anna kannatust · prantsuse keel

õpime koos (prantsuse r ja ninahäälikud)

Mul oli eile vaba päev, nii et sain kokku ühe Pariisis elava eestlannaga. Auliga, ehk Haldjaga, mõnele teist see ilmselt isegi ütleb midagi, nii et olgu mainitud, et tema see oli. Kuna tema hoolimata oma vähesest keeleoskusest hääldab seda vähest väga hästi ja mina oma enamvähem keskpärasest keeleoskusest hääldan väga väga sitasti – või noh, eestipäraselt (=sitasti), – üritasin muuhulgas talt õiget hääldust õppida. Ei tulnud väga hästi välja, sest tema ju oskab seda teha, aga ega ta ei tea, kuidas ta seda teeb. Ta teeb mulle lihtsalt õigesti ette ja mina üritan järgi teha – mis oleks väga hea, kui mul ka muusikaline kuulmine oleks, aga mina saan aru, et see on teistsugune, kui see, mis ma alguses teen, ja üritan siis õigemini teha, aga ma ei saa kas aru, mida ma valesti teen, või ei kuule vahet enda ja tema ninahäälikute vahel või suisa mõlemat. Nii et eelkõige ta lihtsalt selgitas mulle mu põhivigu, mis on ikka samad, mis alati – ikka see sama prantsuse r ja ehteestlaslik n/m (no näiteks bonnjuuuuur), kuigi seda N-i peaks asendama ninahäälik. Tegelikult aga ka kas või osades sõnades prantsuse a, millel pole meie a-ga midagi pistmist (no näiteks jusqu’à). Lisaks muud pudinad, näiteks see, et un peaks tulema rohkem ä pealt ja en a pealt. Ja see, et need kuradima prantslased ei oska ju sõna ära lõpetada, vaid “põrgatavad”. No meie ütleme näiteks Martin ja ongi kõik. Nemad ütlevad seda ilmtingimata umbes nagu “Martinö”, nii et see seal lõpus ei ole päris ö, vaid lihtsalt visatakse kuidagi nagu poolvokaalselt õhku see lõpp. Ehk siis midagi ma ei oska. 😀

Tegelt ei ole naljakas, sest ma tahan juba mitu päeva administraatori käest küsida, et kurat, kas teil siin tõesti lifti ei ole (toidukottidega on ikka nõme tulla), aga lift on l’ascenseur, nii et ma tean juba ette, et ta pööritaks silmi, kui ma seda küsima läheks ja mõtleks, et mida see ida-eurooplane nüüd siis tahab, kui ma talle lassansöör ütleks.

Erri (st, nende jaoks örri) kohta otsisin netist taas infot, midagi nagu vist tuleb, kui harjutan, sest hiljem on kurgulihased valusad, seega võiks loota, et ühel hetkel harjun ära ja tuleb õigesti. Seal on ilmselt ainult järjekindlust vaja. French.about.com ütleb, et ära mõtle sellest nagu errist, sest see ei sarnane ei inglise ega hispaania erriga (viimane on suht nagu meil, aga põristavad), vaid tee nii (tõlgin ja parafraseerin):

  1. Tee suu lahti.
  2. Pane kurk kinni. Teate küll, nö tõmmake hing kinni, nagu hakkaksite kuristama või ei tahaks vett alla neelata. Ja nüüd tehke K-häält.
  3. Tunneta, kust K tuleb. See on K-koht. (NB! Mitte segi ajada G-kohaga)
  4. Kurk ei ole mitte päris suletud, vaid osaliselt, õhk peab läbi pääsema.
  5. Pinguta sealseid lihaseid.
  6. Suru õrnalt õhku läbi suletud kurgu.
  7. Harjuta iga päev RA-RA-RA ütlemist (4-6 abil)

Kui aga seda lehte uskuda, siis saab ka pisut lihtsamalt. Tee:A, A-B, A-HAB, A-HRAB, ARAB. Kui RA-RA öelda oskate ja Arab ka nagu juba välja tuleb, võib võtta järgmise ilusa prantsuskeelse sõna RHODODENDRON ja hakata sellega mõnusaid põrisevaid lauseid tegema. Näiteks:

Tu peux sentir les rhododendrons?

Oui, j’adore les rhododendrons!

Moi, je les trouve bizarres.

Les rhododendrons? Non, les rhododendrons ne sont pas bizarres. Les rhododendrons sont super!

Ja nii edasi ja nii edasi ja nii edasi. 😀

Aga R on muidugi ainult jäämäe tipp, kuidas neid ninahäälikuid teha, on hulga raskem küsimus, ma lasen ikka väga tunde järgi. Pole muud varianti leidnud, kui et proovin vahepeal järele hääldada. Kui kellelgi häid nippe on häälduse parandamiseks, võib muidugi alati jagada.

