bürokraatiat on siin tõesti palju

Käisin täna palgapäeva puhul šoppamas ja ostsin omale uue rinnahoidja. Tegin ka pildid hommikuse rinnahoidjaga, ilma rinnahoidjata ja uue rinnahoidjaga, aga ei leia kahjuks kaablit üles, nii et ei saa neid teiega jagada ja vigisen hoopis selle üle, et mul oli küll palgapäev, aga raha mul ikka ei ole. Päriselt.

Nimelt oli mul eile palgapäev. Tulemus? Juba kaheksa päeva pärast saan raha. Neil on siin selline reegel, et esimene ja viimane palk makstakse alati tšekkidega, seda ei saa lasta arvele kanda. Võtsin siis mina oma tšekid ja läksin nendega panka. Seal selgus, et ei, niisama küll tšekke rahaks ei saa vahetada, selleks tuleb ikka konto teha ja raha arvele panna – kui täna tšekk neile anda, jõuab see kahe tööpäeva pärast mu arvele, ehk siis neljapäevaks.

– ???

– Neljapäevaks. Pühapäeviti ja esmaspäeviti ju pangad ei tööta.

Noh, milles probleem, teeme siis konto. “Raha saate välja võtta kohe, kui kaardi kätte saate. See tuleb postiga kaheksa päeva pärast.” Ütlesin, et vahet pole, eks ma kõmbin siis neljapäeval panka kohale ja saan raha kätte – ei, niisama pangakontorist küll raha ei saa, selleks peab ikka kaart olema.

Mis mul muud üle jäi, pööritasin silmi ja küsisin, kas internetipanka saab varem kasutada.

– “Jaa, selle koodid jõuavad ehk juba järgmise nädala lõpuks kohale.”

Palju kasu mul sellest muidugi ei ole, sest kui ma teen ülekande oma Eesti arvele, jõuab see siia kolme päevaga, nii et ikka läheb kaheksa päeva. Nii et tuleb taas kannatust varuda ja rõõmustada, et ma ka Eestist palka saan ja et mul ka krediitkaart olemas on, sest meil on siin reegel, et kuu esimese viie päeva jooksul tuleb üür ära maksta ja selleks ajaks ma ilmselt veel pangakaarti kätte ei saa. Tahaks ikka nädalavahetuseks saada, saaks ju turule minna jne.

Hiljem kusjuures avastasin, et tšeki teisel pool on kirjas, et postkontoris saab tšekid ka lihtsalt rahaks vahetada. Mul pole õrna aimugi, miks see pangatöötaja seda öelda ei võinud, kui nägi, et ma pooletoobine olen. Loll pea on ikka ihu nuhtlus. 😀

Pildil on Angie Sancelmente Valencia, aluspesumodell, kes osutus narkoparuniks.

ületöötamine teeb diibiks

Meil on töö juures üks maja, kus on kaks korrust kappidega, kus inimesed oma asju saavad hoida. Teate küll, nagu USA koolifilmides näha, igaühel oma locker ja rida muudkui läheb, ainult et meil on neid ridu palju palju. Kappide juures on ingliskeelne ja prantsuskeelne kiri palvega kapid lukus hoida (“Keep your lockers closed”). Mina suutsin töölt tulles sealt välja lugeda “Choose your maker” (kui tahta veidi diibimalt tõlkida, mitte päris otse panna, võiks öelda “vali, kes sind mõjutab”, otsetõlkes “vali, kes sind teeb”). Liiga palju “True Blood’i”?

Ja koduteel möödun ma pidevalt ühest gräfitist, kuhu keegi on üsna väriseva käega kirjutanud:”I do what I can“. Tuletab kohe meelde “Dollhouse’i” “I try to be my best’’i” ja teeb tuju heaks, kui on sitt päev olnud, sest tõesti, igaüks teeb, mis suudab, rohkem ei saa kelleltki nõuda.

