Tean, et te olete kõik pöidlad pihus uut Nadiat oodanud. Kahjuks midagi nii head pakkuda ei ole, kõik on üsna normaalsed inimesed, aga esimene kokkupõrge tuli ära. Nimelt on üks tüdruk alles 20 ja VÄGA põhimõttekindel ja mustvalge. Noh, ütleme nii, et minu põhimõtted olid ka 20aastaselt tunduvalt kangemast kivist kui praegu, nii et selles mõttes mõistetav. Katoliku kooli kasvandik ka veel peale selle. Igatahes tema näiteks võttis mu uue raamatu, tegi “Iu, intsest,” ja pani selle kohe käest ära, selline tüdruk.
Aga väike tüli tuli hoopis muu asja pärast. Nimelt ärkab ta igal hommikul kell 8. Ka siis, kui ei ole vaja kuskile minna, ta lihtsalt ärkab varem, et jooksmas käia ja raamatut lugeda jne. Ja nokkis mind veits, sest mina ärkan kell 12, ning ütles, et tal pole kunagi võimalustki olnud nii kaua magada, sest ikka peab kooli minema vms. Ma ütlesin selle peale, et ma “spetsialiseerusin” juba gümnaasiumis ja magasin vahepeal lihtsalt kauem, kui koolipäev väga igava tunniga algas.
Ja selle peale sain teada, see on väga disrespectful ehk siis mul puudub austus koolisüsteemi vastu ja selle vastu, et paljudel lastel maailmas ei olegi võimalik haridust omandada. Tema seisukohta ei kõigutanud ka väide, et ma puudusin ilmselt kõige rohkem inglise keelest ja seda õpetaja vaikival* nõusolekul, sest klassi keskmine tase oli lihtsalt nii palju madalam, et mul ei olnud mingit mõtet seal istuda ja vaadata, kuidas teised past perfect’it harjutavad, kui minu puhul oli nagunii selge, et ma seda oskan ja et ma riigieksamil normaalsed punktid saan. See suhtumine olevat minust aga ülbe, sest näitab taas minu suhtumist koolisüsteemi ja hoolimatust. Pealegi olevat ülbe öelda, et sa midagi oskad, ka siis, kui see on lihtsalt fakt.
Mina leidsin (ja leian), et tegelikult oli minu käitumine kaasõpilastele kasulik – kui ma oleksin tunnis passinud, oleks pidanud õpetaja kas mulle eraldi ülesandeid otsima või mind ignoreerima. Esimesel juhul oleks ta minu peale tunni aega raisanud, teisel juhul poleks mul tunnist midagi kasu olnud. Kui mind aga tunnis ei olnud, said selle võrra kõik kohal olnud õpilased, kellel oli rohkem vaja eksamiks valmistuda, sest mõne puhul oli reaalne oht läbi kukkuda, rohkem õpetaja tähelepanu ja tegelemist. See polevat aga samuti oluline, sest süsteem eksisteerib PÕHJUSEGA ja reeglite vastu eksimine kui selline on disrespectful. Kool ei õpeta ainult konkreetseid aineid, vaid peab õpetama ka moraalseid väärtusi, nagu täpsust, hoolivust, austust jne. Ja minu väited selle kohta, et kui ma lähen ülikooli või tööle, siis loomulikult ma olen täpne ja lähen alati kohale, sest ma olen selle ise valinud, aga kui tegu on asjaga, mis on minu jaoks paratamatu ja osaliselt ebavajalik, ei näe ma põhjust selles ilmtingimata osaleda, läksid täiesti kurtidele kõrvadele, sest kogu see jutt on ju süsteemivastane. Inimene ei tohiks reegleid murda, vaid peaks tegema nii nagu on ÕIGE. Seda, mis on õige, ütlevad loomulikult reeglid, see ei sõltu inimese enda sisemistest vajadustest.
Meil mõlemal oli vist parajalt peaga vastu seina jooksmise tunne, nagu teine osapool oleks lihtsalt täiesti arusaamatul kombel taipamatu, kuigi kõik on ilmselge. Selline klassikaline kultuurikonflikt. 😀 Nii et mul on taaskord hea meel, et ma suurema osa “kodus” veedetud ajast magan ja et me väga palju samal ajal kodus ei satu olema.
* mitte isegi alati vaikival, ta ütles mulle kunagi, et kui ma käin kontrolltöid tegemas, siis muud ta minust ei taha
Pärdikute päevaraamat 