Mina olengi klassika

Lugesin täna Yasmina Khadra viimase raamatu arvustust ja üks inimene avaldas arvamust, et Khadrale meeldib avaldada rohkem kui kirjutada. No see käib ju otsekui minu kohta? Täiesti suvalist rändom ränti, aga see-eest iga päev. Vat see on usaldusväärsus. SEE on klassika.

mul on vist ajupuue

Viimasel ajal olen ma vahepeal nii pika taibuga, et ise ka ei usu. Detailidesse ei hakka laskuma, aga ütleme nii, et OLEN, tõesti olen. Minu teooria kohaselt on asi selles, et eestlaste jumal Taara vihastas ja tegi:”Ah arvad, et oled teistest parem? Et sina oma ajurakke alkoholiga ei tapa? Ma võtan need ikka sult ära.” Ja jah, ma tean, et tegelikult alkohol ei tapa ajurakke, vaid takistab mõneks ajaks nende efektiivset toimimist, lollimaks teeb pigem see, et päris joodikud unustavad tihti korralikult süüa. Nii et selle teooria järgi võib põhjus olla pigem selles, et ma viimased kaheksa nädalat põhiliselt kokakoolast, nussa saiast ja pudingist toitunud olen. Aga jah, tahaks ajusid tagasi. Kohe võtan kalamaksaõlikapslit.

Vastuseks lugejakirjale

Tegelikult lühidalt juba vastasin kommentaaris, aga siis hakkasin mõtlema, et äkki mõtlevad pooled lugejad sama asja, aga ei julge küsida. Lisaks tahaksin ise ka väikese ülevaate anda sellest, mis mul alguses plaanis oli ja kuidas tegelikkus sellega kooskõlas on olnud, sest 7/8 kogu siinveedetud ajast on ometigi juba läbi ja juba pühapäeval maandun ma kauni Eestimaa kaunil maandumisrajal, nii et vastan siis juba pikemalt siia. Nimelt küsis Mati Giovanni (jah, see on ta päris nimi, guugeldasin, ta emal läks veidi ühe itaallasega untsu) järgmist:

Miks sa seal oled üldse? Et nagu välismaa või? Et lahe? Kodumaises mäkis saad ju sama kogemuse…

Ehk siis suisa kolm küsimust ja üks väide, millega nõustuda või mitte nõustuda. Põhimõtteliselt võiks öelda küll, et põhipõhjus on, et “nagu välismaa või”, aga mitte ainult selle pärast, et see on lahe (kuigi Prantsusmaa on minu meelest väga lahe), vaid eelkõige selle pärast, et pean järgmiseks kevadeks prantsuse keeles ühe suurema kirjatöö valmis saama ja oma senise keeleoskusega poleks ma selleks kuidagi suuteline olnud, seetõttu oli mul HÄDASTI praktikat vaja. Kuna ma suplen rahas ainult pühapäeviti ja ülejäänud päevadel võtan sendivanni, ei tahtnud ma selle eest liigselt peale maksta – juba lennupiletid on üsna kallid (kui on nö kella peale tulek, ei taha hääletamisega riskida) ja igasugused keelekümbluskursused maksavad tavaliselt miljon raha. Siin töötamisel on aga see pluss, et lennupiletid makstakse kinni ja lisaks saad prantsuse keeles puterdamise eest veel palka ka. Ja nagu ma rääkinud olen, on siin ka igasugused toetused – saab tagasi 75 protsenti kuupileti rahast, saab üliodavalt kohalikus kohvikus süüa jne.

