hommikune kojuminekulaul

Preili Smilla lumetaju (ja natuke elementaarosakestest)

Täiesti uskumatu, et ma ei olnud seda raamatut varem lugenud. Ja lugenud ei olnud ma seda selle pärast, et lumetaju kõlab minu jaoks nii romantiliselt, et olin kindel, et tegu on armastusromaaniga.  Tegelikult on see aga pigem detektiivromaan, kuigi mitte päris klassikaline ja ulmesugemetega. Autoriks Peter Høeg ja peategelaseks poolinuit Smilla, kes elab Taanis, aga kes sündis ja kasvas Gröönimaal ning kellel on seetõttu märkimisväärne lumetaju, mille abil ta nüüd ka mõrva lahendab (ja tänu millele ta on töötanud ka teadlasena, kes uurib lund).

Kahju on sellest, et eesti keel on üks vähestest, kus üldse nii ilus sõna nagu “lumetaju” olemas on – ingliskeelde oli see tõlgitud kui “Miss Smillas feeling for snow”,  prantsuskeeles oli tulemuseks romantiline “Smilla et l’amour de la neige“, originaalis “Frøken Smillas fornemmelse for sne“. Eestikeelne pealkirjatõlge on väga hästi õnnestunud – ja üldse kogu tõlge tervikuna on väga nauditav, Arvo Alasele hea töö eest kümme punkti.

Peategelane oli nii kõva eit, et juba tema ema oli kõva eit – inuit, kes  oma soost hoolimata võis endale relvaga ringi laskmist ja jahil käimist lubada. Ja see ei ole selline ühiskond, kus naine võibki traktorist olla ja siiski vabal ajal täpilise kleidi selga panna. Lisaks on Smilla lemmikautor Eukleides ja ta on üldse üks lahe piff. Autor on väga põhjalikult tausta uurinud, nii et suisa mõnus on lugeda.

Ainus asi, mis raamatus väikese ebakõlana silma torkas oli see, et kui meesautor naispeategelase suu läbi oma riideid kirjeldas, tundus see ebausutav – on levinud seisukoht, et naised peaksid tihti oma riietusele mõtlema ja seda ilmselt järgida üritatigi, aga naised mõtlevad tõesti riietele tervikuna, mitte ainult kaubamärkidele, millele autor oli keskendunud.

Aga lugu ise oli selline, et kogu aeg mõtled kaasa, et teada saada, mis kurat siis toimub ja mis selle surma taga peituda võiks. Ei ole igav armastusromaan, lugege.

P.S. Ma ei viitsi Houellebecqi “Elementaarosakestest” eraldi postitust teha, aga see on ka hea raamat. Räägitakse küll palju seksist, kellegi mokkade kujust ja muust sellisest, aga tegelikult on raamat sellest, mis juhtub inimesega, kui maailm on järjest individualistlikum ja lõpuks ei suuda enam keegi sügavamaid inimsuhteid luua, sest mõeldakse ikka ainult iseenda rahuldamisele. Kurb raamat, seda enam, et saab Vana Maailma valupunktidele üsna täpselt pihta ja vääriks tegelikult täielikult eraldi postitust – mis jääb tegemata ainult selle pärast, et kell on pool viis hommikul ja ma olen liiga unine. Üksikisiku traagika maailmas, kus jääb mulje, et ükskõik oled sa abielus või üksi, vaimselt oled sa ikka alati isoleeritud ja tegelikult ei oskagi ise ka teistega kontakti võtta. Me kõik ilmselt tunneme vähemalt ühte sellist inimest. Elementaarosakestest räägitakse ka, füüsika on viimasel ajal popp.

Pole sada aastat kirjutanud, sest olen päris elu elanud. Elu on nagu filmis, kui seda mitte ainult ülikooliseinte vahel veeta – mitte et ma sinna juba vaikselt tagasi ei igatseks. Nüüd on vaja arvuti taga veits üüriraha koguda, seega on aega ka interneti jaoks. Minu enda elu võib olla igav, aga minu ümber pidevalt toimub midagi. See on uskumatu, kui paljude kummaliste inimestega Tartus kokku võib saada. Tartu sõprade külastamine võttis nii palju aega, et Tallinnasse ega Pärnusse ma ei jõudnudki ja karta on, et ega nüüd enne sügist ei jõua kah. Ja muide, ma leidsin üles oma termokoti, nii et võite mind nüüd paari päeva jooksul piknikule kutsuda, õlled ON külmas.