Vaheteemana olgu öeldud, et kappide juures on muidugi ka kirjad selle kohta, et riietumiseks on riietusruumid, aga neid kõik inimesed ignoreerivad ja vahetavad riided ikka kohe kapiukse ees ära. Olen paar korda riietusruumi läinud (kui olen sokkidega, on mul ükskõik, aga sukkpükse on mul miskipärast imelik avalikult jalga panna, tundub kuidagi intiimne teema) ja seal on ikka palju avarust ja vahel kohtab eestlasi. 😀 Okei, mõned inimesed käivad veel, aga neist pooled jätavad sisenedes ukse pärani lahti, nii et otsivad ilmselt lihtsalt pinki, kuhu tagumik riietumise ajaks toetuda.

Lisaks tahtsin taaskord kinnitada, et erinevalt Eddie Izzardist arvan ma, et haridusest on alati kasu. Nimelt väitis Eddie Izzard ühes oma videos, et prantsuse keele tunnis õpitud lauseid ei ole tal elus eriti vaja läinud, tuues näiteks lause:”La souris est sous la table” (“Hiir on laua all”). Ilmselgelt ei ole Eddie mitte kunagi meie restoranis töötanud, sest meil on seda kaks õhtut järjest kasutatud, esimene kord, tõsi küll, hispaania keeles. Ma poleks muide sõna “hiir” ilma Eddieta teadnudki, nii et ikka tuleb kasuks ta videode vaatamine.

Mõlemad perekonnad lahkusid poole eine pealt (teised ümbruskonnas olnud ja toimunut pealt näinud lauad kusjuures sõid rahulikult edasi) ja loomulikult maksmata, nii et poistel, kes nendega töötasid oli vähemalt midagi naljakat hiljem seletuskirja kirjutada. Eile see osa, kus hiiri nähti, üldse ei töötanud ja minu küsimuse peale vastati, et seal on hiirepesa. Ma ei tea, kas mõeldi seda, et sellega tuleb esmalt tegeleda, aga poisi hääletooni järgi oleks küll võinud arvata, et ta mõtles, et “armsaid hiirekesi ei saa ju segada”. Hiirekesi pole ma oma silmaga näinud, aga rotid, kes väljas on, on küll nii pirakad, et vaesem pere neid koduloomana toita ei jaksaks, ilmselgelt hea tervise juures ja inimest eriti ei karda.

Olid küll veits seosetud lõigud, aga see pole alati kõige olulisem. Ma lähen nüüd panka ja poodi ja võib-olla ka botaanikaaeda. Tsau.

esimene konflikt

Tean, et te olete kõik pöidlad pihus uut Nadiat oodanud. Kahjuks midagi nii head pakkuda ei ole, kõik on üsna normaalsed inimesed, aga esimene kokkupõrge tuli ära. Nimelt on üks tüdruk alles 20 ja VÄGA põhimõttekindel ja mustvalge. Noh, ütleme nii, et minu põhimõtted olid ka 20aastaselt tunduvalt kangemast kivist kui praegu, nii et selles mõttes mõistetav. Katoliku kooli kasvandik ka veel peale selle. Igatahes tema näiteks võttis mu uue raamatu, tegi “Iu, intsest,” ja pani selle kohe käest ära, selline tüdruk.

Aga väike tüli tuli hoopis muu asja pärast. Nimelt ärkab ta igal hommikul kell 8. Ka siis, kui ei ole vaja kuskile minna, ta lihtsalt ärkab varem, et jooksmas käia ja raamatut lugeda jne. Ja nokkis mind veits, sest mina ärkan kell 12, ning ütles, et tal pole kunagi võimalustki olnud nii kaua magada, sest ikka peab kooli minema vms. Ma ütlesin selle peale, et ma “spetsialiseerusin” juba gümnaasiumis ja magasin vahepeal lihtsalt kauem, kui koolipäev väga igava tunniga algas.

Ja selle peale sain teada, see on väga disrespectful ehk siis mul puudub austus koolisüsteemi vastu ja selle vastu, et paljudel lastel maailmas ei olegi võimalik haridust omandada. Tema seisukohta ei kõigutanud ka väide, et ma puudusin ilmselt kõige rohkem inglise keelest ja seda õpetaja vaikival* nõusolekul, sest klassi keskmine tase oli lihtsalt nii palju madalam, et mul ei olnud mingit mõtet seal istuda ja vaadata, kuidas teised past perfect’it harjutavad, kui minu puhul oli nagunii selge, et ma seda oskan ja et ma riigieksamil normaalsed punktid saan. See suhtumine olevat minust aga ülbe, sest näitab taas minu suhtumist koolisüsteemi ja hoolimatust. Pealegi olevat ülbe öelda, et sa midagi oskad, ka siis, kui see on lihtsalt fakt.