Taustaks see lugu. Küll alles põristab vahvasti.

faith

Maailmas ei ole kunagi liiga palju ilusaid tüdrukuid

Sain eile täiesti juhuslikult tuttavaks ühe väga ilusa tüdrukuga, kes, nagu hiljem selgus, elab meie hotellis. Rääkisime muuhulgas ka kohustuslikul “kust sa pärit oled, mis päris elus teed teemal”. Selgus, et ta on Ungarist ja töötab muidu elukutselise tantsijana (kusjuures alguses tundus ta mulle kuidagi tuttava välimusega, aga kui ta ütles, millega tegeleb, sain aru, et ta meenutab veidi üht eestlannat, kes on ka ilus tumedapäine tantsija). Kuuldes, et ma olen Eestist, oli ta väga rõõmus ja ütles, et Eestis on nii palju häid tantsijaid ja eriti palju ilusaid meestantsijaid.

Meest tal pole, nii et, poisid, pange end kuskile tantsukursustele kirja ja võin tutvustada. ;D Saate hästi natuke slaavipärase ilu ilma venelaste hullumeelsuseta ja tantsija paindlikkuse tantsija paindlikkusega. Ta poleks kindlasti üldse freaked out, kui keegi, kellega ta ühe korra kohtunud on, hakkaks talle meest otsima. Ta küll ise ei kavatse Ungarist ära kolida, aga see on ju ilus koht ja soojem kui meil, nii et mis seal ikka vigiseda – rääkimata sellest, et tal on suur maja pealinnast kõigest paarikümne km kaugusel, quite a catch, mis.

Pildil on üks neist tüdrukutest. Ei ütle, kumb, ja ei ütle, milline neist täpselt, aga nagu näete, siis ilusad on nad kõik.

prantsuse · prantsuse keel

võim ja lill

Oijah, kuigi mulle siin väga meeldib, on mul ikkagi ka väga kahju mõnest Eesti üritusest ilma jääda. Kui igasugused niisama üritused kõrvale jätta, siis 5.-9. augustini toimub PTI prantsuse keele ja meele suvekool “Võim ja lill” (“Le pouvoir et la beauté“). Info:

Suvekooli eesmärk on anda a) praktiseerimisvõimalus neile, kes pole saanud prantsuse keelega aasta (või lausa mitme) jooksul piisavalt tegeleda; b) anda tublisti peamurdmist neile, kes arvavad seda keelt juba päris hästi oskavat; c) selgitada päris algajatele keele toimemehhanisme (ja veenda neid selles, et tegu pole üldse keerulise keelega). Lisaks muidugi mõned mängud ja näpuotsaga füüsilist tegevust, et pead palavaga liialt susisema ei läheks.

Sel aastal on hea mitu prantslasest õppejõudu. Guy on lavastaja, kes paneb teie hääleaparaadi prantsuspäraselt käima, Sophie alglasside õpetaja, kes oskab kõike nii leebelt ja rahulikult seletada, et ka kõige aeglasem järje peale jõuab; Vincent oskab suurepäraselt eesti keelt ja seetõttu seda prantsuse keelega võrrelda ning Hans-Bertrand õpetab ülikoolis prantsuse keelt võõrkeelena ja on seega meie diplomeeritud metoodik. Ja neile lisaks allakirjutanu (Tanel Lepsoo), kes isiklikult jälgib selle eest, et päris algajad kõigest ikka korralikult aru saaksid.

Suvekooli teema, mis sel aastal keskendub ilu ja võimu suhetele, on inspireeritud muinasjuttudest. Korraldajate sooviks on, et lisaks keeleõppele saaksime üldiselt ka maailma ja elu asjade üle mõtelda, aga seda muidugi mitte ülearu tõsiselt ja punnitades.

Suvekool toimub Rohtlättel. http://www.rohtlatte.ee/

Registreerimiseks kirjutada aadressil kristel.petermann@gmail.com
Osavõtutasu on 65 eurot.