Teiseks olen ma nii palju laisk ja tunnen end nii hästi, et ma tean, et kui ma turistina kuskile läheksin ja mul oleks võimalik inglise keeles hakkama saada, siis just seda ma teeksingi (ja teen ka praegu vahel töö juures), sest väsitav on rääkida keelt, mida sa suurepäraselt ei valda. Olin ju terve semestri ühes toas venelannaga ja suhtlesin temaga ainult inglise keeles, selle asemel, et vene keelt praktiseerida, nii et see juba ütleb midagi. Siin olen ma tihti sunnitud end kokku võtma ja frenchi kasutama ka siis, kui tunnen, et lause tegelikult minu jaoks liiga keeruline on, aga on vaja öelda, pole parata. Teoreetiliselt peaks see tähendama, et ühel hetkel enam ei ole asjad liiga keerulised, seda enam, et ma üritan siin ikka prantsuskeelseid raamatuid (kuigi siiani tähendab see “raamatut”) lisaks lugeda, et aju prantsuskeelsete lausekonstruktsioonidega harjuks, sõnavara suureneks ka väljaspool köögitermineid jne.

Siiski tahaksin vaielda ka sellel “välismaa=lahe” teemal, sest see tundus veidi üldistav, nagu kõik inimesed käiksid välismaal tööl, sest see on lahe. Jah, mina olen siin selle pärast, et Prantsusmaa on minu  meelest änksa (muidu ei oleks ma hakanud selle värgiga üldse tegelema ja ei peaks ka midagi ses keeles kirjutama), aga mitte ei tahaks uskuda, et enamik käib välismaal tööl selle pärast, et lahe on. No ei lähe ehitajad ju Soome selle pärast, et neile Soome hirmsasti meeldib, vaid ikka selle pärast, et rohkem palka saab. Kuigi kindlasti on ka seal tulihingelisi fänne. Ja tegelikult, kui vaadata mööda sellest, et mina tahan nädalavahetusel “kunstisaali, kunstisaali” või kas või lihtsalt mõnda looduskaunisse kohta ja osad inimesed (nii siin kui Soomes kui Norras) lähevad igal õhtul välja jooma, sest tsiteerides ühte mu siinset rahvuskaaslast “ikka tahaks ju erinevaid ööklubisid näha, kui juba siin oleme”, siis rohujuure tasandil on see ju sama, lihtsalt huvi on suunatud kultuuri erinevatesse sõlmpunktidesse. Nii et ma eristaksin inimesi, kes võtavad omad viinad kaasa, lähevad Soome tööle ja ka nädalavahetusel kordagi toast välja ei lähe, vaid joovad tumedate kardinate taga, ja neid, kes aktiivselt sotsiaalses elus osalevad, ükskõik, kas see elu toimub muuseumis, ööklubis või baaris.

Ja kodumaises mäkis töötades kindlasti sama kogemust ei saaks, sest kohtade olemus on kardinaalselt erinev. Eestis (ja igal pool mujal) on mäkis tööl inimesed, kes on läinud sinna tööle. Nad ongi läinud sinna lihtsalt burgereid müüma ja väikest palka teenima. Siin on suvel hooajatöölisi lademes ja üldiselt on kõik tulnud siia midagi otsima – uusi tutvusi, vaheldust, keelepraktikat, kogemusi, muidugi ka raha. Rääkimata sellest, et inimesed, kes juba siia kohale on jõudnud, on üldiselt veidi avatumad, julgemad ja sotsiaalsemad, muidu poleks nad kandideerinudki.

Ja nagu siit blogist ilmselt selgunud on, mul siin päris métro, boulot, dodo* ei ole, kui ikka jaksu on, üritan väljas käia (kuigi õhtuti pärast tööd ei jõua, ma vaatan imestuse ja kadedusega neid hispaanlasi, kes tunduvad alati kõike jõudvat, ka siis, kui on öösel kaks tundi maganud) ja võimalikult palju põnevaid asju sisse ahmida. Siiani olen rahul ka, sest neid põnevaid asju on palju. Kuigi, kui raha oleks, siis puhkuseks valiksin ma mööda Prantsusmaad ringi tuuritamise, mitte ühes linnas passimise, sest tahaks näha erinevaid vanu losse ja tahaks ju ometi käia nii Pariisis kui Vahemere ääres jne.