Ja mitteelu muidugi kah, nagu ikka. Näiteks võin öelda, et Lindsay Lohaniga “I Know Who Killed Me” on huvitavam, kui võiks arvata millestki, kus Lindsay peaosas on. Ja uudiste lugemine ajab ikka naerma (ja seejärel nutma), kui seda vahel harva tehtud saab. Nii see, et Gustav Adolfi Gümnaasiumi “koolipiirkonnas elavate” klassi õpilastest tegelikult kolm tükki reaalselt elavad selles piirkonnas, kui ka see, et “Eesti arengut pidurdab harimatute meeste alamkiht”, kus selliseid mehi suisa lumpeniks nimetatakse. Arvata on, et pidurdab, aga ega sellised mehed üksi ei ela, nad ikka leiavad endale omasuguse naise, kuigi need käivad tihedamini põhikooligi lõpuni, sest muidu ei saa ju küünetehnikukski. Samuti ei tahaks ma nõustuda sellega, et koolist väljalangemine joomist põhjustab, soodustab küll, kui see juba toimunud on, aga algselt põhjustavad seda siiski muud asjad ja, nagu ikka, kõik saab alguse kodust. Tahaks teada, kas kõik need Postimehe meeskommentaatorid, kes räägivad, kuidas asi on selles, et koolis on liiga palju naisõpetajaid, elavad ise oma lastega koos või kohtuvad nendega vähemalt igal nädalal. Üldist statistikat arvestades raske uskuda ja kool saab tegutseda ainult koostöös vanematega. Mitte et probleem olemata oleks (vastupidi, väga imelik on lugeda mõne kommenteerija ideed, et kõrgharidusega mehed olevat imelikud, sest järelikult pole nad ühtki koolist paremat tegevut leidnud), aga antud hetkel on kooli käed üsna piiratud. Samuti on absurdsed pakutavad lahendused – jah, see oleks hea mõte, kui töötukassa need inimesed tagasi kooli suunaks, aga see eeldaks ka seda, et sel ajal saaks inimene siiski mingit toetust, sest söömata ju koolis ei käi. Kui on tegu lihtsalt õhtukooliga, saab jah samal ajal tööd edasi otsida, aga tööstuskoolis käies pole see ju võimalik.

Üldse on igasugune jutt Eesti Nokia loomisest naeruväärne. Eesti ei ole sellest ju ilmselgelt huvitatud. Näiteks eile kuulsin lugu (kas see ka tõsi on, ei tea, edasi räägin ikka) sellest, et omal ajal, kui Skype’iga alustati, paluti muuhulgas toetust/osalust ka Eesti riigilt, kuid seda ei saadud. Hiljem, kui kasum tulema hakkas, võeti maksurahad loomulikult avalisüli vastu. Mitte et riigil oleks võimalustki maksurahadest loobuda, aga küüniline on see ikka. “Me küll omal ajal ei uskunud sinusse, aga nüüd tahaksime siiski oma osa saada.” Aga noh, kuna ma sellele internetist kinnitust ei leidnud, on see ainult mõttemäng, mis on tingitud sellest, et tegelikult olen ma väsinud ja tahaksin magada, aga pean siin veel mitu tundi passima. Ja nii igav on, et kirjutasin sada postitust korraga, kuigi mõne jaoks pean veel pildid arvutisse tõmbama.

P.S. Noored daamid – kas oskate mulle selgitada, miks te kannate üleni selga paljastava särgi all rinnahoidjat? Sest ema ütles, et korralikud tüdrukud kannavad seda ka magades ja ka bikiinide all? Sest teile lihtsalt meeldibki rõve ja labane väljane näha? Sest pesu on kallis, nii et miks mitte seda näidata?

P.P.S. Üks sõber ütles mulle täna, et oli omal ajal väga üllatunud mu meest kohates, sest miskipärast arvas ta esmapilgul, et ma olen lesbi. Nagu mida hekki? Kas see, et ma ei riietu nagu mimm ja ütlen vajadusel oma arvamuse otse välja, peaks automaatselt tähendama, et ma lakun ilmtingimata mätast ja vihkan mehi (või nemad vihkavad mind)?

hint-hint