No kõlab tõesti huvitavalt (seda enam, et on kõvasti ka folkloristikaga seotud), aga edasi-tagasi käimine läheks koos ürituse piletiga vähemalt 300 euri maksma (tglt rohkem, sest siis tahaks ju ikka kaaslasega minna) ja ei ole kellelgi meist rahakott puuga seljas. Niu-niu-niu. Iseenesest oleks kasulik ka, sest alles täna sain ühe kaastöötaja käest tasuta hääldusõppetunni selles osas, et kui ma ninahäälikuid korralikult välja ei häälda, on tulemuseks see, et kui ma ütlen mon nom (minu nimi), arvavad kõik, et ma ütlesin mon homme (minu mees), sest mõlemate häälduseks tuleb “monnomm”. Aga nagu ma juba Aulile kurtsin, pole see minu süü, vaid kõiges on süüdi Muzzy, sest üks minu esimesi kontakte prantsuse keelega oli Muzzy prantsuskeelne multa, kus on tegelikult üsna palju hääldusvigu ja kus Muzzy ühes stseenis eriti raevukalt raiub “Kommoo tütappell? Kell e tonn nomm?” (“Kuidas sind kutsutakksse? Misssu nimi onnn?” Hiljem muidugi selgus, et valetasin täiega, nad lihtsalt suudavad isegi ninahäälikuid rõhutada.

Jah, loll, kes vabandust ei leia. Igatahes, kel huvi on, minge-minge, ma arvan, et see saab äge üritus olema.

alcohol

selle suve parim siider

Lugesin Nirti blogist, et selle suve kuumim siider olevat Somersby, ja kuigi see mulle väga maitseb, tunnen siiski vajadust vastu vaielda. Nimelt tähistasime ca jaanipäeva paiku minu peatset lahkumist kah ja leidsin Rimist siidri, mida ma veel proovinud polnud. Rootsi mark, nimeks Briska. Pirnimaitseline on liiga magus (nagu minu meelest ka Somersby pirnimaitseline), aga granaatõuna oma oli ilgelt hea ja kuigi see on Somersbyst* ja meie tüüpilisest “segame piiritust õunamahlaga ja saame Kissi või Fizzi” siidrist veidi kallim, on see igatahes minu jaoks selle suve lemmik. Mis minu jaoks tähendab muidugi seda, et septembris, kui koju jõuan, saan ehk veel vananaistesuve nautida, aga hea on see sellest hoolimata.

Maximas ei müüda, Rimis olen näinud, teiste kohta ei oska öelda. Selveris on muidu üsna hea valik, nii et ehk on seal kah. Ja taaskord, ei ma ei saanud selle eest ei raha ega siidrit, et kirjutasin, et “pirnimaitseline on sitt, aga granaatõuna oma ilgelt hea”, aga olgu öeldud, et kui turustajatel tekkis nüüd mu blogi lugedes tahtmine mulle tänutäheks kast siidrit saata (ei, mitte pirnioma), siis tagasi ei saadeta midagi.

* kuigi mul on kuri kahtlus, et Somersbyl olid ainult turulepaiskamise puhul soodukad, et kindlat kliendibaasi tekitada ja küll selle hind ka kerkib

anna kannatust

ülipõnev

Vaidlesin just administraatoriga. Meil nimelt on kolm voodit ja kaks tekki ja mina olin viimane saabuja. Siiani ei olnud hullu, aga täna läks külmaks. Nii et enne kontrollisin netist järele, kas couverture ikka tähendab tekki, ja läksin seletama, et mulle oleks seda vaja. Mees tõi mulle eriti laia naeratuse saatel lina, pani selle mulle sülle ja ütles:”Voila!” Mõtlesin siis pisut, läksin turvalisema keele peale üle ja ütlesin:”This is NOT a blanket.”

– “Yes it is.” Ikka sama rõõmus ja sama enesekindel naeratus.

Mõtlesin pisut selle peale, et tema räägib prantsuse keelt emakeelena ja mina mitte, aga otsustasin, et ega järjekindluseta kuskile ei jõua ja seletasin talle, et tekk on selline asi, mis kaitseb külma eest. Lina külma eest ei kaitse. Sai aru küll. Teki sain kah.

Ja jah, see oligi mu tänase päeva kõige huvitavam lugu, just nii põnev on elu välismaal. Nüüd lähen magama, sest tundub, et ilutulestik on lõpuks läbi. Neil nimelt on homme iseseisuvspäev ja usinate inimestena harjutavad nad juba täna.

Uncategorized

aim älaiv

Ja midagi muud polegi tglt kirjutada. Hästi läks, jalad valutavad ja selg on valus, aga ma põhimõtteliselt tassisin lastele magustoitu lauale ja tegin muud sihukest, ei olnud seal midagi hirmsat. Tundub, et elan ehk siiski need 8 nädalat üle.

anna kannatust

viu-viu-viu

Ma lausa armastan inimesi, kes viimasel hetkel enne pungil täis bussi või rongi astumist kopsud veel kähku suitsu täis tõmbavad, koni rataste vahele viskavad ja siis rõõmsalt sisse astuvad. Kõik teised on muidugi sama rõõmsad, sest neil on ju võimalus rõõmsa inimese haisu kannatada. Suitsetajad haisevad muidugi kogu aeg, aga just suitsu teinud inimesega kokku surutud olla on ikka eriti rõve.