Aga tagasivaates, kuidas mul keelekümblusega seotud eesmärkide elluviimine õnnestunud on? Parimagi tahtmise juures ei saaks väita, et ma nüüd prantsuse keelt vabalt räägin, sinna on ikka pikk tee minna, aga olukord on paremaks muutunud küll ja seda nii rääkimise kui arusaamise osas. Arvestades seda, et järgmisel semestril on mul nädalas vähemalt 8 prantsuskeelset loengut, on see kindlasti hädavajalik ja võiks loota, et nüüd, kui baas tunduvalt parem on, arenen ma järgneva 16 nädalaga tunduvalt rohkem, kui see muidu võimalik oleks olnud. Isiklikult loodan, et nüüd, kui natukenegi mingit rääkimisharjumust ka on, hakkab keel ka sujuvamaks minema ja kulub aja jooksul aktsent ka natukenegi väiksemaks, aga eks seda saab näha. Loota ikka võib ju.

* = metroo, töö, tudu, pm väljend meie oravaratta kohta

Keeleraskustest

Kõige keerulisemaks sõnaks minu ja prantslaste omavahelistes suhetes on üllataval kombel siiani osutunud triviaalne “beurre” ehk maakeeli “või” – ütlevad nad seda oma emakeeles, mõtlen ma esimesel hetkel ikka hämmastusega, miks inimene järsku mörisema hakkas, üritavad nad seda sõna inglise keeles öelda, on neil näost näha, et see on nende jaoks füüsiliselt ebameeldiv ja vaevarikas ja tulemusel ei ole sõnaga “butter” just väga palju seost ja mina üritan mõistatada, kas mulle öeldi water, quarter või midagi hoopis muud. Ühe konkreetse mehe puhul, kelle aktsent mind siiani segadusse ajab, arvan ma iga kord, kui ta võid küsib, et ta tahab klaasi (verre) ja kui ta ütles mulle “Donne-moi un verre vide” (“Anna üks tühi klaas”), mõtlesin tõsimeeli, et miks ta mulle praegu lambist “MTV” ütles.

Hea seegi, et ta kannatlik on. Üks kannatamatu tüüp konkreetselt vihkas mind mitu nädalat, ei öelnud teregi. Paar päeva tagasi ütlesin talle aga, et naljakas, et ta inglise keelt ei räägi, sest laulab ta seda nii hästi ja ilma aktsendita – tüüp oli nii meelitatud, et kuigi ta on ilmselgelt omasooihar, käis ta päev otsa iga natukese aja tagant minu juures mulle mõnda armastuslaulu laulmas. Kahjuks olen ma eestlane, nii et ma ainult vahtisin teda lolli näoga ja ühe korra ütlesin:”Aitäh.” Ma ei ole etiketiga nii hästi kursis, kuidas üldse peaks üks hästi kasvatatud daam käituma, kui homoseksuaalne mees talle õndsa näoga lauldes armastust avaldab?

Olgu öeldud, et TEADNUD olen ma sõna beurre vist sellest ajast saadik, kui ma prantsuse keelt õppima hakkasin. See ei tähenda aga veel, et ma seda kasutada oskaksin – vähe sellest, et aru ei saa, hääldada on seda minu jaoks ka raske, sest seal on järjest mingid ebamäärased imelikud häälikud. Selline väike vahepala siis.

sügis on käes

Eestis ei teata sellest veel midagi, aga siin on juba sügis. Mõningaid kohti suletakse varem, sest suvehooaeg hakkab läbi saama, lapsed lähevad kohe kooli ja külastajate arv väheneb. Kuigi ka hooajatööliste lepingud hakkavad juba vaikselt lõppema, lõpetab meie restoranides suurem osa alles septembri esimestel päevadel, nii et kohati on töötajaid rohkem kui tööd.

Näiteks olen kaks päeva pool-tööl olnud. Esimese poole päevast töötan baaris, kus kallan inimestele jooke ja teen kokteile. Baaris ollakse kahekesi. Kella neljast tuleb aga tööle järgmine vahetus, mis tähendab, et Rents saadetakse lõunale, ta tuleb lõunalt tagasi ja nüüd on baaris neli inimest ja tööd on harva kahelegi. Ja kui restoranis just metsikult rahvast ei ole, siis öeldakse ühel hetkel et “no vaata ise, mida teha”.