Mina leidsin (ja leian), et tegelikult oli minu käitumine kaasõpilastele kasulik – kui ma oleksin tunnis passinud, oleks pidanud õpetaja kas mulle eraldi ülesandeid otsima või mind ignoreerima. Esimesel juhul oleks ta minu peale tunni aega raisanud, teisel juhul poleks mul tunnist midagi kasu olnud. Kui mind aga tunnis ei olnud, said selle võrra kõik kohal olnud õpilased, kellel oli rohkem vaja eksamiks valmistuda, sest mõne puhul oli reaalne oht läbi kukkuda, rohkem õpetaja tähelepanu ja tegelemist. See polevat aga samuti oluline, sest süsteem eksisteerib PÕHJUSEGA ja reeglite vastu eksimine kui selline on disrespectful. Kool ei õpeta ainult konkreetseid aineid, vaid peab õpetama ka moraalseid väärtusi, nagu täpsust, hoolivust, austust jne. Ja minu väited selle kohta, et kui ma lähen ülikooli või tööle, siis loomulikult ma olen täpne ja lähen alati kohale, sest ma olen selle ise valinud, aga kui tegu on asjaga, mis on minu jaoks paratamatu ja osaliselt ebavajalik, ei näe ma põhjust selles ilmtingimata osaleda, läksid täiesti kurtidele kõrvadele, sest kogu see jutt on ju süsteemivastane. Inimene ei tohiks reegleid murda, vaid peaks tegema nii nagu on ÕIGE. Seda, mis on õige, ütlevad loomulikult reeglid, see ei sõltu inimese enda sisemistest vajadustest.

Meil mõlemal oli vist parajalt peaga vastu seina jooksmise tunne, nagu teine osapool oleks lihtsalt täiesti arusaamatul kombel taipamatu, kuigi kõik on ilmselge. Selline klassikaline kultuurikonflikt. 😀 Nii et mul on taaskord hea meel, et ma suurema osa “kodus” veedetud ajast magan ja et me väga palju samal ajal kodus ei satu olema.

* mitte isegi alati vaikival, ta ütles mulle kunagi, et kui ma käin kontrolltöid tegemas, siis muud ta minust ei taha

prantsuse keele abi

Ostsin endale Yasmina Khadra taskuraamatu “Cousine K”, et RERi peal midagi lugeda oleks. Siin nimelt on pea kogu kirjandusklassika ka taskuraamatu formaadis välja antud, Proust ilmselt muidugi välja arvatud, nii et valik on suur. Igatahes on see väga hea raamat, kuigi paljud sõnad jäävad mulle arusaamatuks ja kõiki ei viitsi välja otsida, aga mõni koht ajab mind ka pärast guugeldamist ikka konkreetselt segadusse.

Näiteks on raamatus lõik sellest, et poisi isa on end lauta üles poonud. Poiss leiab ta alasti konksu otsast rippumast. Ja seal on lause:”C’est moi qui l’ai découvert accroché à une esse dans l’étable, nu de la tête aux pieds, les yeux crevés, son sexe dans la bouche.” Probleem on mul siis just selle allajoonitud osaga, sest otsetõlkes tähendab see seda, et ta riist oli tal suus, aga see tundub kellegi puhul, kes konksu otsast alla rippumas on, üsna ebatõenäoline. Nii et ma tahaks nüüd väga teada, mida see tegelikult tähendab. 😀

päeva kommentaar

Päeva komm tuleb intervjuust Margret Järvega ja üllatuslikul kombel ei pärinegi tema enda suust. Nimelt küsib andunud lugeja:

Kas nagu häbi pole olla Playboy kaanestaar? Kui sa peaksid lapse saama ja tema tahab kuskile tööle saada, kuskile väga heale tööle, siis öeldakse, et:”Ei, meie teid tööle ei võta, teie ema on olnud selle ja tolle ajakirja kaane peal.”

