Ma lausa armastan inimesi, kes viimasel hetkel enne pungil täis bussi või rongi astumist kopsud veel kähku suitsu täis tõmbavad, koni rataste vahele viskavad ja siis rõõmsalt sisse astuvad. Kõik teised on muidugi sama rõõmsad, sest neil on ju võimalus rõõmsa inimese haisu kannatada. Suitsetajad haisevad muidugi kogu aeg, aga just suitsu teinud inimesega kokku surutud olla on ikka eriti rõve.
Töö juures selgus täna, et mu kahtlused osutusid tõeks – nimelt kehtivad paljud suuremad soodustused neile, kes siin vähemalt kaks kuud töötavad. Kõigile, kes minuga koos saabusid ja kellega ma rääkinud olen, tehti aga (nagu mullegi) leping, millel kahest kuust paar päeva puudu jääb. Seega ei saa ma näiteks üldse tasuta päevapileteid (st ei saa sõpru tasuta Disneylandi viia) ja mulle ei taheta isegi pangakaarti anda. Õnneks tundub, et lennupiletite eest saab ikka raha tagasi ja kuupileti eest ka, aga ausalt öeldes pole ma selles ka päris kindel. Ühesõnaga suurfirmad toimivad igal pool ühtmoodi.
Üldse on siin asjad väga kummaliselt korraldatud. Enne tulekut rõhutati, kui väga on vaja sünnitunnistuse koopiat ja tõlget, abielutunnistuse koopiat ja tõlget, musti korralikke kingi jne. Nüüd selgus, et esimesi pole üldse vaja ja kingad saame me kohast, kus töötame. Mitte et mul selle vastu midagi oleks, aga tundub, et kõik on nii ülekoormatud, et info ei liigu normaalselt.
Ahjaa, huumorinurgast. Olin täna ühes sellises hoones, kus nurgas oli “raamatukogu” – st riiul, kuhu kõik võivad oma loetud raamatud jätta ja sealt võib neid siis igaüks lugemiseks võtta (soovitatav on muidugi ka tagasi tuua). Leidsin sealt raamatu, mille pealkiri on “Jessicas guide to dating on the dark side“. Ei, ärge naerge, täiesti tõsine raamat on, noor matemaatikatšempionist neiu avastab lihtsalt, et ta on tegelikult adopteeritud aadlipäritolu vampiir, kes on ühele meesvampiirile abikaasaks lubatud. Kahjuks kaasneb uute võimete avastamisega matemaatiliste võimete vähenemine. Ei, ma ka ei tea, miks. Esimene leht oli nii cheesy, et mina seda lugeda ei soovinud, aga naljakas on ikka. 😀
P.S. Perekoolis oli teema prügi mahaloopimisest ja loomulikult jõuti kohe selleni, et seda teevad AINULT venelased ja see ergutas mu mälu. Nimelt üürisime me kunagi toredat aiaga korterit ühe vene poisi käest. Poissi ennast ei näinud me kunagi, aga ühel hetkel otsustas ta õde, et tal on vaja seal korteris sees elada, ca nädal iga kuu. Ja see aeg hakkas järjest ja järjest pikemaks venima. Tüdruk oli ilge korraarmastaja, kuni kiiksudeni välja – no näiteks ei meeldinud talle, kui kott kartulitega meie valitud kohas oli ja tal oli hädasti vaja seda ümber tõsta. No tglt ei meeldinud talle paljud asjad, näiteks ukse sulgemine, kui tal tuli tuju boyfriendiga intiimseks minna jne, aga see pole praegu teemaks*. Aga see pole praegu teemaks, teemaks on see, et ta oli väga suur korraarmastaja ning tema välimus oli alati väga hoolitsetud ja väga korrektne – ja seda suurem oli mu üllatus, kui ma avastasin, et remonti tehes viisid nad kogu tekkinud prahi lihtsalt aianurka hunnikusse. Ja mitte komposti, vaid lõhutud aknaklaasi jms. Mingi suurem riiul, mis üle jäi, pandi lihtsalt prügikasti kõrvale, kuigi oli teada, et sealt seda kaasa ei võeta, ja nii see seisis kuid. See oli tõesti umbes samasugune üllatus, nagu järsku avastada, et ülihoolitsetud tüdruk, kellega ühes klassis käid, on tegelikult kogu aeg täissitutud pükstega käinud ja sa ei saa kuidagi aru, kuidas sa küll haisu ei märganud.
* Kuigi tegelikult oleks sel teemal VÄGA palju rääkida – näiteks rääkisid naabrid meile enne väljakolimist, et korter, mida meile üüriti, ei kuuluvatki tegelikult neile inimestele, kellele me üüri maksime. Kas see ka tõsi on, pole mul siiani õrna aimugi, sest ega ma uurima ei hakanud.
Pärdikute päevaraamat 