faith

kas veini ja juustu ka võtame?

Pean teie suureks kurvastuseks teatama, et mõlemad korterikaaslased on jätkuvalt täiesti normaalsed inimesed. Ei ühtki Nadiat seekord. Taevale tänu selle eest, sest ilmselt pean ma nendega veel kaheksa nädalat* väga tihedalt suhtlema. Ainus asi, mille võiks ehk ära märkida, on see, et nad on minust tunduvalt naiselikumad. Näiteks tuli üks koju ja kurtis, et unustas seepi osta. Ma ütlesin lahkelt, et ta võib ju minu oma võtta, mille peale ta küsis, kas see on ikka just kätepesu seep. Kui ma ütlesin, et kurat seda teab, seep on seep, siis ta seda igaks juhuks ei võtnudki. Selles mõttes, et peale oli kirjutatud küll, et nahale, aga mitte, et just kätele.

Mulle tuli meelde, et ma pole vist isegi kõva häälega välja öelnud, kuhu ma tööle tulin, kuigi eelmise postituse kommentaarides keegi selle juba ära arvas. Ütleme nii, et kes piltide ja jutu põhjal aru ei saa (või välja ei guugelda), mis kohaga tegu on, on aeglase taibuga või ei vaata piisavalt multikaid.

Siiani on olnud kohanemisaeg, tööd pole veel teinud, ainult treening. Ma olen täiesti üllatunud, sest kui mul rääkimisega üsna kehvasti on, siis nende loengute mõistmisega pole kolme päeva jooksul ühtki probleemi olnud, kuigi näiteks kassapidajate pudrutamine ajab küll vahel segadusse, aga kui ma eriti lolli nägu teen, võtavad nad tavaliselt vaevaks sõnalõpud ka välja hääldada. Loengu ajal olen ainult korra pidanud pinginaabri käest suurte silmadega küsima:”MIDA ta just ütles?” Mulle nimelt tundus, et meile öeldi just naeratades midagi stiilis:”Ja näeme teid kõiki homme hommikul, ärge vaktsineerimistunnistusi maha unustage ja ärge seekord hommikul vetsus käige, sest te peate purki pissima.” Selgus, et ma ei saanud valesti aru, meid pandigi purki pissima.

Üldiselt oli loengutes selline tüüpiline positiivne lähenemine – näiteks räägiti meile firma ajaloost ja sellest, et this is where the magic happens, aga unustati mainida, et konkreetselt Pariisi pargil on kahe miljardi euro ulatuses võlgu. See jutt poleks ju maagiline. 😀 Samas oli huvitav küll teada saada, et tegelikult on ka näiteks “Pulp Fiction” kaudselt nende tehtud, st nemad omasid kompaniid, mis selle filmi tegi. Hetkel kuulub neile näiteks ABC, nii et kõik meeleheitel koduperenaiste lemmiksarjad tulevad samast torust. Ja tegelikult ei ole prantslastel muidugi suurt midagi karta, sest emafirma on vahelduva eduga nende võlgu kinni maksnud ja sel aastal plekkisid nad täitsa ise 46 miljonit, nii et tundub, et asjad on taas tõusuteel ja see, et firma endast rääkides keep smiling‘ut ees hoiab on ka igati normaalne, lihtsalt ma ei oleks küüniline Eesti mõrd, kui ma seda ära ei mainiks. Ja ma olen oma päritolu üle ju siiski uhke.

Sellega seoses, lisaks paljudele muudele tutvustele olen saanud tuttavaks ühe Olgaga, kes nimetab end eestlaseks, kuigi eesti keelt ei räägi, ja Antoniga, kes nimetab end venelaseks, kuigi räägib eesti keelt. Väidetavalt, sest mina suhtlen temaga ikka inglise keeles, on lihtsalt mugavam, aga ta ütles, et käis koolis, kus alates kuuendast klassist õppekeel eesti keeleks üle hakkas minema ja gümnaasium oli täiesti eestikeelne (ma isegi ei teadnud, et meil juba on sellised, arvasin, et sel sügisel tulevad esimesed). Ei tea, mille järgi nad oma rahvust määratlevad, aga mõlemad on täitsa toredad. Minu jaoks on eriti tore see, et Olga ei räägi eriti inglise keelt, nii et ma olen sunnitud temaga prantsuse keeles rääkima, mis on mulle ilmselgelt üsna kasulik, sest ega ma ju ometi vait olla ei saa. Eile käisime pärast töövarjuks olemist koos pargis hängimas. Prantslased ei viitsiks ju väga hängida inimesega, kes hästi keelt ei oska, inglastega ja skandinaavlastega läheme paratamatult inglise keelele üle, sest selles suudavad end kõik vabalt väljendada jne, nii et keeleoskuse arendamise seisukohast oleme teineteisele ideaalsed. Lisaks ei tunne ma end temaga koos olles vanana, sest ta on ise ka 24, mis siin on juba tõeline mammutiiga.

Teised inimesed tunduvad ka päris toredad. Alguses oli küll üks tüdruk, kes mulle ÜLDSE ei meeldinud. Mõistusega sain aru, et asi on lihtsalt selles, et ta näeb välja nagu ühe minu jaoks väga ebameeldiva tüdruku tumedanahaline variant, aga alguses tundsin iga kord, kui ta midagi ütles või selle vastiku eide moodi naeris või lihtsalt miimika sarnane oli (=suht kogu aeg), et käed tahavad taskus rusikasse minna. Nüüdseks on selgunud, et see tüdruk on tegelikult väga tore ja sõbralik ja abivalmis, kuigi räägib (nagu siin paljud) ainult hispaania ja prantsuse keelt. Erinevalt sellest teisest tüdrukust, raisk.