Huvitav, mis väga hea amet see võiks olla? Eesti peapiiskopi oma? Komblusseltsi president? Viimane vist väga hea amet ei ole, rohkem vabatahtlik tegevus. Või arvab keegi tõesti tõsimeeli, et näiteks Ilves poleks presidendiks saanud, kui oleks välja tulnud, et ta ema 20aastaselt kuskil poolpaljalt poseeris? Sellest hulga koledam oleks näiteks, kui emal oleks mõni tätoveering. Lisaks on mõni ema ju suisa radikaal või hullumajas. Näiteks alles eile lugesin kuskilt Postimehe kommentaaridest, et skisofreenia olevat viirushaigus; kommenteerija veel vihastas, kui talle vastu vaieldi ja teatas, et see, et tihti läheb hullumeelsus suguvõsas kindlat liini pidi, olevat ju selge tõend, et tegu on just viirusega.

Pildi peal on üks hoopis teine Margret, üks Ann-Margret.

võib vist öelda, et oli kehv päev?

Või kuidas teisiti sadat eurot miinust nimetada? Ja nädal algas veel nii hästi. Töötasin kaks päeva kiirtoidukoha kassas, esimesel päeval oli tulemuseks 0 (st kassa klappis täiesti, mis on üsna ebatavaline juba selle pärast, et tavaliselt ei ole ühel hetkel piisavalt ühesendiseid [sest kõik asjad maksavad mingi number ja 99 senti] ja siis tuleb inimestele rohkem tagasi anda), teisel päeval olin pooleteise euroga plussis.

Täna olin tegelikult ise süüdi ka. Nimelt töötasin esimest korda kogu selle aja jooksul restoranis PÄRIS ettekandjana. St et võtan tellimusi, toon eelroad ja joogid ja magustoidud ja mulle makstakse. Raha loomulikult kõige lõpus, nagu ikka restoranis. Lisaks makstakse väga palju aga ka kupongidega – no saab kuskilt selliseid kuponge, et “laste menüü” ja “täiskasvanute menüü”, annad kupongi ja saad selle eest ühe eelroa, toidu ja magustoidu. No vott ja üks tädi oli kahe sõbranna ja tütrega söömas, ei rääkinud eriti ei prantsuse ega inglise keelt ja tahtis midagi ümber vahetada. St nii palju, kui ma aru sain, tahtis ta teha nii, et täiskasvanud magustoitu ei võta ja tema tütre söödud lasteeine eest ta siis üldse kupongi ei anna, vaid see läheb nö nende magustoitude alla. Mis kõlas üsna absurdselt, nii et läksin otsima kedagi, kes tast paremini aru saaks. Tädil aga viskas ilmselt kopa ette ja ta läks lihtsalt minema. Kupongidega. Arve 106 eurot. Minu põhiline süü seisnes aga selles, et selgus, et kui muidu makstakse arve alles lõpus, siis kupongid tuleb ALATI ette ära küsida, mida väidetavalt meile koolitusel räägiti. 90protsendise tõenäosusega muidugi räägiti kah, lihtsalt ei suuda kõike korraga meelde jätta. Teiseks, kui ka ei oleks räägitud või kui tal ka poleks kuponge olnud, siis ma siiski vastutan oma laua eest, nii et kedagi teist süüdistada ei ole.

Iseenesest ma ei teagi, mis sellest saab. Seletuskirja pidin kirjutama. Siiani olen kuulnud, et ühel tibil juhtus see 60 euroga (tema lihtsalt suutis kupongid päeva peale ära kaotada) ja talle saadeti meil, et ole edaspidi ettevaatlikum, ei võetud isegi palgast maha. Üks toakaaslase töökaaslane lasti lahti, aga neil oli vist see teema, et ta töötab poes kassas ja kaotsi läks täpselt sada euri, nii et kõik olid kindlad, et ta varastas selle ära. Meil oli see, et tüüp, kes teoreetiliselt mind abistama pidi, nägi, et naistel olid kupongid olemas, nii et selles mind kahtlustada ei saa. Nii et saab näha, kas võetakse palgast maha või lihtsalt pahandatakse.

