Tean, et te olete kõik pöidlad pihus uut Nadiat oodanud. Kahjuks midagi nii head pakkuda ei ole, kõik on üsna normaalsed inimesed, aga esimene kokkupõrge tuli ära. Nimelt on üks tüdruk alles 20 ja VÄGA põhimõttekindel ja mustvalge. Noh, ütleme nii, et minu põhimõtted olid ka 20aastaselt tunduvalt kangemast kivist kui praegu, nii et selles mõttes mõistetav. Katoliku kooli kasvandik ka veel peale selle. Igatahes tema näiteks võttis mu uue raamatu, tegi “Iu, intsest,” ja pani selle kohe käest ära, selline tüdruk.
Aga väike tüli tuli hoopis muu asja pärast. Nimelt ärkab ta igal hommikul kell 8. Ka siis, kui ei ole vaja kuskile minna, ta lihtsalt ärkab varem, et jooksmas käia ja raamatut lugeda jne. Ja nokkis mind veits, sest mina ärkan kell 12, ning ütles, et tal pole kunagi võimalustki olnud nii kaua magada, sest ikka peab kooli minema vms. Ma ütlesin selle peale, et ma “spetsialiseerusin” juba gümnaasiumis ja magasin vahepeal lihtsalt kauem, kui koolipäev väga igava tunniga algas.
Ja selle peale sain teada, see on väga disrespectful ehk siis mul puudub austus koolisüsteemi vastu ja selle vastu, et paljudel lastel maailmas ei olegi võimalik haridust omandada. Tema seisukohta ei kõigutanud ka väide, et ma puudusin ilmselt kõige rohkem inglise keelest ja seda õpetaja vaikival* nõusolekul, sest klassi keskmine tase oli lihtsalt nii palju madalam, et mul ei olnud mingit mõtet seal istuda ja vaadata, kuidas teised past perfect’it harjutavad, kui minu puhul oli nagunii selge, et ma seda oskan ja et ma riigieksamil normaalsed punktid saan. See suhtumine olevat minust aga ülbe, sest näitab taas minu suhtumist koolisüsteemi ja hoolimatust. Pealegi olevat ülbe öelda, et sa midagi oskad, ka siis, kui see on lihtsalt fakt.
Mina leidsin (ja leian), et tegelikult oli minu käitumine kaasõpilastele kasulik – kui ma oleksin tunnis passinud, oleks pidanud õpetaja kas mulle eraldi ülesandeid otsima või mind ignoreerima. Esimesel juhul oleks ta minu peale tunni aega raisanud, teisel juhul poleks mul tunnist midagi kasu olnud. Kui mind aga tunnis ei olnud, said selle võrra kõik kohal olnud õpilased, kellel oli rohkem vaja eksamiks valmistuda, sest mõne puhul oli reaalne oht läbi kukkuda, rohkem õpetaja tähelepanu ja tegelemist. See polevat aga samuti oluline, sest süsteem eksisteerib PÕHJUSEGA ja reeglite vastu eksimine kui selline on disrespectful. Kool ei õpeta ainult konkreetseid aineid, vaid peab õpetama ka moraalseid väärtusi, nagu täpsust, hoolivust, austust jne. Ja minu väited selle kohta, et kui ma lähen ülikooli või tööle, siis loomulikult ma olen täpne ja lähen alati kohale, sest ma olen selle ise valinud, aga kui tegu on asjaga, mis on minu jaoks paratamatu ja osaliselt ebavajalik, ei näe ma põhjust selles ilmtingimata osaleda, läksid täiesti kurtidele kõrvadele, sest kogu see jutt on ju süsteemivastane. Inimene ei tohiks reegleid murda, vaid peaks tegema nii nagu on ÕIGE. Seda, mis on õige, ütlevad loomulikult reeglid, see ei sõltu inimese enda sisemistest vajadustest.
Meil mõlemal oli vist parajalt peaga vastu seina jooksmise tunne, nagu teine osapool oleks lihtsalt täiesti arusaamatul kombel taipamatu, kuigi kõik on ilmselge. Selline klassikaline kultuurikonflikt. 😀 Nii et mul on taaskord hea meel, et ma suurema osa “kodus” veedetud ajast magan ja et me väga palju samal ajal kodus ei satu olema.
* mitte isegi alati vaikival, ta ütles mulle kunagi, et kui ma käin kontrolltöid tegemas, siis muud ta minust ei taha
Pärdikute päevaraamat 
Krt, ma panustasin Igorile…
Süsteem eksisteerib põhjusega… oeh.
Süsteemi ehitamegi meie ise. Ja kui mulle midagi ei meeldi selles süsteemis siis miks ma ei võiks seda välja öelda või näidata (näiteks puudumisega). Moraalne väärtus, mida kool halva süsteemiga õpetab ongi see, et raisatud aeg võrdub raisatud raha, mida mul ei ole.
Kuradi lolli juttu ajab see naaber sul ikka 😀
Laisk õpetaja siis, kes ei viitsi lisaülesandeid otsida. Õnneks mu lastel on paremad õpetajad.