Mis tähendab, et ma üritan viimased kaks-kolm tundi lihtsalt võimalikult madalat profiili hoida ja end kuidagi kasulikuks teha. Lähen näiteks tööle sinna kohvikusse, kus kõige rohkem eestlasi on, ja kuivatan kandikuid. Või midagi muud sellist üliolulist. Sest niisama seista ju ei tohi kolm tundi, ikka tuleb teha nägu, et sa teed midagi. Õnneks on lootust, et järgmisest nädalast läheb paremaks, sest tean vähemalt ühte inimest, kelle leping sel nädalal lõppes, nii et ehk pole meid edaspidi nii palju üle.

See, et sügis on kohale jõudnud, paistab silma ka töötajaid vaadates. Kui muidu leelotasid köögis töötavad noormehed sulneid armastuslaule, et tütarlaste südameid võita, siis nüüdseks on noortel juba tekkinud pikaajalised püsisuhted (mõned on suisa neli nädalat või rohkemgi koos väljas käinud) ja peatse lahkumise valu hakkab pärale jõudma. Üks David (ei, seda hääldatakse Daviid) näiteks laulis terve päeva Titanicu kurbi laule ja ega teisedki tast maha ei jäänud. Tundub, et murtud südamete nädal on tulemas.

aidake mul läätsi osta

Mul on uusi läätsi vaja, aga no ei leia kuidagi seda, mida tahaks. Nimelt tahaks sellist värvi nagu ColourVue party green on, no sellist PÄRIS rohelist (ülemine pilt), aga neid on ainult big eye variandis ja see jääb ikka väga ebaloomulikult suur. No selline, nagu siit videost näha, kuigi siin on sinised, see ei tundu päris selline look, mida ma ihalen, ja asi pole ainult selles, et tibi tundub pooletoobine olevat:

Okei, aasialastel on endal väiksed silmad, rohkem meie näoga tüdruk (no ei olnd ühtki valget eestlast nende läätsedega) on hallidega sihuke:

Praegu on mul ColourVue Fusioni Green-Yellow (alloleval pildil on näha, milline see mu hommikuselt loppis näos välja näeb; Haldjas tegi, nagu ikka viimasel ajal, kuigi andis erandkorras mulle töötlemata pildi), aga see on minu meelest nigu veits liiga hele. Lisaks tuleb arvestada ka sellega, et mul on erineva tugevusega silmad, nii et kahte kuue läätsega pakki ei raatsi osta, muidu on jamps, kui ei meeldi. Nii et hakake aga soovitama, kust osta supernummit rohelist värvi üheks või kolmeks kuuks mõeldud läätsi, muidu ostan läbipaistvad, sest mu oma silmad on ka tglt ilusad. Nii et tavalisi võib ka soovitada.

see ongi äri Prantsuse moodi

Sain täna teada, et ilmselgelt polnud pangateemas asi minus ja ilmselt isegi mitte selles, et LCL oleks sitt pank (õigemini sitt pank on see muidugi ikka, lihtsalt mitte sitem kui teised), sest eestlasest tuttav, kes “avas konto” Disneylandi soovitatud pangas (Crédit Mutuel), sai teada, et avaldus, mille ta konto avamiseks kirjutama pidi, “on kadunud” ja kogu pangapersonali suureks kurvastuseks on kahjuks juba liiga hilja uut avaldust kirjutada. Võin ette kujutada nende pangatöötajate siirast kahjutunnet selle väga harva esineva töötajatepoolse saamatuse, vähese informeerituse ja kehva töö üle.