Kusjuures väga ei morjenda ka hetkel. Esialgu tahtsin nagunii neljanädalast lepingut teha, aga kaheksa oli miinimumaeg, nii et ka kõige kurjem variant tegelikult nutma ei ajaks. Kardan, et kahe kuuga tuleb ikka päris orja maitse suhu juba, hoolimata kultuurilisest mitmekesisusest ja paljudest toredatest inimestest ja võimalusest keelt praktiseerida. No ja saaks Eestis suvekooli minna ja päris mitmel inimesel ja kahel koeral oleks mu naasmise üle väga hea meel. Mitte et ma seda varianti küll tõenäoliseks peaksin, tavaliselt on nad üsna mõistvad, aga juba praegu vajun õhtuti lihtsalt voodisse, sest jalad on nii väsinud. Peaks vist endale laupäeval ikka mingid suvalised mustad pehmed sussid ostma, sest kuulsin ühe pifi käest, kes on siin viis kuud töötanud, et tema sai töökingad pärast kolme kuud, nii et see, kas meie omad üldse enne meie lepingu lõppu jõuavad, pole sugugi kindel.

Igatahes miski ütleb mulle, et järgmised paar nädalat olen ma ilmselt nüüd runner. See ka väga ei kurvasta, endal on ka selline tunne, et pärast sellist pauku tahaks väiksemat vastutust. Kiirtoidukoha kassas võin olla küll, seal ei anna kellelgi teisel midagi kokku keerata ja seal ma tean, et kõik klapib. Saite nüüd, mäkdoonalds, et mind kunagi tööle ei võtnud – arvestades teie Tallinna esindusi, oleksin ma teie jaoks ideaalne. Räägin aktsendiga ja küsin inimeste käest üle nagu lollidelt:”ÜKS hamburger? KAHED friikad?” Ükspäev pidin ühe vene kliendiga tegelema, puterdasin talle mingit segakeelt ja lõpuks teatasin:”Ja ne magu gavarit paruski kom sa.” Tal oli sellest hoolimata üsna hea meel, et leidis kellegi, kes sai aru, mida ta tahab. Jah, see oli positiivne noot lõpetuseks. 😀

ja mina olen põline venelane

Ma olen siin kahe nädala jooksul kohanud juba kahte inimest, kes küsivad, kust ma pärit olen ja vastust kuuldes vastavad naeratades:”Aa, ma tunnen veel ühte eestlast. Ta nimi on Igor/Tatjana. Ta ütles, et Eesti on tegelikult põline vene ala ja praegu on lihtsalt ajutine eraldumisperiood. Kas sa räägid ka muidu vene keelt?” Ja ise naeratab nii sõbralikult, nii sõbralikult edasi, samal ajal kui mul lihtsalt suu järjest rohkem lahti vajub. Parematel päevadel ajab naerma, kehvematel tahaks Igorile vastu pead koputada.

Tõsiselt, ma saaks isegi aru sellest, kui ma kohtaks siin sakslasi nimega Hans ja Helga, kes väidaksid, et Eesti on tegelikult Saksamaa omand, aga mida venelased oma paarisaja aastaga eestlasi põlistavad, ma tõesti ei taipa. Tegelegu parem ajutiste vene alade Tsingis-Khaani järeltulijatele tagasi andmisega.

lõpuks ometi nädalavahetus

See kuradima nädal on nii raske olnud, et ei tahtnud sellest isegi kirjutada, ootasin ainult hambad ristis, et see ükskord juba mööda saaks. Nimelt olen viis päeva järjest neljast keskööni töötanud, mis on minu jaoks kõige raskem vahetus, sest siis tuleb kohustuslikus korras juba kell viis või hiljemalt pool kuus sööma minna ja pärast seda sa konkreetselt jooksedki nagu idioot vähemalt kolm tundi jalgu rakku, nii et ei ole aega isegi vetsu minna. Õnneks on järgmised kaks nädalat normaalne graafik, kus lõunapaus on ikka päeva keskel ja siis ongi selline tunne, et see on reaalselt väljateenitud puhkus, pärast mida jälle natuke joosta jaksab.