Ja elu on näidanud, et neilt, kes oskavad rohkem, on teistel palju õppida. Kui on oskuslik õpetaja.
klge, õpetajad on ülearu suurte klassikomplektidega lihtsalt üle koormatud. Kui neil oleks maksimaalselt 15 last klassis, nagu pedagoogikateadlased normaalse klassikomplekti ülempiiriks peavad, siis jõuaks muidugi lisaülesandeid otsida.
Mul oli keskkooli saksa keele õpetajaga sama kokkulepe. Ja mitte vaikiv, vaid kohe esimesest veerandist peale suusõnaline. Kõik olid häpid – mul jäi rohkem aega va neetud mataga maadlemiseks ja õpetajal oli klassis üks segaja vähem.
Aga selle süsteemi kohta meenub vist sügisel loetud artikkel (võib-olla otsin üles) uuringust inimeste käitumise kohta foori taga. Kuidas üks inimene, kes ületab punase tulega tee, kuna mitte ühtegi autot pole vaateväljas, ajab teistel juhtme kokku.
Ja oma tervise huvides dieeti pidada on disrespectful mujal maailmas näljahädas olevate inimeste suhtes.. saan ma aru?
Finish your beer! There are sober kids in India!
see tsikk tõi kohe meelde selle, et paljud usklikud on korralikud kuna nad kardavad muidu jumalalt molli saada (aga arvavad et ateistid tapaks ja vägistaks kontrollimatult).
Hmm. Huvitav väärtushinnangute konflikt. Huvitav milline reaktsioon järgneks rahulikule ülestunnistusele et jah, tõepoolest olen disrespectful teatud reeglite ja süsteemide suhtes. Ja selline ma olen võta või jäta.
No ma põhimõtteliselt seda ka ütlesin. St mitte otsesõnu, aga ma ütlesin ju, et inimene peaks ise valima, milliseid süsteeme ta austab ja milliseid mitte – millest ju järeldub, et kõik süsteemid tegelikult ei olegi austusväärsed.
kas see tibi oli prantslane?
1.Beebi-hing (moto :”Ärme seda teeme”.)
2.Laps-hing (“Tee seda õieti või üldse mitte”)
3.Noor hing (“Tee nii nagu mina”)
4.Küps hing (“Tee seda kuskil mujal”)
5.Vana hing (“Tee mida tahad ja mina teen, mida mina tahan)
6.Piiritud ja transtsendetaalsed hinged (ei vaja motot)
Tüüpiline laps-hinge ja noor-hinge konflikt.
Eeldades, et ma nõustun sinu süsteemiga (mida ma tegelikult ei tee, sest enamus “hingi” muutuvad juba inimese lühikese eluea jooksul märgatavalt), ei nõustu ma jaotusega, sest tema mõte ei olnud “Tee seda õieti või üldse mitte”, vaid just pigem “Sa ei tee nii nagu mina, järelikult teed sa valesti” ja minul ei olnudki mingit mõtet, vaid ma olin üllatunud, sest ta hakkas konkreetselt mulle moraali lugema ja pahandama. Minul oli väga ükskõik sellest, mida tema teeb või ei tee, pigem võiks minu moto olla “laske mul rahus olla ja oma asju omal moel ajada”. 😀
Kuna ma ei teadnud, kes on Nadia, lugesin läbi kõik su postitused kus esines see nimi. Küll oli minu Tallinn-Tartu teekond täna lõbus 🙂
Aitäh selle eest.
Tuletas meelde mu enda möödundsuvist vahestusüliõpilaspõlve ja seda kirjut issanda loomaaeda, kellega oli au tutvuda.
Esiteks saada pikalt see piff. Kõige lihtsam. Ära vaeva oma pead. Ja see pole ülbus, kui sa tead oma tugevusi ja nõrkusi, st. oskusi. Ma ka ei käinud koolis eriti mingist ajast alates (põhikooli lõpp), sest et ma olingi lihtsalt nii hea jah ja mu hinded näitasid ka seda. Ja olümpiaaditulemused jne. Mul oli targemat teha nagu nt. oma artikleid toimetada 🙂
Tegelikult on sellised hoiakud hoopis väga eestlaslikud. Tõsi, Eestis põhjendatakse vajadust kõiki vaikimisi reegleid punktipealt täita, kas selleks on otsest vajadust või mitte, sellega, et “nii on kombeks”, “nii ei ole kombeks”, “nii ei tohi”, “kõik teevad nii”. Eriti see viimane. “Kõik lapsed käivad koolis”. Muide, need reeglid kehtivad loomulikult eesti tüdrukule märksa kõvemini kui eesti poisile. Paarkümmend aastat tagasi vähemalt oli lause “ise tütarlaps ja viskab poppi/hilineb tundi/ unustab asjad maha” võrdlemisi tavaline kuulda.
Aga… Nadia on unustamatu. Luv Nadia!