Mina olin aga vahepeal jälle ise loll ja mõtlesin, et kui tegu on ühe hiidsuure firmaga (fnac), millel on ka Prantsuse haru, siis mis seal ikka kehvasti minna saab, seda enam, et erandkorras on ka Prantsuse osakonnal normaalne koduleht, seal reklaamitakse, et iga kell saab abi nii telefoni kui meili teel, saab jälgida oma tellimuse olukorda jne – nii et tellisin sealt kaks raamatukest. Tellides pidin õnnest õhku hüppama, sest tuli välja, et siin saab Paypaliga maksta, mis on Prantsusmaal üsna haruldane ja ei ole vaja vanaema lellepoja allkirja selle kohta, et ma usaldusväärne inimene olen. Tegin tellimuse ära, kirjas, et hiljemalt viie päeva pärast pannakse posti. Esmaspäeval sai nädal aega tellimusest mööda, vaatasin, et ikka on kirjas commande en preparation, mis tähendab, et seda pole ikka veel posti pandud, lisaks on huvitaval kombel tähtaeg selle kohta, millal asi hiljemalt posti pannakse, nihkunud 25. augustini (= viiest päevast on saanud kümme). Veel huvitavamal kombel on praegusel hetkel aga kodulehel nende asjade juures kirjas, et tellides võib postipanek võtta neli kuni kaheksa päeva, nii et ega ma seda 25. augusti juttu väga ei usu. Igatahes saatsin neile siis selle peale esmaspäeval meili, kus küsisin, mis värk on ja kaua läheb. TÄNA hommikul helistasin neile ja küsisin, mitu tööpäeva neil meilidele vastamiseks tavaliselt läheb – küsiti mu nime ja öeldi, et vastatakse kohe. Võite ise arvata, mitu kirja mu postkasti potsatanud on.

Vajaliku info sain siiski kätte – Facebookist. Nimelt on nad oma seinal kirjutanud, et kuna see on palju küsimusi tekitanud, siis olgu öeldud, et commande ja en preparation tähendavad mõlemad, et tellimus pole kinnitatudki, kui aega on tegeleda sellega, küll siis tegeletakse. Samuti oli mainitud, et miskipärast kirjutatakse neile palju ja eks nad jõudumööda üritavad vastata. Ja siis oli hulk kommentaare, kus prantslased ähvardasid neid boikoteerida ja muud sellist. 😀 Nii et pole ma ainus, keda selline asi närvi ajab, kohalikud on sama leilis, seda enam, et paljud tellisid oma asjad nii, et näitas, et toode on laos olemas ja pannakse samal päeval posti, aga hiljem selgus, et imegu käppa, sest mett ei ole. Äri.

vahetasin töökohta

Kuna pildid, mis Kerli täna tegi, jõuavad minuni tunduvalt kiiremini, kui need pildid, mis laupäeval tehtud said, näitan teile kostüümet, milles vahelduseks töötama pidime. Nimelt oli meie tavalises töökohas äravooluga probleeme, mis siin tähendab, et ongi putka kinni, kuni kõik korda saab, nii et meid saadeti tööle ühte eriti suurde kiirtoidukohta, mis on pargi teises osas. Koha nimi on Hyperion ja see on selline kosmosetemaatikaga värk, päris äge nägi välja, aga sealne töö on ikka metsikult tuim. Kassas istub inimene, kes võtab nagu masin nii paremalt kui vasakult tellimusi, ja filleriteni jõuavad ainult tellimuslehed, kliendiga mingit suhtlust ei ole ja tellitavate asjade hulk on väga piiratud, nii et laod lihtsalt nagu robot neid asju kandikutele. Seda tööd küll eriti pikalt teha ei tahaks, pani kohe meie tavapärast asutust rohkem hindama. 😀

P.S. Ma ei plaaninud ahvi kombel perset näidata, mõte oli ikka Paris Hiltoni kombel külg ette keerata. Neil kahel on vahe.

sitast ja meestest (pole omavahel seotud)

Mulle hakkab tunduma, et üks mu toakaaslastest evib Nirtiga* samu peldikuharjumusi, sest no mitte millegi muuga ei anna seletada seda, et meil NII palju peldikupaberit kulub. Või siis on üks neist mitte buliimik, vaid sarisittuja – et käivad õgimishood peal küll ja lõppevad ka peldikus, aga sittudes, mitte oksendades. See oli siis selline ropp vahepala, et teid minu igapäevaeluga kursis hoida, et te ikka taipaksite, et siinne elu ei koosne ainult pangandusest ja muuseumikülastustest. Elu ei ole ainult karusselliga sõitmine, ka seedeelundkonnal on meie elukvaliteedile suur mõju. Tehtud, liigume edasi.

