lugu on nimelt selline, et aastal 2009 kadus Kohilas bullterjer Cai-Wa, keda ei leitudki üles, kuigi ta oli kiibistatud. Nüüd, kaks aastat hiljem, pääses sama inimese husky aiast välja ja teda otsides leidis omanik koera, kelles ta tundis ära oma bullterjeri järeltulija.

Kuidas ta sai aru, et see on tema koera järeltulija? Koerainimesed on üldiselt oma tõuga väga hästi kursis ja bullterjerid ei ole veel Eestis liiga arvukad. Lisaks oli tema koer punane (näide ülal), mida Eestis esineb väga vähe ja ükski neist koertest pole segaverelisi järglasi saanud (konkreetne koer aias on tavainimese meelest täiesti tavaline bullterjer, aga kasvataja saab peale vaadates aru, et tegu ei ole päris puhtatõulisega). Lisaks muidugi see, et Kohila ei ole väga suur koht – ja nüüd järsku on siia ilmunud väga haruldase värvikombinatsiooniga segavereline bullterjer, kes kehaehituselt meenutab väga koera, keda peetakse tema emaks.

Aga Paikuse politseikooli katsetel vaevalt et küsiti, mida potentsiaalsed korravalvurid retsessiivsusest ja dominantsusest mäletavad, pigem tunti huvi kätekõverduste vastu, nii et üldse ei imesta, et Kohila korravalvur seda juttu täielikuks umbluuks pidas. Seda enam, et eelmainitud aias on üks maja ja selles majas elab ühiskonna austusväärne liige, koolidirektor. Kes see ikka usuks, et üks direktor koeravargustega seotud on. Ja nagu me väga hästi teame, siis juhtivatel kohtadel olevad inimesed ei varasta ega valeta kunagi, sest nad on juhtivatel kohtadel. Neil lasub moraalne vastutus.

Igatahes. Kuna loo peategelane kasutas muidugi juhust, et aias oleva bullterjeri päritolu kohta pärida, ja sai rohkem kui kahtlaseid vastuseid, jäi ta sinnakanti passima. Stalkima põhimõtteliselt. Ja tema pingutused kandsid vilja – nad on kindlad, et nägid seal 27. mail just oma koera Cai-Wat. Lisaks oli kohal veel kolm tunnistajat, aga mul pole õrna aimugi, kas nad tundsid CaiWat isiklikult või said ainult kinnitada, et tegu polnud koeraga, kes alguses aias viibis. Igatahes viidi koer kähku tuppa ära ja löödi uks lihtsalt naise nina ees kinni.

Selle peale pöördus naine muidugi politseisse. Politsei läks mitu päeva hiljem majja läbiotsimist teostama (vahepeal üritasid Cai-Wa seaduslikud omanikud pidevalt kandil silma peal hoida, kuigi neile ähvardati peksa anda – mis muidugi tundub üsna tõenäoline reaktsioon nii varaste poolt, kui ka seaduskuulekate kodanike poolt, kellel lihtsalt kopp ees on), kuid see teostati äärmiselt pinnapealselt – ei vaadatud isegi kõikidesse ruumidesse. Nimelt takistas politseinike tegevust see, et majas elanud memm “sai selle jubeda sündmuse peale infarkti ja vajas kiirabi” . Ilmselt oli tegu äärmiselt õnneliku juhuse ja hea tervisega, sest kõigest kolm tundi hiljem jalutas tädi rahulikult oma aias – koos kolmanda koeraga, keda varem nähtud ei oldud.

Kummalised detailid – aias peaks olema saksa lambakoer, aga miskipärast teda seal ei ole. Omanikud ei soovi öelda, kus ta on. Ega keegi ei sunnigi. Naabrid on aias näinud ka mopsi (kuu aega tagasi), keda seal enam ei ole ja ka mõlemat bullterjerit. Ka nende koerte asukoha kohta ei soovita seletusi anda. See-eest on aeda tekkinud valge mustade laikudega keskmist kasvu koer, kelle päritolu ei osata/taheta põhjendada. Väidetavalt on majast läbi liikunud terve hulk koeri. Tõukoerte puhul ei tohiks ju mingit probleemi olla, nende seaduslik liikumine on paberitega fikseeritud.