Töökaaslased on jällegi… Noh, omamoodi. See on naljakas, sest väljaspool kogu aeg rõhutatakse, et kõik jookseb nagu kellavärk ja good show ja bad show (tööterminid on kõik ingliskeelsed, sest firma on ju USA päritolu), aga kui sisse jõuda, on lihtsalt metsik andmine. Kui oma tulevasse töökohta uurima tulime, mis ja kuidas, polnud ülemusel meie jaoks aegagi (kahel päeval järjest), rehmas käega, et minge vaadake ise ringi ja tutvuge inimestega. Lisaks on köögitöölistel omamoodi huumorimeel. Näide: seisavad kaks poissi ja ajavad juttu. Tuleb ettekandja, kandik peakohal, kandikul on mõned soolatoosid. Üks tõukab teda nalja pärast, nii et toosid kukuvad muidugi maha ja mõni läheb katki. Kõik naeravad, keegi ei korista. Ettekandja ei naernud. Aga sõbralikud tundusid töötajad küll.

Loogika jääb ka kohati mulle arusaamatuks. Meie kõigiga tehti ju intervjuu, nii et nad peaksid täpselt teadma, kes kui hästi keelt räägib. Olga, kes räägib seda üsna vabalt (kuigi on mõned pisivead, näiteks hääldab ta im/in-ühendit just nii, mitte am/äm, nagu prantslased ise vastavalt päritolule teevad) pandi tööle rootsi lauaga kallisse kohta (näkku 24 eurot + joogid), kus klientidega põhimõtteliselt rohkem rääkima ei peagi, kui neile kohvi serveerima ja küsima, mis jooki nende laps tahab. Mind, kes ma küll oskan öelda “ämpossiibl”, aga räägin üsna sitasti**, pandi tööle restorani, kus peab klientidega päriselt suhtlema. Samas võib põhjuseks muidugi olla ka see, et ma oskan inglise keelt ja veidi hispaania keelt ja nii kallis kohas käib kohalikke vähe. Igatahes on mul hea meel, et mind mõnda kiirtoidukohta ei pandud, sest seal on täielik hullumaja – esmalt on kassa, kuhu makstakse, ja üks kassa teenindab kahte järjekorda. Tõsiselt, inimene on kassas ja üks järjekord läheneb vasakult ja teine paremalt, sest inimestel on lihtsalt savi, et tegelikult peaks üks järjekord olema***. Kui ma keelega hakkama ei saa, lüüakse mind küll kuskilt parklast nätsu lahti kraapima ja prügi üles korjama, aga esialgu tundub, et mul on kohaga suht vedanud.

Park iseenesest on suur (koosneb viiest osast, vaata siit – mina töötan Ääremaadel, selline Metsiku Lääne moodi osa) ja osad atraktsioonid tunduvad metsikult ägedad, aga mul ei ole vist kunagi viitsimist, et nendega sõitma minna. Nimelt on iga atraktsiooni juures ekraan, millel on kirjas, kui pikk ootejärjekord umbes on ja alla 25 minuti ei ole see kunagi, tavalisem on 45 või 60. See tähendab, et selleks, et sõitu nautida, pead sa esmalt selle aja järjekorras passima. Erandiks on mõned asjad, kuhu saad varem aja kinni panna, mis tähendab, et pead “ainult” 15-30 minutit ootama. Popp koht noh. Kuigi mõni asi on ehk isegi ootamist väärt, vaatame, kas tekib mul selle kaheksa nädala jooksul kannatust.

* kusjuures täpselt kaheksa nädalat, kui lugemist täna hommikust alustada

** Ja ärge saage valesti aru, minul on ka räige aktsent, kuigi ma seda konkreetset ühendit hääldada oskan.

*** Sarnane teema on toidupoes, kus müüja paneb pärast kliendi asju letile sildi “kassa suletud” ja järgmised inimesed tõstavad seda lihtsalt julmalt edasi, kuni müüja teatab, et ta ei teeninda neid. Siis hakatakse muidugi konkreetselt lõugama ja vaene tagasihoidlik eestlane tahaks käed kõrvadele suruda ja põgeneda. Samuti ei saa ma enne Eestissetulekut vist ühtki vahvlitopsist suuremat jäätist osta, sest ei ole lihtsalt aega, mil järjekorras ei oleks sinu ees vähemalt kolme inimest ja ühel inimesel ei oleks kärus kolme nädala varu asju (sh viis saia, mis minu meelest lähevad konkreetselt ühe ööga kivikõvaks).

4 kommentaari “kas veini ja juustu ka võtame?

  1. Kas sa kustutasid minu kommentaari ainult sellepärast ära, et ma olen nii äge ja arvasin ära, mida sa teed? 😀

  2. Tule taivas appi vai määnekist säänekist. Spets kätepesu seep???
    Kujusi’ just ette, kuda mõnel om kummagi kää jaoss eraldi seep, kõnõlmata tollest, et nimetetu’ pesuvahend om ka kummagi jala jaoss eraldi, kõri ja kukla jaoss eraldi, rinna ja sälä jaoss eraldi, argivahe ja päraka jaoss kah.
    Pidi’ suurest irnumisest taburiku päält maha pudinema 😀
    Hullemb ku ntx tuu Nicholsoni tegelaskuju vilmin “Enam paremaks minna ei saa”… Kapitäüs seepe!

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.