lõpuks ometi nädalavahetus

See kuradima nädal on nii raske olnud, et ei tahtnud sellest isegi kirjutada, ootasin ainult hambad ristis, et see ükskord juba mööda saaks. Nimelt olen viis päeva järjest neljast keskööni töötanud, mis on minu jaoks kõige raskem vahetus, sest siis tuleb kohustuslikus korras juba kell viis või hiljemalt pool kuus sööma minna ja pärast seda sa konkreetselt jooksedki nagu idioot vähemalt kolm tundi jalgu rakku, nii et ei ole aega isegi vetsu minna. Õnneks on järgmised kaks nädalat normaalne graafik, kus lõunapaus on ikka päeva keskel ja siis ongi selline tunne, et see on reaalselt väljateenitud puhkus, pärast mida jälle natuke joosta jaksab.

Lisaks on enamus inimesi hästi toredad, aga mõni prantslane on selline tüüpiline ülbe snoob-prantslane, kes mind nii hullult närvi ajab. Sellised ei räägi põhimõtte pärast inglise keelt ka siis, kui nad seda oskavad, sest nad on ju nii snoobid. See-eest absoluutselt iga neeger köögis räägib lisaks prantsuse keelele ja oma emakeelele (st üldiselt on neile kodust siiski ka mingi oma dialekt või Aafrika keel kaasa antud) mingilgi määral inglise keelt. Ja ma ei ole praegu rassist, vaid konkreetselt nii ongi, mustanahalised räägivad siin inglise keelt, tundub, et neilt lihtsalt nõutakse rohkem, et nad kuskile tööle saaksid. Sest veidi seoses sellega avastasin ma nädala keskel veel ühe asja, mis mu elu veidi lihtsamaks tegi.

Nimelt olin ma enamuse nädalast runner, see tähendab, et mina tassin toitu lauda. PÄRIS ettekandja on see, kes võtab tellimused ja toob joogid, eelroad ja magustoidud. Põhiroa toovad runner’id, kes siis muidugi tippi ei saa ja on üldse saalitöötajatest toitumisahela allotsas. Ja mina, loll nagu ma olen, olin siiani kogu aeg teinud nii, et kui saalist tagasi tulin ja avastasin, et kellelgi on kandik musti nõusid täis saanud, võtsin selle alati kaasa. Sest noh, ikka on kõigil lihtsam, kui on vähem tööd. Nüüd avastasin, et MITTE ÜKSKI prantslasest runner seda ei tee. Mis omakorda tekitab muidugi küsimuse, et miks peaksin mina üksi rabelema. Nii et edaspidi tegin seda ainult siis, kui tõesti vaba aega oli ja liiga raskeid kandikuid lihtsalt ei võtnud, sest mingi päev juba oli selline, kus kaks korda tundsin, et seljast käis nõks läbi, sest pidin liiga raskeid asju tõstma. Pärast liigsest rabelemisest loobumist sai lihtsam küll.

Eile aga ei pidanud ma olema runner, vaid suisa busser, mis tähendabki põhimõtteliselt inimest, kes saalist asju ära toob. Ma ei tea, kas asi on selles, et nad vaatasid, et mulle meeldib koristada, või milleski muus, aga see minu nime taha kirja oli pandud. Ma konkreetselt vihkan seda tööd – mitte et mul midagi asjade tassimise vastu oleks, aga seal on eriti totrad reeglid. Näiteks ma pean meelde jätma, millised poisid ei taha, et nende asju ära viidaks, sest “mulle meeldib ise asju viia”. Siis näiteks on mõni ettekandja, kes leiab, et kui inimesel on laua peal pudel tühjaks saanud, on väga ebaviisakas see ta laualt ära võtta – sest see võib ju talle vihjata, et me tahaks, et ta minema hakkaks, parem olgu laud ikka nii lookas, et muud asjad tal sinna ära ei mahu. No umbes sama teema, et ka õhtul kell kümme ei tohi öelda “Tere õhtust”, muidu võid vihjata sellele, et tahaksid juba varsti koju ära minna, tuleb ikka öelda “Tere päevast”, et näidata, et kliendi jaoks oled alati valmis.

