muljetame

Nagu te ilmselt juba ära arvasite, tähendab see, et ma olen VÄLJAMAAL seda, et ma hakkan teile VÄLISMAA pilte näitama, et te kõik näeksite, mis elu see siin on. No juhuks, kui kedagi peaks huvitama, kuidas ma siin elan vms. Alustuseks olgu öeldud, et mind ei ole veel kunagi võõra inimese poolt nii hoolega kombitud, kui Tartu Lennujaamas. Pagas otsiti ka läbi, isegi hambaharjakarp tehti lahti. Ja olgu mainitud, et mu tädi on maailma parim, sest ta läks koju võileibade järele, kui kuulis, et ma söönud pole. 😀

Igatahes. Kohale ma jõudsin. Selgus, et meile planeeritud majutus on täis, nii et elame hotellis. Ja hea on, et ma välismaalasi ei usalda ja nende suurtest lubadustest hoolimata oma voodipesu kaasa võtsin. Sest nende arusaam voodipesust on: padi, 2 lina ja üks imelik asi, mille kohta ma ei saanudki aru, mis täpselt see on. Umbes 50 cm lai, muus osas nagu lina. Peaksin selle ümber padja mässima vä? Selline:

Lisaks on mul põhimõtteliselt voodikaaslane. Planeeritud kohas oleks tiba rohkem privaatsust olnud, aga siin on kolmene tuba – üks tuba, kus on ka kööginurk. Üks voodi on eraldi, aga kaks olid täiesti kokku lükatud, pidin neid nihutama, et üldse mingigi vahe oleks. Ja see aken, mida pildilt näete, ei avane mitte õue, vaid koridori.

Aga sellest kõigest pole midagi, sest esiteks on meil tasuta wifi (kuna hotell asub veits kaugemal, teeb rongi kuupilet selle ilmselt tasa), telekas ja maailma kõige nunnum suur rõdu. Pildilt pole näha, aga tglt on rõdu all enne vett ka mingi selline rajake, mida mööda saaks ilmselt normaalselt jooksmas käia. Nii et kui mulle peaks selline hoog peale tulema, on võimalus olemas. Lisaks on köögis ka kogu normaalseks eluks vajalik varustus olemas, nii et ma olen kogu kompotiga enam kui rahul. Kui homsel treeningul ka normaalselt läheb, pole üldse midagi kurta.

Nägin toakaaslased ka ära. Üks norrakas ja üks inglane, tunduvad täitsa toredad. Selline elu siis. Eks varsti saan rääkida, kas kumbki neist on uus Nadia, aga tunduvad normaalsed inimesed. 😀