Töö juures selgus täna, et mu kahtlused osutusid tõeks – nimelt kehtivad paljud suuremad soodustused neile, kes siin vähemalt kaks kuud töötavad. Kõigile, kes minuga koos saabusid ja kellega ma rääkinud olen, tehti aga (nagu mullegi) leping, millel kahest kuust paar päeva puudu jääb. Seega ei saa ma näiteks üldse tasuta päevapileteid (st ei saa sõpru tasuta Disneylandi viia) ja mulle ei taheta isegi pangakaarti anda. Õnneks tundub, et lennupiletite eest saab ikka raha tagasi ja kuupileti eest ka, aga ausalt öeldes pole ma selles ka päris kindel. Ühesõnaga suurfirmad toimivad igal pool ühtmoodi.

Üldse on siin asjad väga kummaliselt korraldatud. Enne tulekut rõhutati, kui väga on vaja sünnitunnistuse koopiat ja tõlget, abielutunnistuse koopiat ja tõlget, musti korralikke kingi jne. Nüüd selgus, et esimesi pole üldse vaja ja kingad saame me kohast, kus töötame. Mitte et mul selle vastu midagi oleks, aga tundub, et kõik on nii ülekoormatud, et info ei liigu normaalselt.

Ahjaa, huumorinurgast. Olin täna ühes sellises hoones, kus nurgas oli “raamatukogu” – st riiul, kuhu kõik võivad oma loetud raamatud jätta ja sealt võib neid siis igaüks lugemiseks võtta (soovitatav on muidugi ka tagasi tuua). Leidsin sealt raamatu, mille pealkiri on “Jessicas guide to dating on the dark side“. Ei, ärge naerge, täiesti tõsine raamat on, noor matemaatikatšempionist neiu avastab lihtsalt, et ta on tegelikult adopteeritud aadlipäritolu vampiir, kes on ühele meesvampiirile abikaasaks lubatud. Kahjuks kaasneb uute võimete avastamisega matemaatiliste võimete vähenemine. Ei, ma ka ei tea, miks. Esimene leht oli nii cheesy, et mina seda lugeda ei soovinud, aga naljakas on ikka. 😀

P.S. Perekoolis oli teema prügi mahaloopimisest ja loomulikult jõuti kohe selleni, et seda teevad AINULT venelased ja see ergutas mu mälu. Nimelt üürisime me kunagi toredat aiaga korterit ühe vene poisi käest. Poissi ennast ei näinud me kunagi, aga ühel hetkel otsustas ta õde, et tal on vaja seal korteris sees elada, ca nädal iga kuu. Ja see aeg hakkas järjest ja järjest pikemaks venima. Tüdruk oli ilge korraarmastaja, kuni kiiksudeni välja – no näiteks ei meeldinud talle, kui kott kartulitega meie valitud kohas oli ja tal oli hädasti vaja seda ümber tõsta. No tglt ei meeldinud talle paljud asjad, näiteks ukse sulgemine, kui tal tuli tuju boyfriendiga intiimseks minna jne, aga see pole praegu teemaks*. Aga see pole praegu teemaks, teemaks on see, et ta oli väga suur korraarmastaja ning tema välimus oli alati väga hoolitsetud ja väga korrektne – ja seda suurem oli mu üllatus, kui ma avastasin, et remonti tehes viisid nad kogu tekkinud prahi lihtsalt aianurka hunnikusse. Ja mitte komposti, vaid lõhutud aknaklaasi jms. Mingi suurem riiul, mis üle jäi, pandi lihtsalt prügikasti kõrvale, kuigi oli teada, et sealt seda kaasa ei võeta, ja nii see seisis kuid. See oli tõesti umbes samasugune üllatus, nagu järsku avastada, et ülihoolitsetud tüdruk, kellega ühes klassis käid, on tegelikult kogu aeg täissitutud pükstega käinud ja sa ei saa kuidagi aru, kuidas sa küll haisu ei märganud.

* Kuigi tegelikult oleks sel teemal VÄGA palju rääkida – näiteks rääkisid naabrid meile enne väljakolimist, et korter, mida meile üüriti, ei kuuluvatki tegelikult neile inimestele, kellele me üüri maksime. Kas see ka tõsi on, pole mul siiani õrna aimugi, sest ega ma uurima ei hakanud.