Aga samas näiteks kell 11 õhtul, kui restoran ametlikult suletakse ja algab koristusaeg ja ma jäin hetkeks seisma ja mõtlema, et huvitav, kas ma saali siis võin koristama hakata, kui kliendid veel sees on (sest see on ju tunduvalt otsesem vihje, et “kaduge minema, me paneme kinni ära”), hüpatakse juurde ja küsitakse kohe, miks sa midagi ei tee. Saa siis neist prantslastest aru, imelikud inimesed.

Õnneks mul joppas. Krzystofit taheti inimesi lauda juhatama panna, aga ta ei tahtnud miskipärast minna ja ütles mulle, et ma ise läheks (meil nimelt on siin suht nii, et kui sa midagi teha ei taha ja siis hoopis midagi muud teed, siis tavaliselt keegi ei vigise, eeldusel, et kõik tehtud on) – mis tähendab, et ma pidin lihtsalt inimesed õigesse lauda juhatama, neile õiged menüüd andma (erinevatele inimestele on erinevad menüüd, vastavalt sellele, millised kliendid nad on – kas saavad standardmenüü või uhkema), vabandama, kui nad kaua ootasid jne. Ehk siis lihtsalt jalutasin edasi-tagasi paar tundi. Päris mõnus oli, et vähemalt nädala viimane päev natukenegi kergem oli.

Aga osad lapsed on minu jaoks täiesti jubedad. Prantslased on üldiselt hästi kasvatatud ja kui nad kas või esimese sekundi pealt “aitäh” ei ütle, tuleb vanematelt kohe:”Öelge preilile aitäh!” ja siis teevad kõik kooris:”Merci, mademoiselle!” Aga pisikesed (ja vahel ka suured) hispaanlased… Nende puhul on täiesti normaalne, et hiljem on laua all sigala, sest pool toitu loobitakse nalja pärast laua alla. Lisaks on minu jaoks täiesti õõvastav see, et osad kaheaastased on täielikud sõltlased. Põhimõtteliselt söögi ajal nad söövad, aga muul ajal on neil KOGU AEG ees mingi pisike kaasaskantav värk, millest nad multikaid vaatavad. Kogu aeg. Muud maailma eiravad nad täielikult, sealhulgas oma ema juttu. Kui ema nende tähelepanu tahab, paneb ta käe ekraani ette, et ta laps temast välja teeks. Ma ei saa aru, kuidas see võimalik on. Kuidas vanemad ise vabatahtlikult oma lapsele sellise asja ostavad ja siis lasevad sellel kogu ta elu üle võtta? Kahe- või kolmeaastase lapse puhul? Ilmselt on asi jälle laiskuses, lihtsam on ju laps masina külge aheldada, kui reaalselt temaga söögi ajal tegeleda (sest ma siiralt loodan, et muidu neil ikka ei lasta kogu aeg seda vahtida, ainult siis, kui ema ise tahab kahe käega rahulikult süüa), aga tõesti on seda jube vaadata. Uhh. Tegelikult raudselt kõik need vanemad annavadki ainult rangelt väljas söömise ajaks selle ärgi lapsele pihku ja seda juhtub maksimum kord kuus, aga sellist pilti on lihtsalt väga imelik näha. 😀

Ettekandjaid motiveerib kogu selle õuduse juures ka jootraha, nii et loomulikult tahaks igaüks ettekandja olla, aga selleks on vaja head prantsuse keele oskust. Ja mõni, kes oskab prantsuse keelt (st räägib seda emakeelena), on ikka minuga koos runner, nii et ma ei teagi, milles asi. Vahel tuleb äng peale. 😀 Pean ikka rohkem suhtlema ja õppima.

Aga pilt on selle pärast, et tahan endale sellist silti. 😀 Kes vene tähti lugeda oskavad, saavad naljast aru, enamus vast tänapäeval ikka oskavad. Kui seda ei saa, võtan selle, on vähemalt Ossu nägu.