Teiseks on prantsuse meeste teema mulle miskipärast pärast seda Daki juurde tehtud postitust pähe kinni jäänud. Nimelt minu jaoks on mehe arhetüüp ikka Eesti mees, harjumuse asi, nii et Õige mees on selline mees, kes lisaks kõigele muule kannab endas eestlaste parimaid omadusi. Mis omakorda viib selleni, et prantslased lihtsalt ei ole minu jaoks eriti mehelikud, sest nad on suuremas osas lihtsalt sellised ludrid. St kasvust hoolimata on nad nii kleenukesed, et staarblogija MNC saaks nende kõigi kõrval mõnuga oksa laiutada ja end kotkana tunda. Lisaks on restoranis töötavate prantslaste puhul ka suhtumine tavaliselt selline õrnakene – otse öeldes ludri, – kuigi selle põhjal ei saa muidugi erilisi järeldusi teha, sest ka Eestis töötavad restoranis ettekandjatena tihti pigem sellised poisid, et ega peale vaadates esimesel hetkel aru ei saa, kas ta on siis nüüd gei või mitte. Hispaanlased ja itaallased on jälle liiga lärmakad (kuigi kõige tagasihoidlikum poiss, keda ma siin tean, on hispaanlane, nii et rõhutan, et tegu on üldistamisega), nii et üldiselt tunduvad mulle kõige harjumuspärasemad ja mehemad mehed just idaeurooplased ja mustanahalised.

Huvitaval kombel meenutavad just mustanahalised mulle oma olemuselt ja ka välimuselt kõige rohkem Eesti mehi – sest nad lihtsalt on sellised laiaõlgsed, rahuliku, aga jõulise ja järjekindla olemusega ja ütlevad vajadusel oma arvamuse viisakalt, aga konkreetselt välja – ja neist on kasu, kui midagi on vaja ära teha, sest nendega ei teki tavaliselt seda probleemi, et nad ei oska või ei jõua. Ja näiteks mu poolakas (keda ma küll kaks nädalat näinud pole, kui üks lõuna välja arvata, sest me töötame nüüd ju erinevates restoranides) on küll ka üldjoontes samasugune, aga poolakatel on sarnaselt prantslastega siiski mingi väga sügavalt sissekasvatatud viisakus sees, mis mõnesid asju kunagi välja öelda ei luba**.

Näiteks. Eelmisel nädalal töötasin terrassil ja pidin hiljem suure käruga prügikotid ära viima. Lükkan mina siis seda käru, aga köögis jääb risti teele ette survepesuvoolik. Mida loll teeb? Loll rakendab jõudu ja üritab sellest üle sõita. Selgub, et ei lähe nigu eriti. Mida loll nüüd teeb? Loll üritab rohkem jõudu rakendada, no et ehk seekord joppab. Ikka ei midagi. Selle peale astub ligi üks Aafrika päritolu prantslane ja ütleb mulle väga rahulikult:”Tead, kui esimese korraga mingi asi ei õnnestu, siis võiks ju hetkeks peatuda ja mõelda, mida sa valesti teed, mitte niisama rahmida,” –  ja tõstab vooliku üle mu käru. No ma kujutan täiesti ette ükskõik millist eestlast endale sellist märkust tegemas, see on meie tavaline “думать надо, нe прыгать” (mida ma venelaste käest polegi kuulnud, kui mõtlema hakata, aga see on ilmselt tingitud mu vähesest suhtlusest venelastega) – ja ma ei kujuta ette MITTE ÜHTKI siinset põlisprantslast mulle sel viisil sellist märkust tegemas. Kui prantslane seda juba teeks, pööritaks ta samal ajal silmi ja ütleks midagi üleolevat, või siis vastupidi, vabandaks ette ja taha.

