Te olete ilmselt kõik kuulnud, et Eesti olevat nõme? No et eestlaste tööviljakus on väike (vähemalt nii kaua, kui nad Eesti pinnal on), mistõttu ka palka maksta ei saa ja üldse elavad siin ainult orjad. Ilm olevat ühtlaselt kehv jne. See viimane on tegelikult alatu vale, ma olen märganud, et ilm on lihtsalt otseses korrelatsioonis minu töögraafikuga. Kui mul vabu päevi ei oleks, ei sajaks Eestis ilmselt kunagi vihma. Igatahes ei hakka ma nuttu ja hala tegema, aga fakt on see, et oleks vaja järgmiseks kooliaastaks tiba kõrvale panna, et kooli kõrvalt nii palju rabama ei peaks. Lisaks on mul veel see probleem, et keelepraktikat oleks hädasti vaja, aga vahetuses käisin ma juba ingliskeelses riigis ja seda saab teha korra õppeastme jooksul, nii et väga palju võimalusi see mulle ei jäta.
Nii et ilmselgelt lahendasin probleemi loovalt ja lähen suveks Prantsusmaale orjaks. Homme. Kuna tegu on siiski Prantsusmaaga, mitte taga-Kaukaasiaga, on elementaarsed inimõigused tagatud – ehk siis internet on olemas. Seda, kuidas vähemoluliste asjadega on (st kas tööpäevad on 8 või 24 tundi ja kas vahepeal ka pesta saab), ma ei tea, aga kuna need on väheolulised asjad, pole see ka nii tähtis.
Juhuks kui prantslased nõmedaks osutuvad või kultuurišokk (või oma saamatus prantsuskeele kõnelemisel) liiga ränk peaks olema, tõmbasin soetasin igati legaalsel teel endale House’i viimase hooaja, Doctor Who esimese ja Game of Thronesi esimese hooaja ja mitu mängu. Ehk siis loodan parimat, aga olen valmis halvimaks. Alguses on see ilmselt kasulik ka seetõttu, et soovitati kaasa võtta 400 eurot, et esimene kuu üle elada, mul on esimese hooga kaasas peaaegu 40. Loodetavasti see tappev props ei ole, sest esiteks võiksid ettekandjad ju tippi saada ja teiseks on ju olemas ka krediitkaart, nii et kõik on jätkuvalt très bien.
Ahjaa, avastasin, et ma olen tuttavatele valetanud – tagasilend ei ole mitte kolmandal, vaid neljandal septembril, pühapäevasel päeval (see osa oli õige) ja ei jõua ma sugugi õhtul hilja, vaid lennuk puudutab Tallinna pinda juba kella poole nelja ajal päeval. Alzheimer noh, ei püsi asjad korralikult meeles. Minekuaega mäletasin ka valesti – NII hirmus vara ei lähegi, kui ma mäletasin, paar tundi hiljem, kuigi ikka hirmus vara, ma tavaliselt lähen öisest vahetusest tulles kell 8 alles magama, mitte ei ärka ja ei tee asjalikke asju, nagu näiteks lennukisse ronimine. Aga see-eest tean peast, et enesekohased verbid jagunevad nelja gruppi. Prioriteedid on paigas.
Bonne voyage!
Pärdikute päevaraamat 