Või kuidas teisiti sadat eurot miinust nimetada? Ja nädal algas veel nii hästi. Töötasin kaks päeva kiirtoidukoha kassas, esimesel päeval oli tulemuseks 0 (st kassa klappis täiesti, mis on üsna ebatavaline juba selle pärast, et tavaliselt ei ole ühel hetkel piisavalt ühesendiseid [sest kõik asjad maksavad mingi number ja 99 senti] ja siis tuleb inimestele rohkem tagasi anda), teisel päeval olin pooleteise euroga plussis.
Täna olin tegelikult ise süüdi ka. Nimelt töötasin esimest korda kogu selle aja jooksul restoranis PÄRIS ettekandjana. St et võtan tellimusi, toon eelroad ja joogid ja magustoidud ja mulle makstakse. Raha loomulikult kõige lõpus, nagu ikka restoranis. Lisaks makstakse väga palju aga ka kupongidega – no saab kuskilt selliseid kuponge, et “laste menüü” ja “täiskasvanute menüü”, annad kupongi ja saad selle eest ühe eelroa, toidu ja magustoidu. No vott ja üks tädi oli kahe sõbranna ja tütrega söömas, ei rääkinud eriti ei prantsuse ega inglise keelt ja tahtis midagi ümber vahetada. St nii palju, kui ma aru sain, tahtis ta teha nii, et täiskasvanud magustoitu ei võta ja tema tütre söödud lasteeine eest ta siis üldse kupongi ei anna, vaid see läheb nö nende magustoitude alla. Mis kõlas üsna absurdselt, nii et läksin otsima kedagi, kes tast paremini aru saaks. Tädil aga viskas ilmselt kopa ette ja ta läks lihtsalt minema. Kupongidega. Arve 106 eurot. Minu põhiline süü seisnes aga selles, et selgus, et kui muidu makstakse arve alles lõpus, siis kupongid tuleb ALATI ette ära küsida, mida väidetavalt meile koolitusel räägiti. 90protsendise tõenäosusega muidugi räägiti kah, lihtsalt ei suuda kõike korraga meelde jätta. Teiseks, kui ka ei oleks räägitud või kui tal ka poleks kuponge olnud, siis ma siiski vastutan oma laua eest, nii et kedagi teist süüdistada ei ole.
Iseenesest ma ei teagi, mis sellest saab. Seletuskirja pidin kirjutama. Siiani olen kuulnud, et ühel tibil juhtus see 60 euroga (tema lihtsalt suutis kupongid päeva peale ära kaotada) ja talle saadeti meil, et ole edaspidi ettevaatlikum, ei võetud isegi palgast maha. Üks toakaaslase töökaaslane lasti lahti, aga neil oli vist see teema, et ta töötab poes kassas ja kaotsi läks täpselt sada euri, nii et kõik olid kindlad, et ta varastas selle ära. Meil oli see, et tüüp, kes teoreetiliselt mind abistama pidi, nägi, et naistel olid kupongid olemas, nii et selles mind kahtlustada ei saa. Nii et saab näha, kas võetakse palgast maha või lihtsalt pahandatakse.
Kusjuures väga ei morjenda ka hetkel. Esialgu tahtsin nagunii neljanädalast lepingut teha, aga kaheksa oli miinimumaeg, nii et ka kõige kurjem variant tegelikult nutma ei ajaks. Kardan, et kahe kuuga tuleb ikka päris orja maitse suhu juba, hoolimata kultuurilisest mitmekesisusest ja paljudest toredatest inimestest ja võimalusest keelt praktiseerida. No ja saaks Eestis suvekooli minna ja päris mitmel inimesel ja kahel koeral oleks mu naasmise üle väga hea meel. Mitte et ma seda varianti küll tõenäoliseks peaksin, tavaliselt on nad üsna mõistvad, aga juba praegu vajun õhtuti lihtsalt voodisse, sest jalad on nii väsinud. Peaks vist endale laupäeval ikka mingid suvalised mustad pehmed sussid ostma, sest kuulsin ühe pifi käest, kes on siin viis kuud töötanud, et tema sai töökingad pärast kolme kuud, nii et see, kas meie omad üldse enne meie lepingu lõppu jõuavad, pole sugugi kindel.
Igatahes miski ütleb mulle, et järgmised paar nädalat olen ma ilmselt nüüd runner. See ka väga ei kurvasta, endal on ka selline tunne, et pärast sellist pauku tahaks väiksemat vastutust. Kiirtoidukoha kassas võin olla küll, seal ei anna kellelgi teisel midagi kokku keerata ja seal ma tean, et kõik klapib. Saite nüüd, mäkdoonalds, et mind kunagi tööle ei võtnud – arvestades teie Tallinna esindusi, oleksin ma teie jaoks ideaalne. Räägin aktsendiga ja küsin inimeste käest üle nagu lollidelt:”ÜKS hamburger? KAHED friikad?” Ükspäev pidin ühe vene kliendiga tegelema, puterdasin talle mingit segakeelt ja lõpuks teatasin:”Ja ne magu gavarit paruski kom sa.” Tal oli sellest hoolimata üsna hea meel, et leidis kellegi, kes sai aru, mida ta tahab. Jah, see oli positiivne noot lõpetuseks. 😀
Pärdikute päevaraamat 
Loodetavasti ei panda ikka sind seda jama kinni maksma… kui klient lihtsalt otsustab minema jalutada, ei saa teenindaja süüdi olla.
Aga kuidas su toakaaslased ka on? Või viibid sa majutuskohas vaid magamiseks ja blogimiseks ja seal midagi põnevat ei juhtugi?
Kle, ma olen päevast umbes kümme tundi ära, nii et väga tihti ei kohtu jah, aga tõsi ta on, et pead-jalad koos elades hakkavad inimesed ikka närvidele käima. Nad on mõlemad täiesti normaalsed inimesed, mõistusega võttes saan ma sellest aru, aga väsitav on. Eriti, kui tibi kõrvalvoodis ärkab äratuskella peale KELL KAHEKSA, et jooksma minna, kuigi ta tööpäev hakkab kell kaks – sest ei saa ju tervet päeva maha magada ja õhtul on vaja ju kell kümme voodisse minna. Mina olen ju ööloomast laiskvorst, nii et hirmutav on. 😀
Kas on midagi kuulda olnud, mis sinuga tehakse?
Ootamine ja “praadimine” on kôige vastikum.
Ma arvan, et ega nad ei tee midagi. Sest nüüd olen ma tiba rohkem selle pilguga ringi vaadanud ja inimesed kaotavad iga päev kuponge ja eile läks ühe teise pifi laud maksmata minema (tõsi küll, väiksema arvega), nii et “walkout” on siin üsna tavaline. Kui sa seda just iga päev juhtuda ei lase, siis pahandatakse lihtsalt ja elu läheb edasi. 🙂