Lisaks on enamus inimesi hästi toredad, aga mõni prantslane on selline tüüpiline ülbe snoob-prantslane, kes mind nii hullult närvi ajab. Sellised ei räägi põhimõtte pärast inglise keelt ka siis, kui nad seda oskavad, sest nad on ju nii snoobid. See-eest absoluutselt iga neeger köögis räägib lisaks prantsuse keelele ja oma emakeelele (st üldiselt on neile kodust siiski ka mingi oma dialekt või Aafrika keel kaasa antud) mingilgi määral inglise keelt. Ja ma ei ole praegu rassist, vaid konkreetselt nii ongi, mustanahalised räägivad siin inglise keelt, tundub, et neilt lihtsalt nõutakse rohkem, et nad kuskile tööle saaksid. Sest veidi seoses sellega avastasin ma nädala keskel veel ühe asja, mis mu elu veidi lihtsamaks tegi.

Nimelt olin ma enamuse nädalast runner, see tähendab, et mina tassin toitu lauda. PÄRIS ettekandja on see, kes võtab tellimused ja toob joogid, eelroad ja magustoidud. Põhiroa toovad runner’id, kes siis muidugi tippi ei saa ja on üldse saalitöötajatest toitumisahela allotsas. Ja mina, loll nagu ma olen, olin siiani kogu aeg teinud nii, et kui saalist tagasi tulin ja avastasin, et kellelgi on kandik musti nõusid täis saanud, võtsin selle alati kaasa. Sest noh, ikka on kõigil lihtsam, kui on vähem tööd. Nüüd avastasin, et MITTE ÜKSKI prantslasest runner seda ei tee. Mis omakorda tekitab muidugi küsimuse, et miks peaksin mina üksi rabelema. Nii et edaspidi tegin seda ainult siis, kui tõesti vaba aega oli ja liiga raskeid kandikuid lihtsalt ei võtnud, sest mingi päev juba oli selline, kus kaks korda tundsin, et seljast käis nõks läbi, sest pidin liiga raskeid asju tõstma. Pärast liigsest rabelemisest loobumist sai lihtsam küll.

Eile aga ei pidanud ma olema runner, vaid suisa busser, mis tähendabki põhimõtteliselt inimest, kes saalist asju ära toob. Ma ei tea, kas asi on selles, et nad vaatasid, et mulle meeldib koristada, või milleski muus, aga see minu nime taha kirja oli pandud. Ma konkreetselt vihkan seda tööd – mitte et mul midagi asjade tassimise vastu oleks, aga seal on eriti totrad reeglid. Näiteks ma pean meelde jätma, millised poisid ei taha, et nende asju ära viidaks, sest “mulle meeldib ise asju viia”. Siis näiteks on mõni ettekandja, kes leiab, et kui inimesel on laua peal pudel tühjaks saanud, on väga ebaviisakas see ta laualt ära võtta – sest see võib ju talle vihjata, et me tahaks, et ta minema hakkaks, parem olgu laud ikka nii lookas, et muud asjad tal sinna ära ei mahu. No umbes sama teema, et ka õhtul kell kümme ei tohi öelda “Tere õhtust”, muidu võid vihjata sellele, et tahaksid juba varsti koju ära minna, tuleb ikka öelda “Tere päevast”, et näidata, et kliendi jaoks oled alati valmis.

Aga samas näiteks kell 11 õhtul, kui restoran ametlikult suletakse ja algab koristusaeg ja ma jäin hetkeks seisma ja mõtlema, et huvitav, kas ma saali siis võin koristama hakata, kui kliendid veel sees on (sest see on ju tunduvalt otsesem vihje, et “kaduge minema, me paneme kinni ära”), hüpatakse juurde ja küsitakse kohe, miks sa midagi ei tee. Saa siis neist prantslastest aru, imelikud inimesed.