Kummalisel kombel tundub Kohila vallavalitsus aru saavat, et tõenäoliselt on direktori pere Cai-Wa kadumisega seotud, sest seaduslikule koeraomanikule anti õigus minna täna neljandal juunil oma koera maja juurest tagasi nõudma – kui põhjust ei oleks, oleks ju tegu ahistamisega ja ükski vallavalitsus ei nõustuks sellega. Politsei neid aga ei abista, sest neil olevat muudki teha, kui koeri taga ajada. Ja vot siin ma enam aru ei saa. Okei, jätame kõrvale fakti, et koer on elusolend ja seetõttu võiks tema vargus olla olulisem, kui näiteks autoraadio oma – asjaõigusseaduse kohaselt on koer eraomand ja bullterjerikutsikas maksab vähemalt tuhat eurot. Autoraadiod üldiselt nii palju ei maksa. Keskmine telekas ja muu nänn, mida korteritest saab, ka mitte. Seega peaks selline vargus ju juba kahjusumma suuruse tõttu oluliste hulka liigituma. Või saan ma millestki täiesti valesti aru? Või on Kohilas tõesti nii palju isikuvastaseid kuritegusid, millega esmajärjekorras tegeleda tuleb?

Eriti huvitav on see, et teemasse on üritatud kaasata ka ajakirjandust – selle abil oleks võimalik kas või kuulda teistest kohalikest, kellelt on koeri varastatud, või saaks kohalik naabrivalve võimaluse rääkida sellest, keda nad liikumas on näinud – kuid meedia (sh Heiki Valner) leiab, et pole piisavalt tõendeid, et sel teemal sõna võtta. Mina muidugi leian, et ei olegi ju vaja teha uudist teemal “Kohila koolidirektor varastab koeri”, vaid piisaks ka sellest, kui räägitaks objektiivselt, et üks pool arvab nii ja teine nii. Hapukurgihooaeg on nagunii käes, võiks arvata, et selline teema võiks kedagi huvitada, arvestades seda, et seal liiguvad ka päris suured summad. Koeraomanik (Monika) ise on korra oma varastatud koera olude sunnil tagasi ostnud, sest politseid selline asi lihtsalt ei huvita.

Igatahes saavad inimesed Kohila aleviplatsis täna kell 18.00 kokku ja lähevad kõik koos Kiisa teele meelt avaldama ja koera tagasi nõudma. Lähevad kambaga, sest varem ühe teise koera ja koeraomanikuga on samalaadne tegevus mõjunud, sest avalik hukkamõist vahel inimesi siiski huvitab – seega on kõik toetajad oodatud. Kas ja mis täna saab, saame ilmselt teada paari tunni pärast.

Lisainformatsioon:
Monika Vinerfeld: tel – 53947151 või e-mail- tiigira@hotmail.com

anna kannatust · antropoloogia

printsess herneteral (mis omakorda on arvutitoolil)

Sina, kes sa hoiad enda käes raamatut “Fairy tales and feminism” – vii see ikka õigel ajal tagasi, saan mina ka seda kasutada. Või kirjuta mulle, ma teen olulisimatest lehtedest pdf-id. Mu kolleeg pead sa ju olema, kes see teine ikka seda laenutaks. Või kui kellelgi teisel see olemas juhtub olema, võite ka pakkuda. Esiteks on mul seda tõesti hädasti vaja ja teiseks ma tahaksin oma silmaga näha inimest, kellel selline raamat isiklikus raamatukogus on.

