faith

päeva kommentaar

Päeva komm tuleb intervjuust Margret Järvega ja üllatuslikul kombel ei pärinegi tema enda suust. Nimelt küsib andunud lugeja:

Kas nagu häbi pole olla Playboy kaanestaar? Kui sa peaksid lapse saama ja tema tahab kuskile tööle saada, kuskile väga heale tööle, siis öeldakse, et:”Ei, meie teid tööle ei võta, teie ema on olnud selle ja tolle ajakirja kaane peal.”

Huvitav, mis väga hea amet see võiks olla? Eesti peapiiskopi oma? Komblusseltsi president? Viimane vist väga hea amet ei ole, rohkem vabatahtlik tegevus. Või arvab keegi tõesti tõsimeeli, et näiteks Ilves poleks presidendiks saanud, kui oleks välja tulnud, et ta ema 20aastaselt kuskil poolpaljalt poseeris? Sellest hulga koledam oleks näiteks, kui emal oleks mõni tätoveering. Lisaks on mõni ema ju suisa radikaal või hullumajas. Näiteks alles eile lugesin kuskilt Postimehe kommentaaridest, et skisofreenia olevat viirushaigus; kommenteerija veel vihastas, kui talle vastu vaieldi ja teatas, et see, et tihti läheb hullumeelsus suguvõsas kindlat liini pidi, olevat ju selge tõend, et tegu on just viirusega.

Pildi peal on üks hoopis teine Margret, üks Ann-Margret.

anna kannatust

võib vist öelda, et oli kehv päev?

Või kuidas teisiti sadat eurot miinust nimetada? Ja nädal algas veel nii hästi. Töötasin kaks päeva kiirtoidukoha kassas, esimesel päeval oli tulemuseks 0 (st kassa klappis täiesti, mis on üsna ebatavaline juba selle pärast, et tavaliselt ei ole ühel hetkel piisavalt ühesendiseid [sest kõik asjad maksavad mingi number ja 99 senti] ja siis tuleb inimestele rohkem tagasi anda), teisel päeval olin pooleteise euroga plussis.

Täna olin tegelikult ise süüdi ka. Nimelt töötasin esimest korda kogu selle aja jooksul restoranis PÄRIS ettekandjana. St et võtan tellimusi, toon eelroad ja joogid ja magustoidud ja mulle makstakse. Raha loomulikult kõige lõpus, nagu ikka restoranis. Lisaks makstakse väga palju aga ka kupongidega – no saab kuskilt selliseid kuponge, et “laste menüü” ja “täiskasvanute menüü”, annad kupongi ja saad selle eest ühe eelroa, toidu ja magustoidu. No vott ja üks tädi oli kahe sõbranna ja tütrega söömas, ei rääkinud eriti ei prantsuse ega inglise keelt ja tahtis midagi ümber vahetada. St nii palju, kui ma aru sain, tahtis ta teha nii, et täiskasvanud magustoitu ei võta ja tema tütre söödud lasteeine eest ta siis üldse kupongi ei anna, vaid see läheb nö nende magustoitude alla. Mis kõlas üsna absurdselt, nii et läksin otsima kedagi, kes tast paremini aru saaks. Tädil aga viskas ilmselt kopa ette ja ta läks lihtsalt minema. Kupongidega. Arve 106 eurot. Minu põhiline süü seisnes aga selles, et selgus, et kui muidu makstakse arve alles lõpus, siis kupongid tuleb ALATI ette ära küsida, mida väidetavalt meile koolitusel räägiti. 90protsendise tõenäosusega muidugi räägiti kah, lihtsalt ei suuda kõike korraga meelde jätta. Teiseks, kui ka ei oleks räägitud või kui tal ka poleks kuponge olnud, siis ma siiski vastutan oma laua eest, nii et kedagi teist süüdistada ei ole.

Iseenesest ma ei teagi, mis sellest saab. Seletuskirja pidin kirjutama. Siiani olen kuulnud, et ühel tibil juhtus see 60 euroga (tema lihtsalt suutis kupongid päeva peale ära kaotada) ja talle saadeti meil, et ole edaspidi ettevaatlikum, ei võetud isegi palgast maha. Üks toakaaslase töökaaslane lasti lahti, aga neil oli vist see teema, et ta töötab poes kassas ja kaotsi läks täpselt sada euri, nii et kõik olid kindlad, et ta varastas selle ära. Meil oli see, et tüüp, kes teoreetiliselt mind abistama pidi, nägi, et naistel olid kupongid olemas, nii et selles mind kahtlustada ei saa. Nii et saab näha, kas võetakse palgast maha või lihtsalt pahandatakse.

Kusjuures väga ei morjenda ka hetkel. Esialgu tahtsin nagunii neljanädalast lepingut teha, aga kaheksa oli miinimumaeg, nii et ka kõige kurjem variant tegelikult nutma ei ajaks. Kardan, et kahe kuuga tuleb ikka päris orja maitse suhu juba, hoolimata kultuurilisest mitmekesisusest ja paljudest toredatest inimestest ja võimalusest keelt praktiseerida. No ja saaks Eestis suvekooli minna ja päris mitmel inimesel ja kahel koeral oleks mu naasmise üle väga hea meel. Mitte et ma seda varianti küll tõenäoliseks peaksin, tavaliselt on nad üsna mõistvad, aga juba praegu vajun õhtuti lihtsalt voodisse, sest jalad on nii väsinud. Peaks vist endale laupäeval ikka mingid suvalised mustad pehmed sussid ostma, sest kuulsin ühe pifi käest, kes on siin viis kuud töötanud, et tema sai töökingad pärast kolme kuud, nii et see, kas meie omad üldse enne meie lepingu lõppu jõuavad, pole sugugi kindel.

Igatahes miski ütleb mulle, et järgmised paar nädalat olen ma ilmselt nüüd runner. See ka väga ei kurvasta, endal on ka selline tunne, et pärast sellist pauku tahaks väiksemat vastutust. Kiirtoidukoha kassas võin olla küll, seal ei anna kellelgi teisel midagi kokku keerata ja seal ma tean, et kõik klapib. Saite nüüd, mäkdoonalds, et mind kunagi tööle ei võtnud – arvestades teie Tallinna esindusi, oleksin ma teie jaoks ideaalne. Räägin aktsendiga ja küsin inimeste käest üle nagu lollidelt:”ÜKS hamburger? KAHED friikad?” Ükspäev pidin ühe vene kliendiga tegelema, puterdasin talle mingit segakeelt ja lõpuks teatasin:”Ja ne magu gavarit paruski kom sa.” Tal oli sellest hoolimata üsna hea meel, et leidis kellegi, kes sai aru, mida ta tahab. Jah, see oli positiivne noot lõpetuseks. 😀