Õnneks mul joppas. Krzystofit taheti inimesi lauda juhatama panna, aga ta ei tahtnud miskipärast minna ja ütles mulle, et ma ise läheks (meil nimelt on siin suht nii, et kui sa midagi teha ei taha ja siis hoopis midagi muud teed, siis tavaliselt keegi ei vigise, eeldusel, et kõik tehtud on) – mis tähendab, et ma pidin lihtsalt inimesed õigesse lauda juhatama, neile õiged menüüd andma (erinevatele inimestele on erinevad menüüd, vastavalt sellele, millised kliendid nad on – kas saavad standardmenüü või uhkema), vabandama, kui nad kaua ootasid jne. Ehk siis lihtsalt jalutasin edasi-tagasi paar tundi. Päris mõnus oli, et vähemalt nädala viimane päev natukenegi kergem oli.

Aga osad lapsed on minu jaoks täiesti jubedad. Prantslased on üldiselt hästi kasvatatud ja kui nad kas või esimese sekundi pealt “aitäh” ei ütle, tuleb vanematelt kohe:”Öelge preilile aitäh!” ja siis teevad kõik kooris:”Merci, mademoiselle!” Aga pisikesed (ja vahel ka suured) hispaanlased… Nende puhul on täiesti normaalne, et hiljem on laua all sigala, sest pool toitu loobitakse nalja pärast laua alla. Lisaks on minu jaoks täiesti õõvastav see, et osad kaheaastased on täielikud sõltlased. Põhimõtteliselt söögi ajal nad söövad, aga muul ajal on neil KOGU AEG ees mingi pisike kaasaskantav värk, millest nad multikaid vaatavad. Kogu aeg. Muud maailma eiravad nad täielikult, sealhulgas oma ema juttu. Kui ema nende tähelepanu tahab, paneb ta käe ekraani ette, et ta laps temast välja teeks. Ma ei saa aru, kuidas see võimalik on. Kuidas vanemad ise vabatahtlikult oma lapsele sellise asja ostavad ja siis lasevad sellel kogu ta elu üle võtta? Kahe- või kolmeaastase lapse puhul? Ilmselt on asi jälle laiskuses, lihtsam on ju laps masina külge aheldada, kui reaalselt temaga söögi ajal tegeleda (sest ma siiralt loodan, et muidu neil ikka ei lasta kogu aeg seda vahtida, ainult siis, kui ema ise tahab kahe käega rahulikult süüa), aga tõesti on seda jube vaadata. Uhh. Tegelikult raudselt kõik need vanemad annavadki ainult rangelt väljas söömise ajaks selle ärgi lapsele pihku ja seda juhtub maksimum kord kuus, aga sellist pilti on lihtsalt väga imelik näha. 😀

Ettekandjaid motiveerib kogu selle õuduse juures ka jootraha, nii et loomulikult tahaks igaüks ettekandja olla, aga selleks on vaja head prantsuse keele oskust. Ja mõni, kes oskab prantsuse keelt (st räägib seda emakeelena), on ikka minuga koos runner, nii et ma ei teagi, milles asi. Vahel tuleb äng peale. 😀 Pean ikka rohkem suhtlema ja õppima.

Aga pilt on selle pärast, et tahan endale sellist silti. 😀 Kes vene tähti lugeda oskavad, saavad naljast aru, enamus vast tänapäeval ikka oskavad. Kui seda ei saa, võtan selle, on vähemalt Ossu nägu.

poola muusika

Miskipärast arvan, et olen neid lugusid varem ka näidanud, aga näitan veel. Nimelt olen ma töö juurest sõbra leidnud. Selline tore poola poiss, kes õpib Pariisi ülikoolis majandust ja tuli ka suveks orjama, et edasiseks pisut raha teenida. Selline parema klassi tüüppoolakas – hästi viisakas, aga siiski huumorimeelega, erandiks ehk see, et räägib ka normaalset inglise keelt. Tüdruk õpib tal küll Inglismaal, aga kuna nad suve koos Pariisis veedavad, siis ilmselt räägib ka tema vabalt mõlemat keelt, seda enam, et poiss on öelnud, et kui tüdruk järgmisel kevadel lõpetab, kolib ta Prantsusmaale tema juurde elama.