Minu jaoks on see üsna oluline teema, sest ma pole kriitika kannatamises just kõige osavam ja hakkan turtsuma, pahurdama ja sapiselt salvama, kui mulle tundub, et see parajasti konstruktiivne ei ole (või kui see on konstruktiivne, aga tabas hella kohta, sest olen probleemist niigi teadlik, aga selle lahendamine hästi ei õnnestu), aga samas on see väga tihti siiski hädavajalik ja sellises olukorras sobib mulle see “Eesti meeste” variant kõige paremini. Mitte et minu ellu alati just selle tüübi täiuslikeimad esindajad oleksid sattunud, aga mulle päris meeldib see, et aeg näiteks mu isa hulga rahulikumaks on lihvinud – ja mina ja K ei ole küll kumbki just maailma kõige rahulikuma loomuga (võib vist öelda, et mul on issi nina ja issi temperament, haha), aga selle oleme aja jooksul küll mõlemad selgeks saanud, mis teemades ja millal teist osapoolt nagu sitta pilpa peal tuleb hoida. Vabandust. Nüüd oleme fekaaliteemaga ühel pool, päriselt.

Pildil on prantsuse kultuurikihiga Eesti mees.

* palun siiralt vabandust, kui see ei olnud sina, kes oma blogis kirjutas, kuidas ta sitapotti vetsupaberiga vooderdab, et võiks kindel olla, et vesi igatahes vastu kanni ei pritsi, aga seekord olen ma 90% kindel, et just sinu blogist ma seda lugesin, seetõttu julgesin ka viidata.

** Nojah, prantslastel on rohkem see viisakas viisakus. Nagu Manu ükspäev õpetas, et viisakas inimene ei ütle “üks saiake, palun”, vaid viisakas inimene ütleb “Tere, proua. Ma võtaksin ühe saiakese, palun. Ilusat päeva jätku.” Viisakas inimene ei jäta ära ei tervitust, tingivas kõneviisis väljendit, sõna “palun” ega hüvastijättu. Üksteist tuleb märgata. Poolakatel on see ka sarnane, aga on rohkem lihtsalt see, et mõnda asja pole sobilik öelda või küsida.

Kulla mees,

kellele ma lubasin Pariisist kingituseks valge maika tuua. Ma tõesti tahaksin sinu soovi täita. Ma ei ole sind alt vedanud ega su soovi unustanud, aga siiani on kuri saatus minu vastu. Olen küll silmad lahti hoidnud ja poes isegi vastavasisulise sooviga ringi vaadanud, aga valget maikat olen näinud ainult kahel korral.

Esimesel korral kandis seda purjus umbes 50aastane mees. Teisel korral oli riidepuuks VÄGA SUUR neeger, keda vaadates on ainsaks mõtteks see, et kuidas nii palju steroide üldse ühe mehe sisse ära on mahtunud, et selliseid lihaseid kasvatada. Lisaks saatis viimast maikaomanikku blond kaaslanna, kes oli väga napilt rõivastatud ja kelle kehaehitus reetis, et ilmselt on ta elukutseline poksija. Olen vist kitsarinnaline ja eelarvamustest tiivustatud, aga ei julgenud kummalgi korral minna naeratades küsima, kust see kaunis kehakate pärineb ja kas ta seda mulle lähemalt näidata ei taha – kartsin purjus mehe tähelepanu ja võõra naise viha.

Aga ära muretse, see ei tähenda sugugi, nagu ma oleks alla andnud. Mina, kasakate tuline järeltulija, ei iial! Ja kui ma muud ei leia, siis ostan igateisipäevaselt reggae-laadalt Bob Marley pildiga maika ja me võtame selle hipi sealt maha!

Edit: praegalt tuli meelde, et kui mõned pätid kampa meelitame, võime hoopis Tartu kuumima hobusearsti mehele tappa anda ja tema maika ära võtta. Kuidas ma küll varem selle peale ei tulnud?