Muus osas. Plaanisin täna minna pisietnoloogialaste kaitsmisi kuulama, aga ainult paar hommikupoolsemat pakkus mulle reaalset huvi ja kui ma kell 12 ärkasin, oli see rong juba läinud. Ja üldises plaanis on nutt ja hala, sest K võttis kaheks nädalaks mu sülearvuti ära, arvates loogiliselt, et mulle jääb ju lauaarvuti – aga ma ei suuda lauaarvuti taga oma esseesid kirjutada, sest ma olen ära hellitatud ja luksusega harjunud ja kui ma istun ebamugavas asendis laua taga, ei suuda ma tööle keskenduda. Ja mugavat asendit seal minusugusele ei ole, sest kui tool on normaalsel kõrgusel, ei ulata jalad maani, aga kui tool on madalal, võiksin a la lõua lauale toetada. Aga see-eest on 1.63 armas ja nunnu, eks? Neljapäeval koristasin toa ära, pesin nõud ära, käisin koertega eriti pikal jalutuskäigul ja küpsetasin rabarberikooki, et ainult arvuti taha istumist vältida. Isegi blogimisega on nii, et sada mõtet on olnud, aga olen kirjutamast loobunud, sest ei viitsi seda laua taga teha. Õnneks saan ma vist esmaspäeval MNC käest laenuks ühe vana läpaka, nii et siis saan tänu tema ennastsalgavale lahkusele edasi elada. Nii kaua vaevlen ilmselt elu ja surma piiril.

Lisaks saabub ilmateate kohaselt esmaspäeval pikem kuumalaine. Minu meelest on kuumalaine küll käes, öösiti ei saa normaalselt magadagi, nii et ma ei tea, mis veel saabuda võiks, aga väidetavalt saabub. Esmaspäeval on ka minu viimane tööpäev enne mitmenädalast puhkust (mis hõlmab ka sessi viimsed nädalad, aga siiski). A coincidence? I don’t think so. Pean ainult oma vanemaid veenma, et neile on hädasti lamamistooli vaja. Siis saan päikse käes pikutada ja külma mahla juua. 😀 Ja hiljem varju all istuda ja külma mahla juua.

faith

Kuidas suulisel keeleeksamil head hinnet saada?

Näide minu elust. Tõmba looduskaitse ja ökoloogia teema ja mõtle paaniliselt, et sul pole õrna aimugi, kuidas prantsuse keeles kas või jäätmed on. Vii jutt Aafrikale, kust tuleb enamus meie toidust, ja nende rüüstatud loodusele ning väljenda seisukohta, et meie isiklikest ponnistustest on kasu nii palju, et saame end parema inimesena tunda, peale egomasturbatsiooni neist suurt abi ei ole. Reaalseteks muutusteks on vaja muutusi üldistes poliitilistes ja majanduslikes põhimõtetes ja näiteks seda, et IMF veidi oma strateegiad ümber vaataks, sest kuni inimesed on näljas, on neil savi, kas kala, mida nad söövad, on väljasuremisohus või mitte.

Kuna ühes lauses oli koos IMF ja Aafrika, küsiti järgmiseks, kas ma olen kursis sellega, et IMFi juht olevat mustanahalist naist vägistanud. Mina ajasin muidugi silmad suureks ja küsisin üllatunult, mis seal imelikku on.

Õppejõud:”???”

Mina:”Kui ta iga päev kogu Aafrika mandrit vägistab, on ju ainult loogiline, et ta ka ühe aafriklasega kohtudes juhust kasutamata ei jäta.”

Õnneks sai minu õppejõud naljast aru. Teiste kohta ei luba. 😀

P.S. Leidsin endale lõpuks ometi väga nunnud ja täpselt parajad viisakad mustad kinnised kingad. Lisaks olen siiani kõik asjad tehtud saanud (st pole millestki läbi kukkunud, kuigi ühe aine kohta kartsin küll), osad isegi päris edukalt. Ainult viis tükki veel. Võib öelda, et olen eluga rahul.

P.P.S. Seda emmet juba ei vägistataks.