Ühesõnaga hea meel on näha, kui tublid noored peale on kasvamas, aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Rääkida tahtsin sellest, et ma tean mitut head poola artisti. Kuigi Krzysztof ühestki kuulnud ei ole, jään ma siiski ka veendumusele, et nad on väga kuulsad. Suisa kolm tükki siin. Farben Lehre:

Akurat (seda laulu ma olen igatahes näidanud, sest “Lubie mówic z toba” tähendab “Armastan sinuga rääkida”, mis on ju ometigi nii armas):

Ja Renata Przemyk:

Poiss ise kuulab näiteks sellist bändi ja üldse sihukest rahulikku muusikat. Smolik on poola bänd, laulab poola, inglise ja prantsuse keeles (mis nad on kõik nii haritud seal või?). Vähemalt nii väidab Krzysiek, mina ühtegi prantsuskeelset laulu juutuubist ei leidnud.

P.S. Norrakast toakaaslane ei tea, mis asi on Mortiis. Minu jaoks täiesti uskumatu. Isegi seda ja seda lugu ei teadnud. Okei, saan aru, et selline žanr, et tavainimene seda raadiost ei kuule, aga ma arvasin, et norrakad ikka on vähemalt ta nime kuulnud.

milline mu töö on?

Kuna mitu inimest on küsinud ja see on pikem jutt, mõtlesin, et teen eraldi postituse. Nimelt on nii, et ma töötan põhimõtteliselt ühe tüübi haldusalas, kes haldab ühte kööki ja sellega kaasnevat. Köök toidab aga kolme erinevat söögikohta – puhvetit, kus on Rootsi laud, kiirtoidukohta ja restorani. Puhvetisse ma siiani sattunud ei ole, kiirtoidukohas olen korra töötanud, aga enamuse ajast töötan restoranis. Kuigi ükspäev saadeti mind näiteks tunniks ajaks paraadile jalutama, et vaadata, et inimesed sinna ette ei jookseks.

Restoran on igatahes selline odavama otsa söögikoht – kui emme ja issi oma kahe lapsega sööma lähevad, saab pere kõigest saja euro eest söönuks ja kaks eurot jääb veel ülegi. Nimelt saab tellida täismenüü (eelroog, põhiroog ja magustoit), mis täiskasvanutele maksab 34.50 ja lastele 14.50. Võrdluseks nii palju, et ülejäänud kahe euro eest saab töötajate kohvikus päevaprae, millest samuti ikka väga korralikult kõhu täis saab. Tööpäev on 8 tundi pikk ja üsna väsitav, aga enamasti on selle keskel tunniajane lõuna. Sel nädalal on mul selles mõttes nõme graafik, et ma alustan viis päeva järjest kell neli ja nad tahaksid, et ma hiljemalt kell kuus (enamasti varem) lõuna võtaksin ja seejärel veel vähemalt viis tundi töötaksin, nii et lõpuks on tunne, et jalad kukuvad otsast ja näljasurm on ukse taga. Viu-viu-ving. Tasuks selle eest saan ma aga kaks nädalat järjest terve nädalavahetuse vabaks, mitte suvalisest kohast päev siit ja päev sealt.

Ahjaa, selles mõttes ikka ka hoolitsetakse meie eest, et kui ära väsid, võid ikka pausi teha ja töötajate jaoks on pea igal pool lauatennis ja kõiki jooke võib võtta. St, ma arvan, et teoreetiliselt võib siiski kõiki alkoholivabu jooke võtta, kuigi siin vahel näeb ka seda , kuidas mõni endale tööpäeva lõpus klaasi veini kallab.

Nii et selline üsna tavaline töö. Päris ei tapa, meelakkumine ka ei ole, kaheksa nädalat kannatab välja küll. Praegu on juba väike hasart sees, sest prantslastele omaselt kõik venib – näiteks esimesel tööpäeval küsiti kõigi jalanumbrid ja telliti meile spetsiaalsed kingad. Kohe huvitav oleks näha, kas need jõuavad enne augustit kohale või mitte. 😀

  • Kategooriad